Ligi sajand puhast vett
Ain Alvela
02.01.2023
Tallinna Vesi / Kaupo Kalda

Äsja oma 95. tegevusaastat tähistanud Tallinna Vesi asutati ajal, mil läbi pealinna voolas veel Härjapea jõgi ja elutegevuse tagajärjel tekkiv reovesi voolas enamasti lihtsalt rentslisse ning sealt edasi Läänemerre. 

Kuigi Ülemiste järve vett hakkasid tallinlased joogiks kasutama juba XIV sajandil ja sadakond aastat hiljem hakati linna rajama ka üldkasutatavat veevärki, loeb tänane AS Tallinna Vesi enda tegevuse algusajaks 1927. aastat, mil Ülemiste järve linnapoolsel kaldal valmis esimene järvest võetava vee puhastamise jaam ehk nn Tallinna filterveevärk, mille ehitasid inglased.

Juba enne veepuhastusjaama valmimist oli valmis Pirita jõge Ülemiste järvega ühendav kanal. Tänaseks on kanalite ja veehoidlate süsteemi laiendatud, kõik see kokku moodustab Tallinna veehaardeala, mis peab tagama suhteliselt madalaveelise Ülemiste järve n-ö lisaveega varustamise.

Puhastamine oli uues jaamas tolle aja kohta modernne, see toimus mehaaniliselt ja keemiliselt. Keemiline protsess seisnes selles, et vette lisati alumiiniumsulfaati, et vees olev orgaaniline peenhõljum muutuks helbeliseks, mida oleks seejärel võimalik settebasseinides veest välja selitada. Pärast seda vesi desinfitseerimise eesmärgil kloreeriti, koguti puhta vee reservuaaridesse ning sealt saadeti juba edasi linna veevärki.

1925. aastal nurgakivi saanud hoone, mida hinnatakse kui tähelepanuväärset funktsionalistliku arhitektuuri näidist, on praegu muinsuskaitse all. Jaama töötajad ise nimetavad seda veepuhastuskompleksi A-majaks. See on tänaseni n-ö täies tööjõus – seal toimub umbes 1/3 Ülemiste järvest pealinna suunatava joogivee puhastamine.

Selleks ajaks, kui asutati Tallinna veevärgiettevõte, oli pealinnas ühtsesse veesüsteemi ühendatud ligemale 4000 maja, veetrassi pikkus küündis kokku 100 kilomeetrini.

Joogivee puhastamine hakkas ka mujal maailmas levima tegelikult alles XIX sajandi alguses – üldse esimene veepuhastusjaam avati 1804. aastal Šotimaal.

Puhastamata vesi tõi linna haigused

Keskaegne veevärk oli algeline, aga samas küllaltki vastupidav, mis võimaldas seda põhimõtteliselt muutumatuna kasutada mitu sajandit. See koosnes alguses kivist veejuhtmest, mis algas Ülemiste järvest ning mis tõi vee gravitatsiooni jõul Harju tänava algusesse, kus toona asus üks linna peaväravatest. Aja edenedes hakati veevärki täiustama puittorude ja rennidega, mis juhtisid vee avalikesse kaevudesse. Teadaolevalt alustati sellise puittorude veevõrgustiku rajamist Tallinnas 1417. aastal. Oma olemuselt põhines vee liikumine selles süsteemis ikkagi vaid Maa külgetõmbejõul.

Alles 1844. aastal hakati puutorusid malmist torude vastu välja vahetama. Need olid väga massiivsed, paksu seinaga ning osutusid äärmiselt vastupidavaiks. Nii on täiesti võimalik, et kusagil vanalinnas voolab joogivesi tänapäevalgi oma 150 aastat vanades torudes. Muide, just nii palju annavad tootjad ka tänapäeval valmistatud malmtorude kasutusajaks.

XIX sajandi lõpupoole saadi aru, et puhastamata, mikroobidest kubiseva joogivee kasutamine on suurepärane allikas kõikvõimalike haiguste levikuks ja taudide tekkeks. Ega esimestel kümnenditel midagi paremat suudetud välja mõelda kui restide ja võrkude paigaldamine linna suunduvatesse veetrassidesse. Niimoodi saadi veest kätte küll suurem sodi ja mustus, aga mikroorganismide, saati veel vees lahustunud ainete eemaldamisest oli asi veel kaugel ning ajani, mil veepuhastusjaamas hakati väljastatavale joogiveele mikrobioloogilisi barjääre looma, kulus veel tükk aega.

Ka tänapäeval hinnatakse vee mehaanilise puhastamise efektiivsust vaid 30% kanti. Tõsisem vee puhastamine algas niisiis XX sajandi alguses, kui ehitati esimesed spetsiaalsed veepuhastusjaamad ning vett hakati laskma läbi liivafiltrite, mis andis selle puhtuse saavutamisele tuntava edasimineku.

Mida vähem pumbata, seda parem

Ülemiste järv on linna joogiveega varustamise seisukohalt asukohta arvestades vaata et ainuvõimalik lahendus, sest praeguseni toimub teatud osa vee liigutamisest raskusjõu abil. Ülemiste järv asub nn all-linnast üksjagu kõrgemal ning vesi saab liikuda gravitatsiooni jõul. Sama kehtib ka Ülemiste järve pinnaveega varustava kanalisüsteemi kohta, kus pumpasid kasutatakse vaid kuival suveperioodil Paunküla veehoidla täitmiseks.

AS Tallinna Vesi tootmisdirektor Ivar Ruubel märgib, et Ülemiste järve kasuks tallinlaste joogiveeallikana otsustati paljuski just järve ideaalse paiknemise tõttu linna suhtes. „Kui tänapäeval otsitaks veepuhastusjaamale asukohta, siis järgitaks ilmselt sama loogikat, sest kõrguste küsimus on väga oluline nii vee- kui reoveesüsteemi haldamisel,” selgitab Ruubel. „Kõik, mida on võimalik isevoolselt juhtida, on n-ö tasuta. Kui aga vett on tarvis pumbata, kaasneb sellega energiakulu, selleks on tarvis eraldi seadmeid, surve all olevad torustikud võivad puruneda – kõik need küsimused on vaja lahendada.”

Ta möönab, et pinnavee puhastamine tarbeveeks kõlblikuks on üksjagu komplitseeritum, kui põhjavee kasutamine. Aga samas võib pinnavee kasutamist pidada keskkonnale vähem koormavaks, sest põhjavett peetakse taastumatuks maavaraks, mille kasutamise eest tuleb maksta oluliselt kõrgemat ressursitasu kui pinnavee puhul. Lisaks tuleb põhjavesi, sõltuvalt kasutatavast veehorisondist, lasta läbi rauda ja mangaani eemaldavatest filtritest ja kõik see muudab põhjavee kasutamise hinna poolest üsna kalliks.

Eestis kasutatakse pinnavett tarbe- ja joogiveena mastaapselt ainult Tallinnas ja Narvas, aga mujal maailmas on see tavaline – umbes 70% üleilmsest joogiveevarustusest lähtub pinnaveest. Nii on sellele üles ehitatud näiteks selliste metropolide nagu Pariis, New York ja Los Angeles veevarustus, kuhu toorvee kanalid ja tunnelid suunduvad isegi mitmesaja kilomeetri kauguselt.

Reovett hakati puhastama märksa hiljem

Kui loogiliselt võiks arvata, et kõrvuti veevärgi rajamisega hakati välja ehitama ka kanalisatsiooni ning selle abil kokkukogutud reovett puhastama, siis tegelikkuses see niimoodi ei läinud. Torud, mis solgi majadest linna reoveevõrku viisid, olid küll olemas, aga lõpuks voolas kogu see solk ikkagi Läänemerre. Puhastama hakati pealinna reovett alles 1980. aastal, mil suuresti Tallinnas peetava olümpia purjeregati puhuks ehitati valmis eraldi reoveepuhastusjaam. Ei saanud ju üle ilma kokku tulnud purjesportlasi saata võistlema mustusest lehkavale Tallinna lahele!

Aga isegi sel ajal oli esialgu tegemist reovee lihtsakoelise mehaanilise puhastamisega – kõik, mis oli vees lagunenud ja lahustunud, jäi sinna alles ja voolas endistviisi merre. Tegelikult lõid teadlased juba 1970. aastatel häirekella, et Läänemere saastatus üha suureneb, kuna elanike arv rannikuäärsetes linnades kasvab, aga läbimõeldud reoveepuhastust ei eksisteeri.

Tänapäeval läbib vähemalt Tallinna kanalisatsioonist tulev reovesi puhastussüsteemi.

Ivar Ruubel ütleb, et iga aastaga tekkib juurde teadmisi vees lahustunud ainete ja haigustekitajate kohta. Praegu on nendeks näiteks ravimijäägid ja mikroplast, samuti mitmesugused raskesti lagunevad keemilised komponendid. Nii on ilmselt vaid aja küsimus, kui koostatakse seadusandlus, mis kohustab ka neid, n-ö uusi saasteaineid joogiveest eemaldama ning nende sisaldust normeerima hakata.

Vee puhastamine muutub efektiivsemaks

Veepuhastamise tehnoloogia märgiliste arenguetappidena toob Ivar Ruubel esmalt esile 1964. aasta, mil settebasseinide edasiarendusena võeti kasutusele hõljuva kihiga selitid. Sellised basseinid töötasid tavapärastele settebasseinidele põhimõtteliselt vastupidi – vesi pandi liikuma alt üles ja basseini keskele tekkis hõljuv kiht kogunenud sadestusest.

1968. aastal rajati mikrofiltrite hoone, kus nailonkangaga ümbritsetud 3,5 m läbimõõduga trummelfiltrites toimub vee esmane mehaaniline puhastamine. Nailonkanga ava suurus on 50–80 µm.

1979. aastal valmis veepuhastusjaama B-maja – suurim veetootmishoone, mis annab 2/3 kogu jaama tootmisvõimekusest.

Tehnoloogia juhtimise poolelt rakendati 1987. aastal esimene veepuhastusprotsessi  automaatjuhtimissüsteem, mis muutis jaama opereerimise oluliselt lihtsamaks – ühtses juhtimiskeskuses sai sisuliselt üks inimene ülevaate kogu protsessist. Ära jäid ka paljud käsitsi tehtavad analüüsid. Sellest ajast alates on kogu veepuhastuse juhtimine muutunud aina automaatsemaks – andurid saadavad veeanalüüse, automaatika juhib pumpasid ja saadab juhtimiskeskusesse ülevaate nende olukorrast jmt. Kui varem oli veepuhastusjaamas sadu töötajaid, siis praegu vaid 38, kusjuures kogu jaama juhtimiseks tavaolukorras piisaks ka kahest inimesest.

Aastal 1997 võeti veepuhastuses kasutusele osoon, mida kasutatakse erinevate haigustekitajate, vetikate ja muude suuremate osakeste lõhustamiseks ja hävitamiseks.

1990. aastate lõpus valmis suurim puhta vee reservuaar mahuga 15 000 m3.

Mida aeg edasi, seda targemaks joogivee puhastamise vallas saadakse. Nii näiteks arendatakse kemikaale, mis on aina efektiivsemad, aidates tekitada paremaid kolloidosakesi, et setitada veest tõhusamalt välja seal sisalduvat orgaanikat.

Praegu on Tallinnas neli-viis vee-ettevõtet, neist kõige suurem Tallinna Vesi. Need ettevõtted tegelevad põhiliselt veevarustuse tagamisega, ammutades joogivett põhiliselt puurkaevude kaudu maapõuest ja varustades sellega mingit kindlat piirkonda või linnaosa. Kuna aga neil kellelgi oma reoveepuhastusjaama pole, siis suunavad nad kõik oma piirkonnast lähtuva reovee läbi kindlate liitumispunktide ikkagi Tallinna Vee Paljassaare reoveepuhastusjaama.

Praeguseks on Tallinna joogivee puhastamine muutunud selle algusajaga võrreldes märksa täiuslikumaks, seda nii mehaanilise kui keemilise puhastamise osas. Tarbija tunnetab seda kõige paremini oma meeltega – nõukogudeaegset kloori järgi lehkavat vett kraanidest enam ei tule. Toona lisati seda n-ö igaks juhuks – pigem rohkem, kui vähem. Nüüd on Tallinna Vesi seisukohal, et päris vett kloreerimata ei saa, aga kloori lisatakse minimaalselt, nii palju, kui hädavajalik, et vees leiduda võivad bakterid hävitada – tarbijani jõudvas joogivees tohib olla jääkkloori mitte rohkem kui 0,5 mg/l.

Vaata lisa jaanuari Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid