Reisimine pole Tehnikamaailmale võõras tegevus, ent Ukrainas ei käi me kuigi sageli – aprillikuine sõit vana Ford Transiti roolis Tallinnast Kiievisse oli täiemahulise sõja algusest teine.
Veebruari viimasel päeval tegid Paadimehed – on üks sõpruskond, kes enam kui kolme sõja-aasta jooksul Ukrainasse nii paate, sõjasaunu, riidekuivateid kui lihtsalt autosid saatnud ja viinud ning millega ka allakirjutanu väikestviisi seotud olnud – sotsiaalmeediasse postituse, kus palusid heade inimeste abi.
Ukraina luurepolgul oli vaja nelikveolist veoautot. See postitus kõnetas sellel hetkel paljusid. Just sel ajal hakkas USAst tulema uudiseid ja avaldusi, üks vastuolulisem kui teine ning kõik see, millesse olime aastaid uskunud ja millele lootnud, keerati pea peale.
Paadimeeste ühe eestvedaja Indrek Hermani sõnul kogunes annetusi rohkem kui nad ise loota julgesid. Lisaks vingele retromobiilile – nii Eesti kui Rootsi kaitsevägede värvides teeninud 1969. aastal Volvole – sai sama soojaga ära osta ühe nelikveolise Ford Transiti, mis läks droonioperaatoritele mobiilseks töökojaks. Teine nelikveoline Ford Transit osteti kaplaniteenistusele haavatute ja langenute veoks, 93. brigaadile soetati aga maastikuauto Mitsubishi Pajero.
Tänase seisuga on retro – Volvo koos kahe Fordiga – kohal. Samas konvois jõudis Kiievisse ka kaks sõiduautot, üks Hyundai ja üks Volvo. Kolmandal jäi sõit tehnilise rikke tõttu Lätis sõit küll pooleli, aga küllap ka see Nissan koos praegu veel veidi putitamist vajava Pajeroga peagi uuesti teele asub.
Paate ja sõjasaunu, millest sõja puhkemise järel kõik alguse sai, pole ukrainlased muutunud tingimustest tulenevalt – droonide sõjas on rindelähedane saun termokaameratele lihtne sihtmärk – Indreku sõnul enam soovinud. Küll aga on endiselt abi maasturitest, pikapitest, kaubikutest, veokitest – ühesõnaga kõigest.
Just maastikuautod on droonide sõjas muutunud kiirelt kuluvaks materjaliks ja neist on alati puudus. Nendega päästetakse elusid, veetakse moona jne. Nii et kui kuskil kellelgi peetud maastur üle, on see siis automaksu pärast või muul põhjusel üleliigseks muutunud, neid võib meile lahkelt pakkuda! Roostes küljekarbid on siinse tehnoülevaatuse jaoks ületamatu probleem – neil seal rindel mitte nii väga.
Seltskondi, kes nii sel kui mõnel teisel moel Ukrainat aitavad, on Eestis palju ja ehkki abiliste sekka on aeg-ajalt ka sulisid sattunud, on need õnneks üksikjuhtumid – ehkki kõnekad. Nii et siirad tänud ja sügav kummardus kõigile, kes seekord õla alla panid – ja seda loodetavasti ka edaspidi teevad! Slava Ukraine!
