- BMC Teammachine SLR Six
- Canyon Endurance CF SL8
- Cube Agree C:62 Pro
- Orbea Orca M30
Võrdluseks
- Specialized Aethos Comp
Maanteerattad tunneb juba eemalt ära. Tagasi käänatud „sarvedega” juhtraud, mida saab hoida nii kõrgelt kui madalalt, ja kitsad rattad jätavad mulje kiirest, kuid piiratud eesmärgil kasutamiseks loodud sõiduvahendist. Vaid kümmekond aastat tagasi projekteeritigi maanteerattaid peaaegu eranditult võidusõiduks.
Paljud nimetavad neid nüüdki võistlusratasteks ja nende sõidukite iseloomuga sobibki see kokku – isegi kui omanik särgile kunagi võistlejanumbrit ei kinnita.
Välisest sarnasusest hoolimata võib ka selles kitsas klassis leida erinevusi. Ratta sõiduomaduste projekteerimisel on pandud rõhk sportlikkusele, aerodünaamikale või mugavusele.
Need lähenemisviisid tulid selgesti esile ka meie viie katsealuse puhul. Skaala ühes otsas siis selline, mis pakub pingevaba sõiduasendit ning värinaid hästi summutavat raami ja komponente, samas kui teisega saavutab juhtrauda madalalt hoidev rattur suure kiiruse ja lõikab õhku nagu kiirrong.
Selles hinnaklassis valitseb valmistusmaterjalina süsinikkiud. Mida kõrgem hind, seda enam komposiitmaterjale on kasutatud. Õigesti kasutatuna annab süsinikkiud projekteerimisel vabaduse nii disaini kui muude omaduste jaoks. Lisaks saab koostisosad, olgu siis raami või väiksemad komponendid, teha eriti kerged, kiired ja just õiges suunas jäigad. See eeldab muidugi, et projekteerimine, valmistamine ja kvaliteedikontroll on kõik kõrgel tasemel. Valmistamistase ja kvaliteet on aasta-aastalt paranenud, aga see pole alati olnud enesestmõistetav.
Kõigil testil osalenud ratastel on süsinikkiust raam ja kahvel, mõnel ka juhtraud ja sadulapost.
Elektriga ja ilma
Hinnad võivad erineda, aga põhiolemuselt on maanteerattad ühesugused. Küll aga tähendab kõrgem hind paremat suutlikkust, see aga sõltub väikestest asjadest. Üldiselt on kallima ratta komponendid kergemad.
Maanteerataste arengus on olnud kolm olulist pöördepunkti. Kõigepealt juba mainitud komposiitmaterjalide kasutuselevõtt, siis elektrit kasutavad komponendid ning viimaks ketaspidurite tulek ja laialdasem levik.
Elektriliste all ei mõtle me siinkohal neid rattaid, mis väntamisest väsinud ratturit edasi veaksid – kuigi ka sellised on oma turunišši leidmas. Küll aga on elektri jõudu hakatud kasutama käiguvahetusel trosside asemel. Tulemuseks on kiiremad, täpsemad ja vähem hooldust vajavad käiguvahetajad.
Seekordses rühmas kasutavad elektrilist käiguvahetust Cube ja võrdluseks kaasas olnud Specialized. Kui krossirattad on läinud üle ühele eesmisele hammasrattale, siis maanteeratastel on neid endiselt kaks. See annab laiemad võimalused nii järsku mäkke tõustes kui laskudes kiirust kogudes.
Kuna maantee pind on eeldustekohaselt sile, siis pole ka värinaid ja ootamatuid lööke, mis keti maha viskaksid – see mure jääb maastikul sõitjatele. Samas on maanteel oluline jalgade töö samas rütmis hoida ja see nõuab suuremat hulka käike. Võistluse käigus – kui on vaja grupist lahti rebida või tuules püsida – võib optimaalne ülekanne otsustavaks saada.
Komponentide valmistamine on kahe suure tegija, Shimano ja Srami, käes. Aastakümneid tipus püsinud Campagnolo tegutseb küll praegugi, kuid neilt saab pigem üksikuid komponente, mitte kogu rattale vajamineva varustuse.
Konkurents on läinud ägedamaks ja kaasaegsed komponendid toimivad hästi või lausa väga hästi ka madalamates hinnaklassides. Näiteks Shimano 105 ja Ultegra on üsna sarnased. Mõlemad toimivad väga täpselt, ainult 105 käiguvahetus on jäigem ning nõuab rohkem jõudu. Sama käib ka pidurite kohta, mida peab pigistama tugevamini kui Ultegra-sarja kuuluvaid.
Sama jutt käib valmistajate võrdlemise kohta. Valik Srami ja Shimano vahel on pigem maitseasi ja tegelikult pole vahet, kumma komponendid on valmistaja raami külge kruttinud.
Ketaspidurid viimaks põhivarustuses
Ühes valdkonnas on maanteerattad maastikuratastelt eeskuju võtnud – need on pidurid. Ketaspidureid prooviti, siis kõheldi paar aastat, aga nende nüüdne lai levik on igati tervitatav arengusuund. Pidurikettad ja nende kinnitused pidurisadulad lisavad küll veljepiduritega võrreldes pisut kaalu, kuid nende tõhusus ja töökindlus on suurusjärgu või lausa kahe võrra paremad. Kui ei saa kindel olla, et iga kord, kui käepidemele vajutada, väheneb kiirus tõhusalt ja ootuspäraselt, siis nagu ei tahakski pikal kurvilisel mägiteel laskumist alustada...
Ketaspidurite poolt räägib seegi, et need on tundlikumad ja pidurdamist saab täpsemalt kontrollida. Eriti tähtis on see vihmaga, kui kitsa sileda rehvi pidamine pole just kiita. Samuti on mõistlikum kulutada pigem piduriketast kui velje külge, mis võib pikal laskumisel viia halvemal juhul ülekuumenemiseni ja rehvi lõhkemiseni.
Olenemata sellest, kas jalgratas on mõeldud maanteele, maastikule või linnatänavale, pööratakse selle ratastele suurt tähelepanu. See on ka õigustatud. Telgedel ja nende laagritel võib olla suur mõju veerevusele. Velje profiil ja materjal mõjutavad sõidutunnet ja -mugavust. Massil on selge seos kiirendusega ja suuna hoidmisega.
Kuigi ka maanteerataste seas on levinud ilma sisekummita rehvid, osalesid kõik võrreldud rattad sisekummiga rehvidega ja nendega saidki katsed tehtud. Rehvide laius vastas kaasaegsele standardile 25-30 mm, „vana kooli” 23 mm laiuseid ei leidunud.
„Torud” – juhtraud, juhtraua kael, sadulapost – on nii universaalsed, et nende osas midagi uut välja mõelda on päris raske. Canyon on sellega siiski hakkama saanud: juhtraud ja selle kael on tehtud ühes tükis. Tulemus on tugev, kerge ja voolujooneline. Miinuseks ehk see, et juhtraua nurka ei saa muuta, kuid selleks ei tekkinud ka vajadust, projekteerimisel oli kõik õigesti paika saadud.
Mugavus sõltub mitmest asjast
Mugavust hinnatakse kõigi jalgrattaklasside puhul, aga maanteeratastel veel eriti. Kõige tähtsam on sõiduasend, mille määravad ära raami geomeetria ja rooliga seotud komponendid. Teine oluline tegur on raami elastsus, võime pehmendada lööke ja filtreerida vibratsiooni.
Samas on mugavust väga raske hinnata, sest tegemist on subjektiivse muljega. Mingeid üldlevinud katsekirjeldusi või punktitabeleid selle kohta ju ei ole, nii kogunevad hinded sadulas veedetud tundide jooksul tähele pandust.
Elastsust ja vibratsiooni summutamist tagavat valdkonda võib ette kujutada vedrude komplektina. Jalgratas oleks siis nagu hulk teatud omadustega vedrusid. Rattad vetruvad omal viisil, seejuures sõltuvalt rehvirõhust ja -mudelist. Raam, juhtraud, sadul ja isegi sadulapost käituvad omal kombel. Lõppsumma jõuab ratturini, kes leiab selle põhjal jalgratta olevat mugava – või siis mitte.
Võrdsete võimaluste loomiseks pumbati rehvidesse valmistaja soovitatud maksimaalne rõhk, mis oli ühtlasi aluseks veeretakistuse mõõtmisel.
Reeglina – ja vastupidist kohtab ikka väga harva – nimetavad valmistajad oma reklaamides, et tegemist on mugava rattaga. Või siis vähemalt eelmisest mudelist mugavamaga. Kõige silmatorkavam näide sellest on Canyoni läbisaetud ja laialipainutatud sadulapost, mis tõepoolest sõitja all vetrub ja lööke summutab.
Sõidumuljed
Testijate tähelepanekud koguti kokku ja lõpuks püüti ratta käitumise kohta koostada iseloomustus, millega kõik nõusuksid. Erinevuste selgitamine osutus just nii keeruliseks, kui võis arvata – esimene ettekujutus tekkis küll juba avameetritel, kuid detailide eristamiseks pidi koguma sadu sõidukilomeetreid.
Rattad jagunesid selgesti kahte rühma. Cube ja veidi vähem ka BMC on ehituse ja sõiduasendi põhjal pannud rõhu aerodünaamikale. Orbea ja Canyon on selgesti mugavamad. Võrdluseks võetud Specialized sobitub kenasti nende kahe suuna vahele, ühendades mõlema rühma paremad omadused.
Kõik rattad tundusid veerevat ühtviisi. Ühegagi ei pääsenud kergesti teistest ette ja ükski ei jäänud ka maha. See näitas, et ka rehvide poolest olid kõik võrdsel tasemel.
Mõõtmiste ajal kasutas sõitja võimsusanduriga pedaale. Tasasel maal läbiti ühtlast väntamisvõimsust hoides ring, millele kulus umbes 10 minutit. Ringiaja erinevused olid sekundites ehk siis alla protsendi. Mäkketõusul olid rataste kaaluvahed nii tühised, et nende arvelt märgatavaid erinevusi ei tekkinud.
Kiirendamist ja reaktsiooni rütmimuutustele hinnati subjektiivselt kogu testimise vältel. Selles valdkonnas olid Cube ja BMC paremad. Eriti just Cube reageeris võimsuse lisamisele erksalt ja viivituseta. Canyon ja Orbea ei jää samuti pikalt ootama, kuid nende käitumine pole nii särtsakas.
Erinevuste põhjusteks võivad olla materjalide optimaalsem kasutus keskjooksus ja raami geomeetria, aga ka juhtraua kõrgus. Madal juhtraud annab parema eelduse grupist lahtirebimiseks või lõpuspurdiks.
Mis puutub kiirusse, siis hoolimata raami mõõtudest projekteerimise lähtekohtadest on kõik rattad nii tunde järgi kui mõõdetuna samal joonel. Suuremad vahed ja lõplikud ostuotsused tulevad raami suurusest, eelistustest komponentide suhtes – või lausa sellest, millise firma komponentidega on ühe või teise rattavalmistaja pakutav parajasti varustatud või millise margi hooldus asub lähemal.
Ja isegi ajal, mil järjest rohkem asju hangitakse interneti kaudu, võib otsustavaks saada võimalus esinduspoes asjatundjatega rääkida, neile küsimusi esitada, garantiides ja tulevastes hooldustes kokku leppida.
Kokkuvõtteks
3000 euro ringis maksvad maanteerattad on mitmes mõttes huvitav klass. Kõigepealt on tegemist hea hinna ja kvaliteedi suhtega. Tuntud firma ratas on tõenäoliselt oma hinda väärt. Eraldi ostetuna maksaks juba kvaliteetne komponentide komplekt kolmandiku sellest hinnast. Ükskõik, kuidas ka üritada kokku hoida, juppe ostes läheb selle rühma jalgratastele võrdväärse ise ehitamine kallimaks. Selles hinnaklassis pole tehtud ka kompromisse ehk siis kõik detailid on tõepoolest kvaliteetsed ega vaja väljavahetamist veel enne, kui ratas korralikult sisse sõidetud.
Teiseks on tegemist summaga, mille investeerimisele ei pruugi mõelda ainult pühendunud jalgratturid. Mõnusa trenni tegemiseks ei pruugi sellega ju aastaringselt ja iga päev sõita. Ning võib olla päris kindel, et selline jalgratas peab märksa kauem vastu kui sama raha eest soetatud kasutatud sõiduauto. Mitte päris igal pool, aga mõnedes tingimustes saab sellise rattaga ka tööle sõita.
Lõpuks ei saa unustada sedagi, et nüüd on selles klassis saadaval ka elektrilised abiseadmed. Käiguvahetus on mehaanilisest töökindlam ja sama võib öelda andmevahetuse kohta võimsusandurite ja sportkella või jalgratta enda arvuti vahel.
Testitulemused leiad juuni Tehnikamaailmast.
