Ühed teadusajaloolased arvavad, et need „pisarad“ võisid olla avastatud juba Vana-Rooma klaasipuhujate poolt, teised aga, et need võisid leida Hollandi/Taani klaasimeistrid. Ent seni, kuni pole lagedale ilmunud mõnda „manuskripti“ või kiilkirjatahvlit, tuleb lugeda selle fenomeni esimeseks kirja pandud kirjelduseks Saksamaalt Mecklenburgist pärinevat ülestähendust aastast 1625.
Nagu ikka heal lapsel palju nimesid, nii on see fenomen tuntud ka kui Lacrymae Borussicae (Preisi pisarad), Lacrimae Vitreae (ld klaasist pisarad) või Lacrymae Batavicae (Hollandi pisarad). Asjaolu, miks see nimi on enim seostatud Pfalzi/Reinimaa prints Rupertiga, on selles, et
nimetatud prints, Cumberlandi hertsog (1619–1682), oli just see tegelane, kes tõi need Saksamaalt, arvatavasti Mecklenburgist aastal 1660 Inglismaale kingituseks oma onule kuningas Charles II-le.
Viimane oli just samal aastal asutanud Kuningliku nõukogu ehk Royal Society teadusuuringute arendamiseks, kusjuures prints Rupert (riigimees, sõjamees, teadlane) oli algusaastatel selle asutuse kantsler. Royal Societyst saigi esimene selle fenomeni uurija ja kirjeldaja. Kuid esimeseks teedrajavaks kirjelduseks oli Sir Robert Moray poolt juba aastal 1661 avaldatud ülevaade „Account of the Glass Drops“. Silmapaistev teadlane Constantijn Huygens omakorda palus Newcastle’i hertsoginnal Margaret Cavendishil „pisaraid“ uurida – Huygensi arvates oli „pisara“ pea sisemuses klaas vedel.
Aastal 1665 ilmus aga põhjapanevam uurimus kuulsalt füüsikult Robert Hooke’ilt nimega „Micrographia“ (Hooke on elastsusseaduse avastaja). Hooke’i leiud jäidki viimasteks „pisarate“ uurimusteks pea neljaks sajandiks, kuigi 1874. aastal võttis prantslane Francois de la Bastie (1830–1901) nende uurimuste põhjal patendi karastatud klaasi tehnoloogiale. Uusi tuuli tõi alles XIX sajandil A.A. Griffit aastal 1920. Seejärel
seiskus „pisarate“ uurimine taas aastakümneteks, kuni aastal 1994 kasutasid kaks teadlast – Purdue’ ülikooli professor Srinivasan Chandrasekan ja Cambrige’i ülikooli professor Munawar Chandri – „pisarate“ purunemise ülikiire kaadrisagedusega filmimist pärast nende saba kahjustamist.
Täiuslikumat teavet nähtuse olemusest saadi koostööst Tallinna tehnikaülikooli professori Hillar Abeniga. Tema võttis kasutusele transmissioonpolariskoobid, mõõtes punasest valgusdioodist lähtuva punase valguse kadu klaasitilga eri osade läbimisel, et välja selgitada tilgasiseste pingete paiknemist/levikut. Üheskoos saadigi tilkade olemuses selgust.
Vaata põhjalikumalt aprilli Tehnikamaailmast.
