Läänemere tervise puhul kipub domineerima arvamus, et asi on väga halb. Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi teadlane Urmas Lips ütleb aga, et tegelikult on olukord viimase paarikümne aastaga siiski paranenud, ehkki tubli tee on veel minna. “Läänemere mured pole muutunud, väga suures osas on tegu omaaegse taagaga,” kinnitab Lips. “Esiteks toitainete küllus, mis põhjustab vetikate liigset vohamist, vee ökosüsteemi muutusi ja põhjakihtide hapnikupuudust. See sai alguse juba 1960-70. aastatel kui põldudel kasutati väga suurtes kogustes väetist, samas jättis soovida olmereovee ja põllumajandusvee puhastamisvõimekus,” selgitab Lips Läänemere toitainekoormuse tagamaid. Tema sõnul on see tänaseks küll vähenenud, kuid kuna tegemist on suhteliselt suletud veekoguga, võtab puhastumine aega. “Keskkonna annab ära rikkuda kümne aastaga, aga et see jälle normaliseeruks, läheb aastaid 50,” tõdeb teadlane.
Teine mure on ohtlikud ained, mille puhul peame jälle vaatama minevikku. “Kunagi kasutati laialdaselt putukamürke, taimekaitsevahendeid - sellele on nüüd piir pandud. Vanade laevade värvikihtides leidus mürki, näiteks tinaühendeid. Ehkki selliseid värve enam ei kasutada, leidub meresetetes ikka veel mürgijääke. Jällegi - meie tegudel on pikk mõjuaeg.”
Uuema aja probleemidest nimetab Urmas Lips ravimijääke, tõsi need pole merekeskkonnas nii kauasäilivad kui vanad mürgid. Ja muidugi tuleb ka Läänemere puhul rääkida prügist. “Otseselt inimeste mahajäetud prügi poole pealt on loomulikult lõuna pool asjad palju hullemad, Eestis on siiski rannaäärne ja ka meri suhteliselt heas seisus. Aga mikroprügi, sealhulgas mikroplasti meil meres ikka on,” nendib Urmas Lips.
Mikroprügi jäägu setetesse
Urmas Lips on üks neist teadlastest, kes osaleb hetkel uue Eesti merestrateegia meetmekava väljatöötamisel. “Teeme seda koostöös ametkondade ja paljude ekspertidega. Üks teemasid on ka mikroprügi. Meie instituudi seisukoht on, et selle kokkukogumine merest pole otstarbekas, see on keeruline ja väga kallis protsess. Pakkusime välja, et tuleb fikseerida kohad, kust mikroplast merre satub. Tegelikult on allikad ju teada - mikroplast jõuab merevette olmest, tööstusest ja sadeveest. Mis tähendab, et meie veepuhastusjaamadesse, ka sinna, kust voolab läbi heitvesi ja sadevesi, peaks paigaldama korralikud ja tõhusad filtreerimissüsteemid, nii efektiivsed kui võimalik. Sel viisil hoiame ära uue mikroprügi merre sattumist.”
Varasemal ajal vette jõudnud plastosakesed vajuvad aga aja jooksul põhjasetetesse, nagu ka ohtlikud ained. “Me avastame need sügavamatest kihtidest setteproove võttes, kuhu need aastate jooksul on vajunud,” räägib mereteadlane.
Puhastusoperatsioonid toimuvad merel aga siis, kui avastatakse sõjast jäänud lõhkeainet või on oht kütuselekkeks mõnelt uppunud laevavrakilt. Mereteadlased on erinevate vee peal toimuvate tegevuste juures olulised partnerid. “Näiteks teeme keskkonnamõju uuringuid avamere tuuleparkide osas. Oleme ka koostööpartneriks Estonia vraki uuringus. Hetkelgi on meresüsteemide instituudi autonoomsed seadmed veepõhjas mõõtmas vee hägusust. Need andmed näitavad, kas saab minna põhja vraki juurde ülesvõtteid tegema. Saame seda kõike teha, sest meil on oma uurimislaev,” räägib Lips.
Ilma “Salmeta” ei saa
TalTechi meresüsteemide instituudi uurimislaev “Salme” on kaasaegse teadusaparatuuri ning kahe laboriga varustatud alus, mida ülikooli teadlased ja tudengid Läänemerel sõitmiseks kasutavad. “Meie üliõpilasi koolitada muudmoodi ei saa, kui tuleb ikka merel ka käia,” kinnitab Urmas Lips. “Lisaks õppetööga seotud meresõitudele võtame üliõpilasi hea meelega kaasa ka instituudi lepingulistele uurimistöödele. See on väga hea praktika ning ühtlasi saame maksta ka stipendiumi.”
Kogenud õppejõu sõnul juhtub vahel sedagi, et pardale satub mõni noor inimene, kes laevasõitu hästi ei talu. Aga ma olen näinud ka seda, kuidas suur huvi merekeskkonna vastu osutub lõpuks merehaigusest tugevamaks,” kinnitab Lips, kelle sõnul annab organismi vee peal töötamisega harjutada. “Kõige tähtsam on huvi ja armastus mere vastu. See on eraldi tõug inimesi, kes mereteadust ehk okeanograafiat õpivad,” ütleb Urmas Lips lisades, et nüüd on tehnikaülikoolis taas võimalik bakalaureuseõppes mereuurimist õppida, sest vastavad õppeained on sees meresüsteemide instituudi ja geoloogia instituudi ühises uues õppekavas “Maa süsteemid, kliima ja tehnoloogiad”.
Põnev tehnoloogia ja põnev Läänemeri
Tehnoloogia arengust, millele viitab ka õppekava nimi, ei saa okeanograafias üle ega ümber. Urmas Lips kinnitab, et meresüsteemide instituut kasutab oma töös kaasaegseid autonoomseid seadmeid. “Tehnoloogia on oluline, sest igal pool pole võimalik laevaga kohal olla, see läheb kalliks. Sellepärast arendatakse välja üha ökonoomsemaid ja targemaid aparaate, mis suudavad merekeskkonnas iseseisvalt töötada. Need mõõdavad erinevaid näitajaid ja annavad hea andmebaasi, mille baasilt erinevaid merekeskkonnaga seotud valikuid teha. Mereuurimistööd leidub nii Eestis kui ka välismaal. Ja ehkki paljud meie instituudi doktorandid on teinud kaasa välisprojektides, ei maksa ka kodust Läänemerd igavaks tööpõlluks pidada. Väiksema mastaabiga veekogu on lihtsam uurida, pealegi on meie uurimistulemusi võimalik võtta aluseks ka mujal maailmas analoogsetes kohtades ja olukordades. Nii et kui meie teadlased käivad suurtel rahvusvahelistel konverentsidel, siis on huvi Eesti mereteadlaste ettekannete vastu alati suur,” kinnitab Urmas Lips.
Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituut ja meresüsteemide instituut kuuluvad loodusteaduskonda ning ühendavad loodusteadused, inseneeria ja IT. Kahe instituudi koostöös valminud bakalaureuseõppekava “Maa süsteemid, kliima ja tehnoloogiad” lõpetajatest võivad saada roheinnovatsiooni- ja maapõueinsenerid, kliimateadlased, mereuurijad, geoloogid, andmeanalüütikud või mõned teised tuleviku ühiskonna nõudmistele vastavad spetsialistid.
