Uut maja ehitades või vana renoveerides mõtleme tavaliselt esmajoones suuri kulutusi nõudvatele küsimustele. Seejuures unustame tegeleda detailidega, mis hakkavad igapäevaelus suurt rolli mängima.
Francis Itani “Kohvikukompanii” on mitmekihiline romaan. Meil kõigil on elus omad leinad, igaühel isemoodi ja ometi sügavamal tasandil väga sarnased. Leinas ollakse tihti üksi, see on väga isiklik tunne.
Kui õues läheb pimedaks juba enne tööpäeva lõppu, tekib paljudel sama tunne, et õhtu algab justkui liiga vara. Ühel hetkel avastad end diivanilt, telefon käes, ja “korraks vaatamisest” on saanud tund aega sihitut kerimist.
„Hea on tulla koju nagu oma kindlusesse või oaasi, kus on hästi hubane ja mõnus olla,” sõnab emapuhkusel olev Kristiina Savva, kelle meelest võiks koju valitud asjadel olla oma lugu.
Kõrge plankaed ei lase tänaval möödujail kiigata hoovi sisemusse.
Ideaalis peaksime kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalid kätte saama tervislikust toidust, kuid pingelise elurütmi tõttu on meie söögilaual olevad road pahatihti ideaalsest õige kaugel.