Zeusi kilbi all
Vello Kala
10.01.2011

Aegis (eestipäraselt Egiid) oli kilp, mille Hephaistos Zeusile sepistas. Kui Zeus seda raputas, värisesid Ida mäed ja taevast lõhestasid välgud. Selline riistapuu on taas tegemisel – Hephaistosteks on sedapuhku USA raketiinsenerid ja Zeusiks kogu vaba maailm.

Eesti keeles on USA plaanitava raketitõrjesüsteemi nimetus veelgi kujundlikum kui originaalis, sest „ida mägede” värisema panemise idee läheb inglise keeles kaduma – Ida on lihtsalt mäe nimi.
Möödunud aasta lõpukuudel lõid USA kaitseministeerium ja kolm juhtivat relvatootjat, Boeing, Northrop Grumman ja LockheedMartin käed uue põlvkonna Aegise püüdurraketi loomiseks. Uus püüdurrakett peaks andma Aegise lahingusüsteemi kandvatele laevadele võime lennult maha võtta ka kõige kavalamaid ballistilisi rakette: USA ja NATO saaks universaalse raketitõrjesüsteemi, mis on liiati mobiilne – Aegise laevu võib saata igasse piirkonda, kus kriis on küpsemas. Aegis on ka vastus USA ja Venemaa pikka aega kestnud riiule Poola ja Tšehhi planeeritud raketitõrjesüsteemide üle: selle asemel, et teada ühte kindlat punkti Poolas, kuhu raketid paigutada kavatseti, tuleb Venemaa armeejuhtidel nüüd arvestada, et Aegised võivad ilmuda igale poole, kus vaid vaba vett – näiteks ka Soome lahte, Kaliningradi ette, Musta merre või Vladivostoki reidile.

Unistus üldisest raketitõrjesüsteemist
Ründe- ja tõrjerelvad on üsna ühevanused: kui ilmusid mõõgad, ilmusid ka kilbid, et end kaitsta, kui lahinguväljale jõudsid kahurid, jõudsid sinna ka tankisoomus ja betoonkindlustused. Ning kui viiekümnendatel aastatel sai tuumalõhkepead kandvast ballistilisest raketist kõikehävitav viimsepäevarelv, asuti sellegi vastu kohe kaitsekilpi leiutama.
Ülesanne osutus raskeks. Kõigepealt tuli unustada tuhandete aastate jooksul töötanud mõtlemisviis. Seni oldi hädaohuga võideldud n-ö sündmuspaigal: teravama kirve võttis vastu tugevam kilp, raskema mürsu vastu seati paksem soomus. Tuumaraketi puhul oli senine loogika kasutu – selle purustusvõime on nii suur, et ellu jäänuks vaid üksikud eriti sügavate punkrite asukad tuumaleegist paljaks põlenud ja saastatud riigis. Seega tuli leida võimalus hävitada raketid enne, kui need oma surmatoova lastiga kellegi kodumaa linnade kohale jõuavad.
Mõttes mängiti õige mitmete lahendustega, üks hirmutavam kui teine – näiteks kaaluti võimalust lõhata lähenevate rakettide teel hulgaliselt aatomipomme lootuses vastaspoole raketid niimoodi ära kõrvetada. USA lõi raketisüsteemi Nike Zeus, analoog oli ka N. Liidul. Ent tõelisest töökindlusest oldi kaugel, lisaks sai selgeks, et kuna püüdursüsteemid kujunevad oluliselt kallimaks tuumapeaga ründerakettidest, võib vastane süsteemi hõlpsalt välja kurnata, saates lihtsalt hoopis enam rakette, kui kaitsesüsteem püüda suudaks. Nii jäi ballistiliste rakettide tõrje pea aastakümneteks varjusurma.
Idee kaevas üles omaaegne USA president Ronald Reagan. Ei tea, kas ta ise uskus uue põlvkonna tehnoloogial põhineva tõrjesüsteemi võimalikkusse, ent Tähesõdade nime all tuntuks saanud programm sai hea meediakatte. Uskujaid Tähekilbi võimalikkusse siiski leidus – nimelt Kremlis. Väga paljud ajaloolased usuvad, et vajaduse „perestroika” järele (mis tõi kaasa N. Liidu lagunemise) tekitas N. Liidu juhtide jaoks just usk, et lähitulevikus muutuvad Nõukogude tuumaraketid kasututeks leludeks. Nii võibki öelda, et tegelikult olematu raketitõrjesüsteem osutus nii võimsaks, et hävitas maailma suurima riigi – pealegi pauku tegemata.
Külma sõja järgne maailm on vähemalt tuumasõda silmas pidades rahumeelsem paik – superriikidevaheline kõikehävitav sõda pole enam päevaplaanis. See tõi korrektiivid ka raketitõrjealastesse uuringutesse – ohtu hakati nägema mitte niivõrd võimsa vastaspoole massiivses löögis, kui võimalikus ohus mõne väiksema, ent seevõrra kurjema ja ebastabiilsema meelega terroririigi poolt. Selline rünnak oleks väikesemastaabiline ning USA oleks ilmselt võimeline looma sellistes oludes usaldatava raketitõrjesüsteemi. President George W. Bush plaanis sellise tõrjesüsteemi elemente paigutada ka Poola ja Tšehhimaa pinnale, kaitsmaks Euroopat Lähis-Idast lähtuvate võimalike ohtude eest. See omakorra vallandas pahameelelaine Venemaal, sest USA püüdurraketid sattunuks üsna Vene piiri lähedusse.
Uus president Barack Obama mõtestas kogu tõrjesüsteemi ümber ja nii sündiski mõte universaalsest liikuvast tõrjesüsteemist, mille võiks paigutada just sinna, kus võimalikud ohud mingil ajahetkel kuhjuvad.

Aegise sünd
Aegis ei ole äsja sündinud relvasüsteem – pigem on tegemist ühtse lahingusüsteemiga, mille võimalusi on selle eksisteerimise ajal oluliselt avardatud – ja see töö jätkub.
Asi sai alguse kaugetel kuuekümnendatel aastatel, kui USA mereväe põhiliseks relvaks sai kahurite asemel juhitav rakettmürsk. Sama joont järgisid ka N. Liidu mereväelased, nii tuli mõelda, kuidas kaitsta laevu ründavate rakettide ja tiibrakettide eest. Algasid tööd programmi ASMS (Advanced Surface Missile System) kallal. 1969 aasta detsembris sai programm suupärasema nime Aegis. Juba algusest peale ei tule Aegise all mõelda mitte mingit konkreetset rakettrelva, vaid koondsüsteemi, mis ühendab sihtmärgi avastamist ja hävitamist võimaldavaid erinevaid relva- ja radarisüsteeme ning nende tööd koordineerivat riist- ja tarkvara.
Esimeseks Aegise lahingusüsteemi kandvaks laevaks sai 1973. aastal katselaev USS Norton Sound. See polnud veel „valmis” Aegis (aga valmis Aegis ei saagi, ta on mõistetud veel aastakümneid pidevalt arenema), vaid Engineering Development Model (inseneriarendusmudel) EDM-1. Sel ajal nähti Aegise kandjatena kaht kavandatud laevatüüpi: tuumamootoriga ründeristlejat ja tavalise jõuallikaga väiksemat hävitajat. Esimene pidi tulema 17 200tonnise veeväljasurvega ja põhinema varasematel California- ja Virginia-klassi ristlejatel. Hävitaja lähtebaasiks pidi saama olemasolev Spruance-klass.
Paraku tuli isegi USA sõjaväeringkondadel õppida raha lugema – ülikallite projektide finantseerimisel oli Kongress aina pirtsakam. Teise maailmasõja järgne maailm oli välja kujunenud ning otsese tuumasõja oht ei näinud enam nii aktuaalsena. Lisaks tuleb meeles pidada, et algfaasis pidi Aegise kilp kaitsma vaid neid kandvaid laevu endid. Uue tuumamootoriga ristleja projektist loobuti, selle asemel loodeti modifitseerida Aegise kandjaks Virginia-klassi ristleja. Sedagi jõustas tuumamootor. Töö käigus selgus, et ümberprojekteerimine on ikkagi liiga kallis ja nii loobuti tuumamootoriga variandist president Carteri korraldusel täiesti. Nii jõuti lõpuks praeguse lahenduseni – Aegise lahingusüsteemi kandjateks on Ticonderoga-klassi ristlejad ja Arleigh Burke’i klassi hävitajad. Viimased on valmistatud stealth-tehnoloogia järgi radaritele vähemärgatavatena.
Ballistiliste rakettide hävitamise võime omandas Aegis 2004. aastal, mil võeti kasutusele uus püüdurrakett SM-3. Ning Aegis, universaalse kaitsekilbina kavandatud, ei jää ainuüksi mereväe varaks. USA praeguste plaanide kohaselt paigutatakse üks Aegise komplekt Rumeeniasse 2015 ja teine Poola 2018 aastal.

Üks kõige jaoks – Standard Missile
Viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel töötati nii USAs kui N. Liidus välja kümneid erinevaid raketisüsteeme, sealhulgas õhutõrjeks mõelduid. See raiskas raha ja tegi armee ja laevastiku varustamise logistiliselt kurnavaks – iga süsteem oli unikaalne ning nõudis „margihooldust”. Idee raketisüsteemide „standardiseerimisest” sündis kuuekümnendate teisel poolel, mil merevägi asus välja vahetama Terrier-, Talos- ja Tartar-tüüpi raketisüsteeme. Eesmärgiks seati raketisüsteem, mis ühilduks vähemalt osaliselt olemasoleva infrastruktuuriga ning oleks võimeline (vajadusel modifitseerituna) täitma ülesandeid, mille jaoks oli seni kasutatud erinevaid raketisüsteeme. Nii sündis RIM-66 Standard Missile 1. SM-1 jõudis laevadele 1967. aastal lahingusüsteemi Tartar „aktiivse” elemendina. Oma lahinguristsed sai SM-1 Vietnami sõjas.
Samal ajal sündis joonestuslaudadel juba RIM-66 SM-2. See oli kavandatud saama Aegise lahingusüsteemi astlaks. Raketti juhitakse põhilisel osal trajektoorist güroskoobi abil ning lennusuunda saab korrigeerida signaaliga raketi välja saatnud laevalt. Rakett lülitab oma radari sisse alles mõni sekund enne sihtmärgi tabamist, n-ö täppishäälestuseks. See võtab rünnatavalt võimaluse teada saada, et rakett on tulekul. Kaheksakümnendate alguses sai SM-2 Ticonderoga-klassi ristlejate põhirelvaks. SM-2 stardib vertikaalasendis, olles mereväe esimene selline rakettrelv – varasemad suunati sihtmärgi poole juba koos stardialusega.
Füüsiliselt on SM-2 ligi viie meetri pikkune 340 mm läbimõõduga ja 707 kg kaaluv silinder. Raketi tegevusulatus on sõltuvalt variandist ja lennutrajektoorist 70–170 km. Rakett võib tabada sihtmärke kuni 25 km kõrgusel (standardseades). Lennukiirus on Mach 3,5.
SM-2 on oma kasutusea jooksul läbinud õige mitmeid „mudelivärskendusi”, mis on raketi lahinguvõimet pidevalt kasvatanud. Praegu on kasutuses SM-2 Block III/IIIA/IIIB raketid. Võrreldes varasematega on eriti parandatud efektiivsust madalal lendavate sihtmärkide vastu. Lisandunud on uus rakett SM-3, mis suudab ballistilised raketid noppida lennult. Selleks on raketil uus, võimsam kolmanda astme mootor ja põlvkonna jagu värskem juhtimiselektroonika. Ning tulekul, nagu juba ütlesime, on veelgi täiuslikum NGAM – Next Generation AEGIS Missile (uue põlvkonna Aegise püüdurrakett).

***

Tänaseks hakkab Aegis juba terviksüsteemina ilmet võtma – iga laev on selles vaid komponent ühtses võrgus, mis hõlmab ka maismaal, AWACS-lennukeil ja orbiidil paiknevaid avastusseadmeid ning USA andmetöötlus- ja analüüsikeskusi.
Lõpuks jääb küsimus: on Zeus nüüd ikka kõikvõimas? Vist on kõige parem, kui vajadust selle katseliseks selgitamiseks kunagi ei tekigi.

Sarnased artiklid