Windows 7 – kas hiilgav saavutus või hädaorg?
Veiko Tamm
04.04.2011

Microsofti viimane uusim operatsioonisüsteem Windows 7 on turul olnud juba poolteist aastat ja võitnud kasutajate seas sõpru, kuid säilitanud laias kasutajaskonnas veel umbusu, tänu nende halvale kogemusele Windows Vistaga. Nüüd, mil Microsoft lõpetas ametlikult toe senini populaarseimale operatsioonisüsteemile Windows XP, on paljudel aeg üle kolida uude maailma.

Miks me nii vanast asjast veel kirjutame? Ei, mitte selleks, et uuesti korrata „oi, kui hea”, vaid et püüda segasesse asja enam selgust saada. Alles hiljuti ilmus Postimehes lugu, kus kiruti Windows 7 aeglust ja et pole ikka see ja valige Ubuntu jne. Operatsioonisüsteem arvutil on nagu mootor autol – see vajab pidevalt hooldust ja korrastamist (nagu ka autol vahetatakse filtreid ja õli, uuendatakse akut jms ning seda ei peeta autotootja praagiks). Ja ärgu tulgu ükski Linuxi- või „õunamees” hüppama, et neil pole kordagi uuendusi ega korrastamisi vaja olnud – kui Linuxi-masin tiksub nurgas 24/7 ainult piraatfilme otsingumootoritest tirides, võib-olla siis ei lähe ta „hapuks“, aga normaalselt funktsioneeriva süsteemi jaoks on igal arvutiomanikul sõltumata operatsioonisüsteemist vaja teha regulaarset hooldust.
Mida on siis vajalik arvutiomanikul teada, et Windows 7ga sõbrasuhetes olla?

Start
Alustagem ühest enim aeglust põhjustavast asjast – stardist. Selle taga on programmide valik, mis arvuti käivitamisel automaatselt aktiveerub. Ja neid on ebateadlikul elemendil sageli mitmetes kümnetes, kusjuures ta ise ei vajagi neid ega pole ise palunud automaatselt startima – lihtsalt iga tarkvaratootja arvab, et tema üllitis on NII tähtis, et see peab kogu aja taustal jooksma ja raiskama üht väärtuslikumat ressurssi – arvuti operatiivmälu (RAM). Näiteks iga kord, kui te uuendate Adobe Readerit, paigaldab ta mitu automaatselt startivat moodulit, mis õgivad mälu. Jah, kui teie peamine ülesanne on pidevalt lugeda PDF-faile, siis te võib-olla naudite, et tänu mälusolevatele moodulitele avanevad need 2 sekundiga 5 sekundi asemel. Aga kui teie vajadus piirdub paari korraga nädalas? Kui te installite Apple’i tarkvara (kas või ainult .MOV-videofailide vaatamiseks), siis on teil taas automaatselt paigaldatud ja käivituma pandud kogu „õunafirma” tuge pakkuv tarkvara, küsimata, kas teil üldse mõni iPad, iPod, iPhone või muu i-vidin olemas on. Ja vabavaraga kaasneb pea alati pirakas ports kõikvõimalikku „saasta” – alates jube vajalikust pluginast, mis meile teatab Nikkei börsikursse ja ilma Rio de Janeiros Suhkrupea mäe jalamil – kuni tõeliste saastvaradeni välja. Sa pead olema vabavara paigaldamisel eriti hoolikas, et kõik need linnukesed ära korjata, ja ka siis ei saa me sageli kogu „tasuta” saasta ära hoida. Tasuta lõunaid ju pole – kuskilt peavad need nn tasuta töötavad mehikesed ka oma papi saama. J
Tahate ilma keerukuseta olukorda parandada? Aga palun – olemas on (ja taas täiesti tasuta) selline programmike nagu Autoruns for Windows v10.06, mille saate alla laadida veebilehelt http://technet.microsoft.com/en-us/sysinternals/bb963902. See programm annab põhjaliku informatsiooni, mida ja milleks käivitatakse, kes on antud mooduli tootja ja mida ta teeb. Ja seal saate te kergelt endale mittevajalikud teenused kinni panna – iga mees ei ole 24/7 MSN-is või Skype’is kättesaadav, vaid lülitab antud teenuse sisse siis, kui tal seda vaja on. Mitte et ta peaks pidevalt olema kursis, kes tema kontaktlistis olevatest isikutest just hetkel sisse või välja logis.

Oluline teema AutoPlay alal
Windows arvas ennast tegevat kasutajale erakordselt meeldivaks ning lisas AutoPlay nimelise teenuse – kui te vaid sisestate mõne USB-andmekandja või CD/DVD-plaadi, kargab esile pisike aken – AutoPlay. See pakub võimaluse sooritada saabunud seadmega mingit vajalikku operatsiooni – mängida maha sisu (muusika, film jne), avada failide kataloog uuel andmekandjal vm. Kuid iga sellist „head” võimalust on varmad ära kasutama kurikaelad – nii ongi viimasel ajal leidnud massilist levikut pahavaratooted, mis kasutavad ära võimalust, et AutoPlay käivitab irdseadmel oleva info administraatori õigustes ja enne, kui seda suudab kontrollida viiruskaitse tarkvara.
Selliselt nakatunud arvutit (harilikult nn rootkit-tasemel kurivaraga nakatatud süsteemi) pole tavakasutajal ilma vajalike vahenditeta ise ravida võimalik. Seega oleks minu soovitus esimesel võimalusel see AutoPlay välja lülitada. Pole ju raske muusikat kuulama hakates teha üks lisaklõps CD-ikoonil? Kuidas seda teha? Lihtsaim viis on : sisestage mõni USB-mälupulk ja avanenud AutoPlay aknas vajutage kõige alumist lingitavat rida nimega View more AutoPlay options in Control Panel. Avaneb pikk loetelu, mida teha milliste andmekandjatega ja kõige ülemises positsioonis on „linnuke“ valikus Use AutoPlay for all media and devices. Vot see linnuke võtke ära, siis vajutage allääres nuppu Save ja tehke taaskäivitus. Ma olen juba ise aidanud selliste AutoPlaydega raskelt troojastunud masinaid ravida enam kui mitmekümnel korral, seega olukord on siin tõsine. Ja kes on kuulnud Iraani tuumaprogrammi halvanud Stuxnet-viirusest – ka see pahalane oli just nimelt AutoPlayd ära kasutav.

Ajutised failid
Iga süsteem loob tegutsedes nn ajutisi faile (temporary files), olgu need mingid konfiguratsioonid või kettale nn cache’itud veebisisu vm. Aga nagu tavaelust on teada ütlus, et need ajutised lahendused on need kõige igavesemad, nii kipub olema see ka Windowsi süsteemides. Pärast kasutatud programmi sulgemist peaks opsüsteem need „ajutised asjad” ära koristama, aga lootke te seda – enamus saasta jääb alles ja seda koguneb aina juurde. Kui te installite mõnd uut tarkvara, millel on vaid üksainuke SETUP.EXE-fail, siis on tegelikult tegu end ise lahtipakkiva taiesega, mis oma sisu taas mõnda ajutiselt ette nähtud kataloogi lahti harutab ja sealt ennast paigaldab. Ja kui te loodate, et ta need lähtefailid ise ära koristab, siis olete te 110protsendiliselt tüssata saanud. Ja nii seda kräppi koguneb – ma olen kohanud arvuteid, kus saasta hulk ulatub mitmekümnetesse gigabaitidesse. Ja vaene Windows peab neid katalooge nii oluliseks kohaks, et iga kord startides või midagi „olulist” tehes peab ta vajalikuks need kataloogid kõik üle lugeda ja mällu ning registrisse laadida. Kas tuleb tuttav ette, et teie välkkiirelt startinud arvuti on pärast kogu vajaliku tarkvara paigaldamist korraga tigurallikaks muutunud? Ning lisaks kõigele on need arusaamatu sisuga kataloogid parimaks asualaks kõikvõimalikele viirustele ja tarkvarapahalastele.
Kus see saast siis elab? Vaikimisi on nende koduks kaks asukohta – süsteemsel saastal kataloog:
C:WindowsTemp
ning kasutaja saastal:
C:UsersAppDataLocalTemp
Viimasega on see paha lugu, et see on kasutaja eest varjatud (Hidden) ning tema nägemiseks peab sisse lülitama varjatud kataloogide ja failide näitamise. Et elu lihtsamaks teha, soovitan ma järgmist toimingut. Tehke oma valikul kuhugi süsteemne prügikast (minu kaubamärk on kataloog C:TEMP). Minge Control Panelisse, valige System and Security, sealt uuesti System ning siis vasakust tulbast Advanced System Settings. Nüüd avanenud hüpikaknas vajutage nuppu Environment Variables ja seal redigeerige nii ülemise akna (User variables for…) väärtus kui alumises aknas (System Variables) vastavad kohad (TEMP ja TMP) oma saastakataloogi jaoks. Nüüd salvestage need ja taaskäivitage arvuti, sest need väärtused loetakse sisse arvuti stardil. Edasipidi hakkab enamik teie saasta kogunema just sinna C:TEMP-kataloogi, mida kõiki faile ära märkides püüdke maha lüüa. Kui tekib tõrge, siis vajutage Skip All, sest need ajutised failid on ka tõepoolest kasutuses. J

Register
Register on kõigi uuemate Windowsi versioonide keskne süsteemikonfiguratsiooni andmebaas, mis sisaldab selle arvuti riist- ja tarkvara seadistusi, kuhu Windows on installeeritud. Register koosneb failidest SYSTEM.DAT ja USER.DAT. Registrisse on salvestatud palju selliseid seadistusi, mis 16bitise Windowsi (Windows 3.x) puhul olid kirjas failides WIN.INI ja SYSTEM.INI. Kuna see on Windowsi töös oluline komponent, siis käib ta selle läbi igal stardil ja muudel elulisematel juhtudel ning kuna ta taas ei oska (sageli ka n-ö kolmanda osapoole konfiguratsioonidest sõltuvalt) ennast ise puhastada, siis ta aina kasvab ja neelab nii mälu kui töökiirust. Registri seadistamiseks on Windowsil olemas utiliit Regedit, kuid selle kasutaja PEAB teadma, mida ta teeb, ning kogu info on krüptilisem kui muinasheebrea keeles kuningas Saalomoni tarkuseraamat.
Ent ka siin pole kasutajat hätta jäetud – olemas on selline tore ja tasuta vabavaraline programm nimega CCleaner (http://www.piriform.com/ccleaner). Loo kirjutamise ajal oli viimane versioon CCleaner 3.04.1389. Tirige see alla, paigaldage ja asuge tööle. Siin vallas on ka tasulisi vahendeid nagu minu hetke lemmik YamicSoft (http://www.yamicsoft.com/), kellel on pakkuda komplektseid operatsioonisüsteemi hooldustarkvarasid nii Windows 7, Vista kui XP jaoks. Koos käibemaksuga on selle tarkvara hind küll 47,94 €, kuid see sisaldab kõiki edasisi uuendusi (ka uue platvormi saabumisel). Selles tarkvaras saab kasutaja teha pea kõike, mida ta soovib (ja seejuures ohutult), sest esmastardil pakub tarkvara algsete seadete salvestamist (millest ainult tola või eriline proff võiks loobuda). Kes aga ei viitsi süveneda finessidesse, neile paigaldab Yamicsoft töölauale ikooni 1-Click Cleaner, mis teeb ülaltoodud enimaeglustavad Windowsi probleemid vaid ühe hiireklikiga kõrvaldavateks.

Sarnased artiklid