VW tahab rokkidaTõnu Ojala01.12.2017

Viimasel ajal on Volkswageni kontsern jõuliselt linnamaasturitesse panustanud ja ainuüksi sel aastal on riburada mööda esitletud Škoda Karoq’i, Seat Aronat ja Volkswagen T-Roc’i. Otsene eelkäija on Yeti näol neist olemas vaid Škodal, ülejäänud kaks on täiesti uued mudelid.

Selles osas, mis uudismudeleid puudutab, näib Volkswagen nagu eestlane meie naabrite poolt räägitavates anektootides – aeglane, aga see-eest põhjalik. Kaks aastakümmet tagasi magati maha prantslaste algatatud väikeste mahtuniversaalide buum, millega liituti palju hiljem, aga see-eest edukalt. Sama võib öelda nüüd ka SUVide puhul, sest ehkki Touareg on tõesti turul juba 2002. aastast, sündis Tiguan aastaid pärast jaapanlasi ja ka praegust automaailma raputava pisimaasturite hullusega liitub „volkkar“ palju hiljem kui paljud rivaalid seda teinud on.

Kui enamasti räägitakse selliste autode esitlustel, et sihiks on noored pered, siis VW püüab suuremat „kala“ ning sakslased usuvad, et T-Roc peaks huvi pakkuma hoopis laiemale ringkonnale. Teiste Volkswageni mudelite ja eriti Škoda Karoq’iga võrreldes jätab T-Roc igatahes märksa lennukama ja nooruslikuma mulje – nii et saksa või tšehhi estraadimuusika on siin vahetatud tantsumuusika vastu ja ilma igasuguse kahtluseta on T-Roc kõige emotsionaalsem SUV kogu VW kontserni mudelivalikus.

Loomulikult ei ole ka T-Roc kaugeltki nullist loodud ja kui Seat Arona on justkui kõrgemaks tõstetud Ibiza ja Škoda Karoq omakorda kokku tõmmatud Kodiaq, siis Volkswagen T-Roc on midagi Audi Q2 ja Volkswagen Golfi vahepealset – seda siis nii hingelt kui tehnikalt.

Seati ja Škodaga võrreldes jätab VW salong esmapilgul soliidsema mulje ja see on ka igati loogiline, sest viimastel aastatel on Seati ja Škoda mudelid emafirma autodele tõsiselt majasisest konkurentsi pakkunud. Paraku kaob see soliidsus armatuurlaua materjaliks oleva plasti olemusse täpsemalt süüvides – selline „hiina teleri tagune“ plast on omane tarbesõidukitele, mitte sõiduautodele ja sunnib küsima, miks ometi? Aga ju siis on VW kindel, et mitmevärviline salongikujundus kombinatsioonis suurematelt-kallimatelt Volkswagenitelt ja Audidelt tuttava digitaalse näidikuplokiga (mis T-Rocil veidi kohendamist saanud) kaalub selle puuduse üle.

Lisaks VW tavalistele varustuspakettidele leiab T-Roc’i nimistust veel Sporti ja Style’i. Tänapäeva moele kohaselt saab ka T-Roc’i kahevärvilisena – Style’i valikus on neli, Sportil kaks katuse värvi. Kokku on erinevate värvilahenduste arv ümmargune kaks tosinat ja see teeb T-Rocist kõige enamate personifitseerimisvõimalustega „volkkari“:

Vaatamata sellele, et sageli ei hakata sellistele pisimaasturitele nelikvedu leiutamagi, on T-Rocil see kombinatsioonis suuremate jõuallikatega siiski olemas, mis lubab teda vaatamata veidi väiksematele gabariitidele käsitleda alternatiivina nt Subaru XV-le või Jeep Compassile.

Ehkki lisavarustusena saab T-Rocile ka adaptiivveermiku (1000 eurot), mis sõidurežiime valida lubab, siis suuri muudatusi nende vahel „hüppamine“ ei tekita ning auto õõtsub kurvides täiesti tuntavalt isegi sportrežiimile lülitudes. Seda võib siiski pidada vaid eripäraks, mitte miinuseks, sest sõidab T-Roc tegelikult ju hästi.

Odavaima T-Roci saab Eestis kätte küll 18 344 euroga, ent see 1,0 TSI bensiinimootoriga mudel näib hinnakirjas põhiliselt selleks olevat, et alla 20 000 eurost baashinda näidata saaks. Kahevärvilised Style-versioonid mahuvad hinnavahemikku 22 759-26 788 eurot, Sport (mis 2liitriste jõuallikate korral ka nelikveo kaasa toob) tähenab aga juba hindu siin- ja sealpool 30 000 eurost. Seejuures on arvastatav osa põnevat (ja ka vajalikku) lisavarustuse nimistus – nii et ülaltoodud numbrid ei ole sugugi piiriks.

 

VolkswagenVWT-RocSUVlinnamaastur

Sarnased artiklid