Volvo S40/V40
Jaanus Vint
10.01.2007

Volvo S40 (koos sõsarmudeliga V40) märkis omal ajal rootsi autotootja loobumist telliskivide eeskujul disainitud autodest ja pöördumisest moodsate ümarate joonte juurde. Uus auto töötati välja koostöös Mitsubishiga ja seda toodeti Hollandis, mistõttu paljud senised Volvo fännid seda eriti kõrgelt ei hinnanud.

Volvo S40-t esitleti maailmale 1995. aastal (esialgu küll S4 nime all, aga “tänu” Audi vastuseisule tuli see praktiliselt kohe S40-ks ümber nimetada). Tegemist oli küll Mitsubishi Carisma sugulase, ent mitte klooniga – omavahel kattus vaid 20% autode detailidest ja vähemalt väliskuju põhjal pole võimalik mingisugustki sarnasust tuvastada. Suurem mudeliuuendus leidis aset 2000. aasta lõpus: kuigi auto välimuses annavad sellest märku vaid vaevu märgatavalt muutunud tuled ja põrkerauad, modifitseeriti tegelikult ka vedrustust ja uuendati mootorivalikut. Kerge facelift´i sai auto ka 2002. aasta lõpus, mille tulemusel lisandus kujundusse mitmeid suurematelt Volvodelt pärit detaile. Nt senine kroomitud vertikaalsete ribidega iluvõre asendati mustast plastmassist ruudustikuga.
Üldiselt kehtib väikese Volvo kohta reegel: mida uuem, seda parem. Seda võib öelda nii sõiduomaduste, koostekvaliteedi kui vastupidavuse kohta; ja kui rahakott kannatab, tuleks sellest juhinduda. Vastupidavuselt võib headeks lugeda alates 2001. aastast valmistatud mudeleid, selleks ajaks suudeti enamus lastehaigustest välja ravida. 1996-2000 toodetud autosid on seevastu õnnistatud hulga probleemidega, mistõttu hinnatakse nende töökindlust keskmisest halvemaks.

Ohtralt mootoreid
Mootorivaliku väikseim, 1,6 liitrine bensiinimootor jaksab autot vaid hädapärast edasi liigutada. Kui ökonoomsus on oluline ja peamiselt liigeldakse linna vahel, siis ajab ta asja ära; maanteesõidust pole aga küll mingit rõõmu ja igasugused möödasõiduplaanid tuleb unustada – või siis uurema mootoriga auto hankida. Ka konditsioneer kulutab palju energiat, seda kasutades jääb autol jõudu veelgi vähemaks. Nõrga mootoriga auto puhul on ka madalad kütusekulunumbrid petlikud – teiste tempos püsimiseks tuleb masinat kogu aeg kõvasti koormata ja ka kütust kulub rohkem.
Suuremate bensiinimootorite, 1,8 ja eriti 2-liitrise võimsusnäitajad on auto mõõtmetega paremini kooskõlas ja jaksavad seda suurema vaevata edasi viia, jõudu jätkub ka madalatel pööretel.
Lisaks toodeti alates 2001. aastast 1,8 liitrise Bi-Fuel-mootoriga autosid, mis töötavad nii bensiini kui vedelgaasiga.
Võimalikult ökonoomse sõiduki otsijail tasuks proovida diiselmootorit. Renault’ päritolu 1,9 liitrised jõuallikad kipuvad olema küll lärmakad ja tuimavõitu, ent on see-eest ka väikese januga. Paremate omadustega on alates 2000. aasta keskpaigast toodetud ühisanum-sissepritsega mootorid, millel on rohkem jõudu ja mis ka märgatavalt vaiksemad.
Vähem levinud bensiinimootor on Mitsubishilt pärit otsepritsega (GDI – Gasoline Direct Injection) 1,8i. Need on hea dünaamikaga ja säästlikud, aga nõuavad kvaliteetset kütust. Vastasel juhul võib mootor tahmuda, mis väljendub ebaühtlases tühikäigus; viimast võib põhjustada ka elektroonilise gaasiklapi rike.
Kui soovite sportlikku Volvot, siis on ainsaks võimaluseks turbomootoriga variandid. Esimesena esitleti 1997. aastal 200 hj mudelit T4, seejärel lisandus 2,0 T (160 hj, esimesel on kõrg-, teisel madalsurveturbo). Turbomootoreid ei tasu karta, töökindluselt on nad võrreldavad tavaliste bensiinimootoritega, sõita on aga hulga lõbusam.
Turbomootoriga autodel ja alates 2001. aastast ka teistel mudelitel pruugiti Volvo enda toodetud käigukaste, mis peavad üsna hästi vastu. Seevastu vanemate mudelite Renault’ päritolu manuaalkastide kohta pole suurt midagi head öelda. Probleeme tekitab käigukangi pukside kiire kulumine, mis muudab kangi liikumise ebamääraseks, ka ei pruugi kõik käigud korralikult lülituda. Puksid on õnneks odavad ja remont lihtne.

Kaks keretüüpi
Keremudeleid oli kaks – sedaan S40 ja universaal V40, kumbki neist erilise ruumikusega ei hiilga. S40 praktilist väärtust vähendab kitsas pakiruumiluuk; universaalkerega V40 tagaluuk on küll laiem, ent kaubavedu silmas pidades pole ka seda autot projekteeritud – hoopis olulisem on auto loojate silmis olnud kena sportlik disain. Välimuse poolest on V40 tõesti üsna õnnestunud ja näeb oma musta värvi tagaluugiga sedaanist hoogsamgi välja. Pakiruum on seevastu ahtam kui enamikul konkurentidel.
Auto esiistmel on päris meeldiv viibida, istmed on suured ja mugavad. Siseruum on siiski kitsam kui väljastpoolt vaadates eeldada võiks. Ees see väga ei häiri, aga taga reisijad on sunnitud küll ruuminappuse all kannatama.
Massiivne armatuurlaud näeb pisut vanamoodne välja ja on väga kasutajasõbralik – instrumendid on loogiliselt paigutatud ja hõlpsasti käsitsetavad. Salongis kasutatud materjalid on sümpaatsed ja varustuse poolest on autod tavaliselt üsna head.
Volvole ootuspäraselt kõrgel tasemel on ohutusvarustus, mis esindab oma aja tipptaset. S40-s oli külgkokkupõrke vastane süsteem, ka oli tegu esimese autoga, millele paigaldati külgturvapadjad. Alates 1999. aastast oli saadaval kaelavigastuste eest kaitsev süsteem WHIPS, loomulikult ei puudunud varustusest ka ABS. Auto kere on tugev ja kindla konstruktsiooniga, millest annavad märku ka head tulemused kokkupõrketestides.
Volvot kui põhjamaist autot peetakse traditsiooniliselt meie talve hästi sobivaks. Vanade suurte ja kandiliste mudelite peale võis talvel alati kindel olla, reisijatel oli soe ja auto kulges kindlalt läbi hangede. Väike S40 jääb aga siinkohal “päris” Volvodele alla, võimsamad võiks olla nii kütteseade kui esituled..
Tulede pesu on Volvo pesamunal lahendatud survepesu asemel hoopis vanamoodsate kojameestega, need aga ei pruugi alati ettenähtud moel töötada. Kui kojamehed tahavad jääda püstisesse asendisse või ennast enam üldse liigutada ei jaksa, siis võiks enne millegi välja vahetamist kojamehemootori lahti võtta, puhastada ja määrida – sageli on see lihtsalt kinni kiilunud.
Korrosioonikindluselt on Volvo keskmike seas, roostetama lähevad kivitäkete kohad ja rooste levib kiiresti. Ostes tuleks kontrollida tuleks rattakoopaid ja küljekarpe, sageli on roostealdis ka kütusepaagi täiteava ümbruses asuv plekk. Paljudele 2001-2003 mudelitele paigaldati poritiibadele plastikkatted, mis kaitsesid neid kivide eest.

Pidev uuenemine
Juhitavus on üks nendest valdkondadest, millele auto projekteerijad omal ajal ilmselt liigset tähelepanu ei pööranud. Vanemaid mudeleid iseloomustab halb suunahoidmine ja rahutult käituv esiots, rool juhindub rohkem teepinna reljeefist kui autojuhi tahtest. Tootja pööras probleemsele juhitavusele tähelepanu ning täiendas 2000. aastal facelift´i käigus esivedrustust ning seejärel probleemid kadusid.
Vastupidavuse seisukohalt on veermiku kõige kriitilisemad kohad eesmise stabilisaatorvarda ja tagumiste õõtshoobade puksid. Vead tulevad konarlikul teel hästi välja vastavalt kas esisilla kolina või tagantpoolt kostvate tumedamate mütsude näol. Ka siin on tootearenduse puudujäägid aja jooksul tasa tehtud ja uued puksid on hulga vastupidavamad. Õnneks on enamus S40 varuosasid saadaval üsna mõistliku raha eest ning ülalpidamiskulud püsivad kontrolli all.
Väga originaalset insenerimõtet kohtab stangede külgedel asuvate gabariittulede juures – nimelt on need konstrueeritud selliselt, et pirni pole võimalik eraldi vahetada ja paar krooni maksva lambikese läbi põlemise korral tuleb osta terve uus tuli! Kõige parem rohi lolli konstruktsiooni vastu on teha ühekordne väljaminek ja osta mõnesaja krooni eest vastav vahetatava pirniga B-varuosa.
Paljud väikese Volvo omanikud vihmasaju üle rõõmu ei tunne – see tähendab, et neil tuleb hakata jälle oma auto pakiruumist vett välja tõstma. Autosse lekkinuna koguneb see pakiruumi põhja varuratta jaoks mõeldud süvendisse, mõnikord võib sealt lausa liitrite kaupa vett leida. Probleem esineb enamasti universaalkerega autodel ja selle lahendamine tõotab paras peavalu olla, kõige raskem on lekkiva koha leidmine. Võib juhtuda et vesi pääseb sisse tulede või luugi tihendi vahelt, ent välistada ei saa ka kõiki muid võimalikke ja võimatud pragusid – täpse koha kindlaks määramiseks võib näiteks ise taskulambiga pagasiruumi ronida ja lasta kellelgi voolikust autot kasta.
Müügist leiab kõige enam 1,8 liitrise mootoriga autosid ja diiselmootoriga universaale, turbomootoriga autode valik on jällegi üsna kesine. Odavaimad 40-d maksavad umbes 55 000 krooni, selle raha eest saab 1996. aasta 1,8 liitrise mudeli; facelift´i järgsed autode hinnad jäävad 120 000 kroonist kõrgemale.
Volvo ostnuna võite erinevalt saksa autode omanikest üsna kindlad olla, et leiate auto hommikul sealt samast kohast, kuhu õhtul ta parkisite – vargad sellest margist suurt ei hooli.

Sarnased artiklid