Volvo Ocean Race käib täistuuridel!
Toivo Külvet
10.03.2006

12. novembril 2005 purjetasid Hispaania sadamalinnast Vigost merele seitse maailma kõige kiiremat ja moodsamat avamerejahti, et võtta osa Volvo Ocean Race’ist – maailma kõige nõudlikumast avaookeanil toimuvast seitsmeetapilisest ümbermaailma võidupurjetamisest.

Vaata ka videot

Seekord koosneb linnulennult 6400 meremiili pikkune võidupurjetamine tõepoolest seitsmest etapist. Start, nagu mainitud, anti pärast väikest proloogi Sanxenxos sadamalinnast Vigo ja esimene etapp tõi purjetajad Lõuna-Aafrikasse Kaplinna. Edasi tulevad fini_ipaikadena Melbourne, kus laevastik praegu, selle loo kirjutamise ajal puhkab ja ennast taas merele sätib, siis Wellington Uus-Meremaal, seejärel Rio de Janeiro, Baltimore, New York, Portsmouth, Rotterdam ja võistluse lõpp on planeeritud peasponsori Volvo kontserni kodulinna Göteborgi 17. juuniks.
Uudseks on seekord nn sadamaringid (port race) – lühikesed võidusõidud avamereetappide sadamates Sanxenxos, Kaplinnas (peeti 26. detsembril), Melbourne’is, Rios, Baltimores, Portsmouthis ja Rotterdamis. Need võidusõidud võivad olla pealtvaatajatele väga põnevad jälgida – ligikaudu 30miiline distants asub kalda ligidal ja kõik toimuv on pealtvaatajaile hästi nähtav. Loovimisotsa pikkuseks on ligikaudu 2 miili ja paktaaktuule ots 3 miili, mille 30sõlmese kiirusega kulgevad jahid läbivad umbes kuue minutiga. See on võimas vaatepilt, kui suured purjekad kiirkaatri kiirusel mööda pahisevad…
Punktisüsteem
On küllalt nähtud selliseid suuri võidupurjetamisi, mis kulgevad ümber ilma ja pärast pooleaastast merel olekut võidetakse paari minutiga teiste ees, nagu oleks tegu meie kohaliku Muhu Väina regatiga. Et pinge säiliks ja kõigil oleks võimalusi, on sellel võistlusel sisse viidud uuendatud punktisüsteem. Avaookeani etapi võidu eest saab jaht osavõtjate arvust lähtudes maksimaalselt seitse punkti, teine koht kuus jne. Kui mõni jaht katkestab, saab viimane vastavalt ühe punkti asemel kaks jne. Sadamaetappide võidu eest saab punkte poole vähem – võit 3,5 punkti, kolmas koht 2,5 punkti, viies koht 1,5 punkti…
Samuti suureneb skoor distantsil olevate pöördepunktide läbimise eest, vastavalt sellele, milline koht pingereas on. Selline punktisüsteem peaks pinget tublisti tõstma. Kui näiteks Rio de Janeiros on kolm neljandikku distantsist läbitud, siis kaks kolmandikku punktidest on ikka veel jagamata!
Võistkonnad-sündikaadid
Kitsamas mõistes on võistkond või paatkond või meeskond kümme või üksteist meest, kes praktiliselt purjetavad. Laiemas mõistes lisandub nendele kaldameeskond – logistikud, taktikud, meteoroloogid, meedia- ja sidespetsialistid, purjemeistrid… kõige lõpuks need organisatsioonid ja sponsorid, kes kogu ürituse jaoks raha andnud ja kelle nime reklaamides ja kelle värvides kogu tiim tegutseb.
Meeskonnad on üsna internatsionaalsed ja koostatud oma ala spetsialistidest-professionaalidest.
Sel korral on siis meeskondi kuus ja võistlevaid paate seitse. Hollandi pangakontsern ABN AMRO (pankurid juba aastast 1824) on ehitanud ja merele saatnud kaks jahti. Need on ABN AMRO ONE ja TWO. Eeskiri näeb ette, et kõik võistluse eel ehitatud jahid peavad ka võistlema. Selline korraldus võrdsustab meeskondi rahalises mõttes, sest sellise superpaadi ehitus on teatavasti hirmkallis. Varasematel aastatel ehitasid jõukamad kaks-kolm alust ja nende hulgast valiti parim lippaja.
Veel võistlevad Ericsson Racing Team (rootslaste projekt), Movistar (Hispaania), Pirates of Carribean (jänkide projekt) jahiga Black Pearl, meeskond Brasil 1 jahiga Vivo ning ING Real Estate Brunel (austraallaste projekt).
Meedia
Võistluste korraldajad on püüdnud kõik olulise ja põneva kiiresti huvilistele kätte toimetada. Selleks on igas jahis seitse videokaamerat, mis salvestavad toimuvat valikuliselt või, kui on väga “kuum” situatsioon, siis jäädvustavad kõik korraga. Kaamerate ühekorraga käivitamiseks on eriline “punane nupp”. On kokku lepitud, et igalt jahilt peaks nädalas saama vähemalt 20 minutit videomaterjali. Kahjuks mitte reaalajas, kuna sidesatelliidid seda veel ei võimalda.
Jahid
VOR-jahtide ehituseeskirju on muudetud, selle võistluse paadid on eelnevate võistlustega võrreldes 10 jalga ehk ligikaudu 3 meetrit pikemad ja vastavalt ka mahukamad. Tüübina räägime siis VOR 70 jahtidest, mille kerepikkus on kuni 70,5 jalga (siit tüübi tähis) ehk 20,5 meetrit, laius 4,7–5,7 meetrit. Mastid on standardiseeritud ja süsinikkiust ning nende kõrgus veepinnast on 31,5 meetrit. Purjepind: groot umbes 140, eespuri kuni 172 ja ebasümmeetrilised spinnakerid kuni 500 ruutmeetrit.
Uute jahtide veeväljasurve jääb vahemikku 12,5–14 tonni, sellest minimaalselt 4400 kg on kohustuslikult raskuskiilu alaosas nn bulbis ehk voolujoonelises sigaris, mis oma kaaluga peab tagama jahi stabiilsuse.
Kere ehitusmaterjalina on lubatud kasutada süsinikkiudu, mistõttu kaaluvad uued jahid vaid ligikaudu 1000 kg! Eelkäijatest, VOR 60 jahtidest, on nad kergemad, loobutud on ka kuni 2500kilosest veeballastist.
Erinevaid purjesid on lubatud kasutada kuni 38 tükki, lisaks tormipurjed. Neist ühel etapil võib korraga pardal olla kuni 11 purje. Seegi abinõu on kehtestatud võistkondade võrdsemaks muutmiseks.
Kõige suurem uuendus
on kallutatavad kiilud (kanting keel), st et kiil on kinnitatud jahi kere külge _arniiri abil ja on hüdrosilindrite abil kallutatav kuni 40 kraadi emba-kumba pardasse. Selliseid kallutatavaid kiilusid on varem pruugitud väiksematel ookeanivõistlusteks kasutatavatel soolopaatidel, kusjuures ligikaudu kuuemeetriste jahtide kiilud on kõrvale kallutatavad talide abil. Selline moodus tagab purjetamise ajal väiksema kreeni ehk külgkalde ja väiksema veetakistuse. Et aga küljele kallutatud kiil on triivi takistajana väheefektiivne, on kõigi jahtide konstruktsioonis ebasümmeetrilised sverdid, mis asuvad mastist eespool, neid tõstetakse ja langetatakse jahi trimmimiseks vastavalt vajadusele.
Lisaks on igal jahil üks või kaks võimast ja sügavat roolilehte, et tagada juhitavus igas olukorras. Kahel roolilehel on küll suurem veetakistus, ent nad tagavad parema juhitavuse ja töökindluse, valik on konstruktori otsustada.
Jahtidest pea pooled on projekteeritud väsimatu Bruce Farri büroos, Austraalia jaht on alguse saanud Don Jonesi joonestuslaualt, ABN AMRO jahid on konstrueerinud vähem tuntud, kohati ekstsentrilise lähenemisega ja innovatiivne Juan Kouyoumdjian.
“Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks”
Kuna jahid on kerged ja väga kiired, ei möödunud esimene etapp ka avariideta. Kõikidel jahtidel oli suure lainetuse tõttu probleeme: üles ütlesid elektri-, arvuti- ja navigeerimissüsteemid. Purjetajatele sai ruttu selgeks, et VOR 70 jahi vöör peab olema võimalikult kerge, sest läbi lainete sööstva jahi teki uhavad lained üle uskumatu jõuga, murdes roolikonsoole ja pühkides minema mehi… Nii juhtus esimesel etapil jahiga ABN AMRO ONE.
Sel etapil püstitati ka uus 24 tunni kiirusrekord – ABN ONE läbis ööpäevaga 546 meremiili (1012 km), mis teeb keskmiseks kiiruseks 22,7 sõlme (42 km/h)! Asjatundjad peavad võimalikuks isegi 600miiliseid ööpäevaseid läbisõite.
Movistar põrkas üsna esimese etapi alguses teadmata päritolu veealusele takistusele, mistõttu murdusid roolilaba ja kannatada said ka kiil ning sverdid. Jaht purjetas omal jõul siiski etapi lõpuni.
Kõige seiklusterohkem oli aga ameeriklaste jahi Black Pearl esimene etapp – üsna alguses avastasid meeskonnaliikmed, et kere küljest on rebenenud nn pommiluugid – kere osad, mis kaitsevad kiilu ümbritsevat, selle veekindlust tagavat kummimembraani. Kapten Paul Cayardi sõnul oli membraan seetõttu 35sõlmese kiirusega liikuva jahi poolt veesurve all pingul nagu hea piimalehma udar. Viivitamatult vähendati purjesid ja kiirus langes alla 10 sõlme. Et lisaks oli kannatada saanud vöörpiigi vahesein ja peaaegu läbi lõigatud oli kiilu _arniiri polt, otsustas kapten mitte riskida jahi uppumise ja meeskonnaliikmete eludega ja pöördus tagasi. Kaplinna jõudis vigastatud jaht transpordilennuki ANT-124 pardal, kuhu jõudsid ka vajalikud osad ja remonditud Black Pearl osales lisaks mitmele lühemale ja pikemale proovisõidule ka Kaplinna sadamavõistlusel. Jänkide jaht ja meeskond on heas korras ja hoos ja pakub taas konkurentsi teistele võistlejatele, suurem osa võistlusest on ju veel ees!
Piraatide needus
2. jaanuaril startisid jahid järgmisele etapile – suund läbi “möirgavate neljakümnendate” Austraaliasse Melbourne’i. Juba üsna alguses, 4. jaanuari hommikul, raporteeris Brasil 1 meeskond avariist – nende jahi kere oli purunenud kokpiti piirkonnas, tõenäoliseks põhjuseks ülivõimsalt pingesse veetud paktaagid. Paktaake on VOR 70 jahtidel tavaliselt kolm, need toestavad masti tagantpoolt traaversit, siis vantide ja ahtertaakide vahepealt. Paktaakide pinguse muutmisega on üsna suures ulatuses võimalik muuta masti painet ja seega ka grootpurje kuju, et meelitada “mootorist” ehk grootpurjest välja rohkem veojõudu – võistlus ju! Tugevas tihttuules, kui avarii juhtus, on pinged jahi taglases kõige suuremad, seekord ei pidanud tekk vastu. Mis muud, kui poltide-mutritega paigad peale ja tagasi sadamasse, remontima. Hiljem läks Brasil 1 taas merele, aga nende seiklused sellega veel ei lõppenud. Ka neil oli probleeme kallutatava kiiluga, lisaks murdsid nad masti. Siiski jõudis Brasil 1 omal jõul Austraaliasse, küll mitte Melbourne’i, aga Fremantle’i sadamasse, mis hoopis teisel pool Rohelist Mandrit. Jaht toimetati kolmanda etapi starti läbi kogu Austraalia veoautol. Meeskond lendas Melbourne’i lennukil ja veetis enne remonttööde algust paar puhkepäeva päikeselisel rannaliival. Purjetajatele pidi psühholoogiliselt raske olema näha, kuidas nende jaht fini_eerib veoauto kastis.
Tagasi oli sunnitud pöörduma ka Ericsson, neil purunes samuti 4. jaanuari hommikul ühe kiilu kallutava hüdrosilindri varras. Ericsson saabus Melbourne’i suure punase kaubalaeva tekil. Kaldameeskond oli juba ootamas, et jaht võimalikult ruttu jälle merele saada. Movistaril kasutati sama süsteemi hüdraulikat ja vahetati ühe silindri kolb ja kolvivars roostevabade vastu, seni on kuuldavasti pidanud.
Rohkesti ebatavalist leidis jälle aset Black Pearli pardal. Jänkitiim, kes pärast esimese etapi nurjumist reipalt ja võidujanusena merele purjetas, pidi läbi tegema hulga katsumusi, üle elama piinarikkaid päevi teadmatuses ja lekkivas paadis, demonstreerides oma karastatust.
Probleeme tekitasid radari aluskinnitus ja poomi rautis, mis kippusid lagunema ja “töö käigus” merel kohe remonditi, mageveetank, kus joogivesi mereveega saastus, ja väike elektrilühisest põhjustatud tulekahi. Kõige suuremat peavalu hakkas aga ühel päeval taas tekitama kiil, mis kummalisi helisid tekitades jahile leki põhjustas. Asja uurimisel selgus, et järgi oli andnud kiilu kinnituse talastik paadi sees, lekk oli suurem siis, kui kiilu kalle oli üle 20kraadi kõrvale. Kõik see leidis aset, kui silmapiiri tagant oli nähtavale ilmunud Eclipse Island – pöördepunkt, mille läbimise eest saab punkte. Hüva nõu kallis – pärast Farri konstrueerimisbürooga konsulteerimist mindi remontimiseks Albany sadamasse – jaht üles dokki, kiil kinnitati keskasendisse ja peale 48tunnilist viivitust taas merele! Niiviisi ettevaatlikult, fikseeritud kiiluga ja tegelikust potentsiaalist 80 protsendiga, jõuti siiski Melbourne’i.
Jahi Black Pearl kapteni Paul Cayardi kommentaar: “Saan aru, et oleme neetud, see võib ju olla piraatide musta pärli needus, aga mille eest?!”
Midagi ka plusspoolele – teisel etapil püstitas ABN TWO uue 24 tunni rekordi 563 meremiiliga (1043 km), keskmine kiirus seega 23,40 sõlme (43,4 km/h)!

Sadamavõistlus Melbourne’is toimub 4. veebruaril. Wellingtoni poole, 1450miilisele kolmandale avamereetapile starditakse 12. veebruaril. Nagu näete, on kõik veel lahtine. Ja järjest enam sarnaneb see võidusõit F1-võistlusega – boksipeatusi on rohkesti. Ka on selgunud uue klassi VOR 70 jahtide, nende “madalalt lendavate ülikergete vesilennukite” nõrgad kohad. Küllap probleemidele leitakse lahendused, sest need jahid on ju nii pagana head ja kiired. Ainult et katsetamistingimused on karmimaid, mida maailmameredel üldse ette tuleb.
Miks inimesed seda teevad? Nad on ju profid ja neile makstakse ka… Paljud arvavad siiski, et rohkem armastusest purjetamise vastu.

Vaata ka www.volvooceanrace.org

Sarnased artiklid