Volvo Ocean Race finiseeris!
Toivo Külvet
05.09.2006

Möödunud aasta 12. novembril Hispaaniast Vigo sadamast merele purjetanud Volvo Ocean Race’i laevastik on maakerale tiiru peale teinud ja purjetajad kodus. Ajakirja märtsinumbris kirjutasime maailma tippregati kahest esimesest etapist, nüüd toome lugejani selle, kuidas kulges ülejäänud võistlus.

Vaata ka videot

Tundub, et võistluse teine pool sujus laias laastus paremini. Neptun oli justkui leebunum ja armulisem. Lastehaigusedki olid kõik läbi põetud ja purunenud detaile kümneid kordi remonditud.
Riosse purjetamisel sai eskaader kõva tuult, ent suuri avariisid polnud ja 5000 meremiili läbiti keskmiselt 15 päevaga. Tunda andis Lõuna-Jäämere lähedus, mistõttu polnud ümberringi midagi peale külma ja halli vee, lõunas ähvardamas jäämäed. Ohutuse mõttes oli võistlusjuhendis punkt koordinaatidega 55 kraadi lõunalaiust ja 120 kraadi läänepikkust, mis tuli jahtidel jätta tüürpoordi, et mitte kalduda liigselt lõunasse. See oleks olnud ohtlik, kuigi ahvatlev tugevama tuule tõttu. Suuremad jäämäed on radariekraanil nähtavad, kuid väiksemad, nii sõidu- või veoauto suurused mitte, kuid ent need on võimelised jahi uputama. Sama ohtlikud on meres hulpivad merekonteinerid või muu laevade tekilaadungist merre pudenenu.
Edasi ümber Hoorni neeme, kus teatavasti väga ebapüsiv ja muutlik ilm, aga kõik lipsasid läbi. Navigaatoritel oli väike peavalu – kas jätta Falklandi saared kursist paremale või vasakule, lisaks segas La Plata lahe hoovus ning nõrgad tuuled. Rohkem siiski mitte mingisuguseid suuri probleeme polnud, meeskonnad võisid Rios puhata-taastuda ja veidi aega maismaaelu nautida. VOR-il purjetamine on nii pingeline, et mehed peavad päevas saama kuni 8000 kalorit!
Küll aga oli punktiseis selline, et ABN Amro One oli kogunud juba 62,5 punkti 69-st võimalikust ja neist hakati rääkima kui potentsiaalsetest regati võitjatest.

Rio, New York, Baltimore…
Sadamavõistluse stardis tekitas suurt segadust Brasil 1, kellele kohalikud kõvasti pöialt hoidsid. Brasiillased pidid esimese pöördemärgi juures tegema 360kraadise trahviringi alas, kus niigi ruumi vähevõitu, ja kui kiirusedki on nii kolmekümne sõlme tuuris, siis võite ise arvata, milline tohuvabohu seal tekkis.
Riost Baltimore poole startimisel sai Movistar parima positsiooni ja talle järgnesid kohe “piraadid”, ent need kaks jahti takerdusid pealtvaatajate laevastikku ja seni, kui kord majja sai, purjetas teisel halsil mööda Ericsson. Mööda Brasiilia rannikut põhja poole purjetades võis probleeme tekitada hoovus, mis oli laevastiku kursile “vastaline” ja kohati kuni kahesõlmeline. See-eest hiljem jõuti Guajaana hoovuse mõjupiirkonda, mis oli võistlejatele soodne. Enne Chesapeake lahte sisenemist sai laevastik juba tunda Golfi hoovuse mõju, ent lühiajaliselt, laht ise on aga madal ja keeruliste navigeerimisoludega.
Fernando do Noronha saare pöördepunkti esikohapunktid võttis siiski Movistar, ent kohe seejärel läks juhtima ABN Amro One ja hoidis positsiooni Baltimoreni.
Kolmanda-neljanda koha saatuse otsustas äikesepagi, mis keset Chesapeake’i lahte rebis puruks Ericssoni eespurje ja grootki tuli korraks alla lasta, seega kolmas Brasil 1 – vahe neljandaga 12 minutit. ABN Amro One oli lõpetanud teiste ees kuuetunnise eduga.
Etapp New Yorki oli VORi standardite kohaselt lühike ülesõit, kurss läks põhiliselt põhja poole ja kõik sujus.
Linnulennult 3200 meremiili pikkusel üle Atlandi etapil New York – Portsmouth on põhimõtteliselt võisteldud juba alates 1905. aastast. Raske ja pingeline on see etapp kindlasti, kuid meeskonnad ei osanud siit oodata midagi erilist. Ometigi pidi seni edukalt võistelnud Movistari meeskond Atlandil oma jahi hülgama – loksuma hakanud kiil ähvardas alusest lahkumise hetkel iga hetk küljest kukkuda. Sellele oleks kohe järgnenud ka jahi ümberminek. Raske südamega võistluse katkestama pidanud kümme meeskonnaliiget korjas peale ABN AMRO TWO. Nende tulemusele mõjus see päästeaktsioon kahtlemata halvasti, aga päästetud inimelud maksavad rohkem kui purjetamistulemus.
Kaheksas etapp Portsmouthist Rotterdami purjetati mitte otse, vaid päripäeva ümber Briti saarte. Distants oli ligikaudu 1700 meremiili. Probleemideks olid seekord naftapuurimisplatvormid Inglise rannikul, udu ja kohatine kuni 13sõlmene võimas tõusu-mõõna hoovus, mis tegi mereelu põnevaks ja ei andnud navigaatoritele hõlpu.
Juhtus ka üks suurem äpardus. Enne Rotterdami jõudmist jättis Brunel võtmata spetsiaalse poi, mis oli merre pandud, et juhtida VORi laevastik eemale tiheda laevaliiklusega alast. Seega ei läbinud Brunel reeglite järgi distantsi ja diskvalifitseeriti – koht ja punktid läksid kaduma, kuigi nad olid purjetanud väga hästi. Bruneli navigaator Will Oxley kahetseb väga seda “suurt bläkki” ja ütleb vaid selgituseks, et ta ajas asjad segamini, arvates, et tegemist on lühendatud distantsiga. Etapivõit ABN One’ile, teine Brasil 1, kolmas Ericsson, kes vahepeal ka juhtis.
Viimasel etapil juhtis ABN One kindlalt, kuid jäi enne fini_it tuulevaikusesse Trubadureni majaka juures. Ja nagu seda varemgi on juhtunud, saabus koos uue värske briisiga Piratesi võistkonna jaht ja võttis etapivõidu! ABN One oli vaatamata Rootsi rannavalve ja mereväe patrullpaatide pingutustele hädas ka lainetusega, mille tekitas huviliste laevastik – tuulevaikuses on see eriliselt segav. Kuid olgem ausad, Pirates oli ka enne finišit allatuuleotsal parem, kuna nende uus kerge tuule jaoks mõeldud gennaker oli efektiivsem. Finišis oli jahtide ajavahe vaid neli minutit ja 50 sekundit!
Selliseid pisiseiku, et konkurent saab tuule pööramisel edumaa ja võidab, juhtub purjetamisvõistlustel ikka, see teebki asja põnevaks.
Lõpparvestuse punktid:

ABN Amro One                  96,0
Pirates                              73,0
Brasil1                              67,0
ABN Amro Two                  58,5
Ericsson                            55,0
Movistar                            48,0
Brunel                               15,5

Sarnased artiklid