Volvo 850
Martin Ruud
01.11.2004

Volvo 850 oli firma jaoks murranguline mudel. Just 850 hakkas Volvolt maha raputama puudulike sõiduomadustega turvaliste “naelakastide“ mainet ning näitas maailmale, missugune saab olema uue ajastu Volvo – innovaatiline, heade sõiduomadustega ja isegi veidi sportlik.

Väliskujult meenutas 850 veel vanu mudeleid – olgugi, et hulka modernsemas ja sportlikumas vormis kui eales varem. Tehniliselt oli 850 aga hoopis teine maailm. Teda reklaamiti loosungiga “dünaamiline auto nelja unikaalse innovatsiooniga“. Nendeks olid põikiasetusega viiesilindriline mootor komplektis esiveoga, uudne kahe vardaga “delta-link“ tagavedrustus, külgkokkupõrkel kaitsev SIPS (Side Impact Protection System)-süsteem ja isepingutuvad esiistmete turvavööd.
Kõlavate hüüdlausete taga peitus asine sisu, sest Volvo 850 pälvis automeedias suurt tähelepanu ja kooris ühtekokku üle 40 erineva auhinna. Seda on vähesed tootjad suutnud. Volvole omane turvalise auto maine muutus veelgi tugevamaks, kui Ameerikas valisid kaks liiklusturvalisusega tegelevat institutsiooni paralleelselt Volvo 850 maailma turvalisemaks autoks. Jäämata loorberitele puhkama, tõstis Volvo 1994. aastal oma uue mudeli turvalisust veelgi, varustades 850 esimesena maailmas külgturvapatjadega.

Võimsaim Volvo ajaloos
Esimesena tuli turule sedaankerega mudel. Veebruaris 1993 saabus ka kauaoodatud universaal. Kõrgete tagatuledega universaal tundus kuidagi uus ja huvitav.
Täheühendid GLT ja GLE viitavad erinevatele mootoritele, mitte varustustasemele nagu tihti arvatakse. Esimesena müügile jõudnud 850GLT varustati alumiiniumplokiga 2,5 liitrise (kui korrektne siis tegelikult 2,4liitrise – 2435cm3) 20 klapiga R5-mootoriga. Võimsust arendas see mootor täiesti eeskujuliku 125 kW. Suvel 1992, ehk siis täpselt aasta pärast esmaesitlust, toodi turule odavam mudel 850GLE, millel oli sama töömahuga, ent poole vähemate klappidega mootor (võimsust 106 kW).
Veenmaks kahtlevat automaailma, et Volvo on tõesti muutumas sportlikumaks, lisati 1993. aastal mudelivalikusse 2,3liitrise madalsurveturboga mudel 850 T-5 (166 kW). Sel hetkel oli tegu võimsaima Volvoga firma ajaloos. Aasta hiljem tekkis sinna kõrvale veel võimsam mudel 850 T-5R, mis kasutas sama mootorit, ent kõrgsurveturbot ja tootis eba-Volvoliku 184 kW.
1994. aasta lõpp tõi kaasa küsitava väärtusega 2liitrise mootori (taas viie silindriga). Soorituselt oli see 2,5liitrisest märgatavalt kehvem, ent kütusekulu oli isegi tehaseandmetel täpselt sama. Need mootorid ei saanud kunagi kuigi populaarseks. Ökonoomsust pakkus hoopis kaasaegne otsepritsega 2,5liitrine turbodiisel. Igati hea sooritusvõimega (103 kW) õlipõletaja häda oli tema kõrge ostuhind.

Maanteekruiser
Rooli taga Volvo 850 erilisi elamusi ei paku, mugavaid kilomeetreid aga küll – selles suhtes vaid kiidusõnad. Vanades reklaamides lubatud sportlikkust ei maksa liiga tõsiselt võtta. Ilmselt tähendas Volvo jaoks sportlikkus seda, et paigalt võttes hakkavad esirehvid kergesti vilistama ja vanade 740/940-põlvkonna autodega võrreldes säilis isegi suurematel kiirustel mingi juhitavus. Närvilistel juhtidel tasub endale mõni muu auto vaadata.
Nii sõiduasend kui kogu salongi ergonoomika on eelkäijatest parem. Lisaväärtus on seegi, et autosse istudes ei löö enam pead ära, mis oli varem pidev häda Volvoga mitte harjunud sõitjatele. Jalaruumi on sees üllatavalt palju, seda isegi tagaistmel. Istumisasend on Volvole omaselt kõrgel, klaasi alumised servad madalal ja väljavaade autost hea. Muide, väga mugav on kätt laisalt uksele toetada! Kõrgel asuvad istmed tähendavad paraku seda, et pikematel meestel tuleb lagi loodetust varem vastu.
Standardvarustuses on rohkelt turvavarustust, kuid mitte luksust. Õnneks oli Volvo 850 oma tootmisajal juba niipalju väärikas auto, et tihti on ta ostja soovil lisavarustust täis laaditud. Seetõttu pole sugugi raske leida turult väärispuidu, nahksalongi ja kliimaseadmega varustatud luksuslik masin.

Osta korralik ja hoolda hästi
Omanikule ei tohiks Volvo 850 erilist peavalu kaasa tuua, kui just väga halvasti koheldud auto otsa ei satu. Valmis peaks olema korra aastas esisilla parandamiseks. Stabilisaatorvarda otsapuksid on väikesed ja kuluvad kiiresti. Samuti võivad vajada vahetust õõtshoobade puksid. Esimese aastakäigu autodel on võimalik vahetada eraldi ka šarniiri, ent uuematel on nad juba õõtshoovaga kokku ehitatud. Detaili hind on sel juhul umbes 2200 krooni. Tagasilla puksid kestavad üldiselt hästi, kuid mingil hetkel tuleb neidki vahetada. Nad maksavad üle 3000 krooni tükk ja neid on kaks tükki. Ent üks omanik neid tavaliselt kaks korda vahetama ei pea.
Regulaarse hooldamise kulud on mõistlikud. Valmis peab muidugi olema, et mõned spetsiifilised varuosad võivad maksta hulga raha. Samuti on kallis avariide likvideerimine. Isegi väiksemate paukude järel tahavad kindlustusfirmad vanema Volvo maha kanda, kuna nende taastamine pole otstarbekas.
Volvo mootorid on töökindlad ja käivituvad ka kõige jubedamate ilmadega. Negatiivse omadusena kipuvad nad palju õli põletama. Põhjus on lihtne. Kulunud mootori remondiks on ette nähtud vaid ühes mõõdus remontkomplekt. Kui see piir ületada, jääb üle vaid hirmsa raha eest uus mootoriplokk osta või iga paari tuhande kilomeetri järel õli peale valada.
Karta ei ole vaja sportmudeleid 850 T-5. Nende veermik, pidurid ja praktiliselt kõik varuosad kattuvad tavamudeliga. Paraku kattuvad seetõttu baasmudeliga ka sõiduomadused...
Erinevalt mitmetest vanematest Prantsuse ja Itaalia autodest ei tähenda rohke lisavarustus omaniku jaoks ilmtingimata täiendavaid halle karvu. Elektrisüsteemid on töökindlad, kliimaseade samuti. Samuti ei oska nimetada ühtegi lisavarustuse objekti, millest tuleks eemale hoida. Kui üldse, siis probleeme võib tekitada esimeste aastate autode automaatkäigukastid. Kastide elektroonika võib lolliks minna, kast lülitub omaniku arvamust küsimata talverežiimile ja püüab III käiguga kohalt võtta. Üldse soovitavad Volvode spetsialistid võimaluse korral eelistada uuemate aastakäikude (alates 1994) eksemplare. Need olevat töökindlamad.

Vana kooli Volvo uus tõlgendus
Legendaarne Volvo iseloomustus “tugev põhjamaade auto“ hakkab 850 juures veidi devalveeruma. Ta lihtsalt ei mõju enam nii lihtsa, robustse ja igavesena kui vana hea jäiga tagasilla ja algklasside tasemel elektrisüsteemiga 240. Vaat see oli igiliikur!
Teistpidi on 850 oma eelkäijatest talveomadustelt jällegi üle. Ta on ikkagi esiveoline ja omanikud kiidavad väga tema läbivust. Mäletan ise olukorda, kus 850 sumpas umbes 30 cm paksuses lumes ja vedas sealt välja ühe teise “põhjamaade auto“ (Volvo 940). Lisaks kõrgele kliirensile aitab läbivusele kaasa praktiliselt sile põhi, mis ei tekita paksus lumes mingit lisatakistust. Rootslaste autole kohaselt ei saa kaevata soojendussüsteemi üle.
Tugev argument meie kliimas on seegi, et tänu tsingitud kerele ei roosteta Volvo 850 kunagi läbi. Kui 850 kusagilt tugevalt roostetab, on tegu ilmselgelt avariilise (või veel hullem – põlenud) autoga. Roostele peab hästi vastu ka summuti, mis 10 aastastel autodel on enamasti veel originaal ja heas korras pealegi. Summuti koosneb muide vaid ilmatu pikast torust, ühest matsakast resonaatorist ja katalüsaatorist.
Väga erinevad on omanike seisukohad kütusekulu osas. Mõni väidab, et muidu olevat hea auto, kuid kütust ei jõua sisse valada. Teisalt on omanikke, kes sõidavad automaatkastiga eksemplariga ja väidavad linnakulu olevat 12 liitrit sajale. Seda pole ju ometi palju (jutt käib 2,5 20V mudelist). Maanteel võiks arvestada kuluga üle 8 liitri sajale.
Volvo on hea valik neile, kes peavad lugu mugavusest ja kvaliteedist ning on nõus autole igakuiselt keskmisest rahvaautost rohkem kulutama. Turvalisus tuleb kauba peale. Pruugitud Volvot ostes võib paratamatult tekkida küsimus, et miks siis mitte juba Mercedes või mõni muu saksa kvaliteetauto. Eks igal Volvo ostjal ole oma põhjendus, ent siinkirjutaja hinnangul on tugev argument seegi, et Volvo 850 pakub lisaks mõõdukale luksusele ja üle keskmise sõidukvaliteedile võimalust vabastada end peavalust, mida tekitab Saksa autode omanikele autovaraste tegevus.

Sarnased artiklid