Vojaaž
Vello Kala
01.07.2009

Inimkonna esimesed tõelised kosmoselennud toimusid üsna täpselt neljakümne aasta eest. 20. juulil 1969 astus astronaut Neil Alden Armstrong esimese inimesena meie loodusliku kaaslase, Kuu, pinnale. Täna unistame me, et kümne-viieteistkümne aasta pärast oleme ehk võimelised … kordama seda, mida meie vanaisad kord juba teinud.

Miks nimetame Kuu-lende esimesteks kosmoselendudeks üldse? Enne Apollo 11 lendu oli ju „ülal” käinud kümneid astronaute ja kosmonaute? Asi on selles, et aegadest, mil kosmoselennu idee inimesi köitma hakkas, on kosmoselendu mõistetud kui Maa külgetõmbejõu ületamist. Orbiidil tiirutamine põhineb aga just nimelt Maa gravitatsiooniväljal, selle kasutamisel paarisaja kilomeetri kõrgusel püsimiseks. Nii et rangelt terminoloogias püsides on kosmonautika ajaloos olnud vaid üheksa kosmoselendu – need, mis viisid Kuu juurde ja selle pinnale.

Tee Kuule: algus
Millal algas see inimkonna ajaloo suurim vojaaž ehk eestipäraselt rännak? Enamasti peetakse Kuu-programmi avalasuks president Kennedy kuulsaid sõnu, et Kuule jõutakse vähem kui kümne aastaga. Tegelikult liikusid mõtted Kuu-missioonist juba Dwight Eisenhoweri presidentuuri ajal. Kennedy teeneks jääb, et ta tegi teadusprogrammist jänkimaa rahvusliku eesmärgi.
Ent Kuu-lennu juuri võib sügavamaltki otsida. Teise maailmasõja eel unistas kosmoselendudest üks Saksa noormees. Ent erinevalt tavalistest unistajatest tegi ta plaane ja arvutusi, kuidas inimene taevasse tõusta võiks. Unistusteks oleks need ehk jäänudki, ent lähenes suur sõda ja Saksa sõjaväejuhid nägid raketitehnoloogias märksa maisemat potentsiaali – kihutada tonn lõhkeainet Londoni südalinna. Nii sündis kaasaegne rakett ühtaegu nii tehnikasaavutuse kui surmarelvana ja too noormees, nimega Wernher von Braun, kes inimkonna lõpuks ajaloo suurimale retkele viis, pidi ühtlasi jagama natside sõjasüüd V-2 rakettide läbi hukkunud inimeste pärast.
Kuu-lennud sündisid Vaba Maailma ja pimeduseriigi vastasseisust, nii et Kuu-programmi eelkäijateks võib lugeda ka analoogseid hetki ajaloost, mil habras mõõgateras otsustas, kas meie maailm jääb püsima või saab Euroopast karjamaa mongolite, araablaste, hunnide hobustele.
Minule endale meeldib selleks alguseks pidada kujutluspilti veel kaugemast ajaloost. Kujutleme tulekahjujärgset metsalagendiku umbes poole miljoni aasta eest. Veel suitsevad tukid, siin seal on maas tulle jäänud ulukeid. Ning seal on ka rühm karvasevõitu kahejalgseid, kes ise suutnud tulesurma vältida. Nad teavad juba, et tuli annab lihale hoopis uue maitse ja rühivad kõrbenud korjuste poole. Ent mitte kõik. Seni kuni teised endale rasvasemaid lihakäntsakaid rabavad sirutub üks käsi mitte toidu, vaid leegitseva puuroika järele. Miks? Sest selle olendi paksu koljuluu sees on tekkinud tilluke, ent ülioluline mõte: miks küpsenud liha ja tule soojust vaid harukordadel kogeda, kui võib selle puud sööva imelille oma koopa ette viia ja teda seal okstega toita, nii et soojus ja valgus oleks kogu aeg võtta?
Võib olla ei eksi me palju, kui ütleme, et see käsi, mis lihatüki asemel tungla haaras, oli esimene INIMKÄSI ajaloos.
Imelisel kombel seab Kõiksuse Looja sellest päevast sama küsimuse iga inimesehakatise ette: sirutub su käsi uue ja tundmatu või lihtsalt rammusama pirukatüki järele? Ja nagu tol ammusel tuleväljal – valib enamik piruka, hea, kui see saab rammusam kui naabril. Tungla valijaid jagub meie hulka napilt – ent just tänu neile on meie maailm praegu rikkam kui šimpanside või paavianide oma.

Tee Kuule: algus II
Loodus ei ole jätnud Maa-väliseks liikumiseks just palju vahendeid. Et edasi liikuda, tuleb end millegi (maapind, vesi, õhk) vastu toetudes end edasi tõugata. Kuna Maast eemal mainitud tugipunkte võtta ei ole, tuleb materjal, millest tõukuda, ise kaasa võtta. See materjal on põlev raketikütus. Rakettmootori leiutasid hiinlased juba aastatuhande eest ja ainult veidi pärast rahva lõbustamist ilutulestikuna jõudsid tulenooled lahinguväljale. Esimene tuntud väejuht, kes oma raketiväed lõi, oli Mongoli impeeriumi looja Tšingis-khaan.
Siitpeale jätkasid raketid kaksikfunktsioonis – rahva lõbustajatena taevasse tulepilte luues ja lahingurelvana – suurte muutusteta pea seitsesada aastat. Suurt sõjalist tähtsust raketid ei omandanud, sest olles küll suurtükkidest hoopis odavamad, ei olnud nad kuigi täpsed.
Üheksateistkümnes sajand tõi suure muutuse mitte niivõrd raketiehituse arengusse, kui ideedesse, milleks seda tuletoru võiks kasutada.
Alustasid, nagu ikka, unistajad. Jules Verne on läinud ajalukku kui kirjanik, kes suutis ette näha paljude alles hoopis hiljem realiseerunud tehniliste lahenduste tulekut. Ent seda võib võtta ka vastupidi – ehk just selle suure prantslase raamatuid lugedes said algidee need, kes hiljem tõepoolest kosmoseraketid, allveelaevad ja muu Verne’i poolt ennustatu ellu viisid. Igatahes sai Verne’i 1965. aastal kirjutatud romaan Maalt Kuule kiiresti menukaks.
Vaid nelikümmend aastat hiljem sünnib juba kosmoselennu-alane teadustöö. Konstantin Tšiolkovski 1903. aastal avaldatud töö „Maailmaruumi uurimine reaktiivaparaatide abil” andis idee vedelkütusel töötava rakettmootori kasutamiseks liikumiseks õhutühjas ruumis. Ning 1919. aastal lõi Robert Goddard teooria vedelkütusel töötava rakettmootori loomiseks.
Esimesed, kes näpud tindi asemel õliseks-tahmaseks tegid, olid sakslased. Ning niimoodi oleme jõudnud Kuu-epopöa otsese alguseni, sest siit edasi kuni meie taevasel kaaslasel maandumiseni on see One-Man-Story ehk ühe mehe tee.

Wernher von Braun
Dr Wernher Magnus Maximilian vabahärra von Braun sündis 23. märtsil 1912 Wirsitzis. Kui Esimese maailmasõja järel liitlased võidujoovastuses esimest korda Saksamaad väiksemaks lõikasid, jäi von Braunide kodulinn Poolale ning perekond kolis Berliini. Inimkonna kosmoselendude saatuse määras päev, mil 12aastane Wernher sattus suurejoonelisele vaatemängule – autotööstur Fritz Opel esitles rakettmootoritega võidusõiduautot. Järgmisel päeval kutsuti Berliini eeslinnarajooni politsei – üks poiss oli mänguauto külge hulga ilutulestikurakette sidunud ning selle tossava, säriseva ja sädemeid pilduva kaadervärgi rahvarohkele tänavale päästnud. Poiss lasti vabaks alles siis, kui isa talle jaoskonda järele tuli. Pole vaja küsida, kes see paharet oli.
1928. aastal sattus 15aastase poisi kätte Hermann Oberthi „Raketil maailmaruumi”. Raamatu läbi lugenud, teadis Wernher, milleks ta siia maailma on tulnud – et lennata tähtede juurde. Pea kohe alanud füüsika- ja matemaatikaõpingud olid pühendatud selle eesmärgi saavutamisele. 1930. astub von Braun Berliini tehnikaülikooli ning ühineb Oberthi rakettmootoreid katsetava rühmaga.
Kuni von Braun rakettmootoreid kavandas, toimus Saksamaal nii mõndagi – võimule tulid rahvuslikud sotsialistid. Ning juhtus nii, et nagu von Braun tundmatu poisina ülikooli astus, nii ta selle vähemalt avalikkuse jaoks tundmatuna ka lõpetas – tema diplomitöö kaitsmisele pääsesid vaid valitud sõjanduseksperdid, ülejäänutele sulgesid tee musti mundreid kandvad mornid mehed. Muide, von Brauni rakettmootorite-alane diplomitöö oli nii sisukas, et pärast sõda selle üle võtnud ameeriklased söandasid kolmkümmend aastat vanad tudenginägemused avalikuks teha alles 1960. aastal!
Mehed mustas, kes Saksamaal võimu olid haaranud, mõistsid sama hästi kui hiljem jänkid, kui hinnalised on ajud, mida see noormees omas. Nende kasutamiseks natsirežiimi huvides loodi mereäärsesse Peenemündesse salajane uurimiskeskus. Ning anti seda, milleta iga uurimistöö on võimatu – helded rahalised ressursid. Tulemuseks oli maailma esimene tõeline kaugmaarakett A-4 (rohkem tuntud küll V-2na) – ja mida hoopis vähem teatakse, ka esimene jõudmine avakosmosesse. Ühel 1944. aastal tehtud katselennul kerkis A-4 enam kui kahesaja kilomeetri kõrgusele. Sama kõrgel tiirutavad tänapäeval süstiklaevad.

Nõrgema poole relv
Maailm, mis kasvas välja Teise maailmasõja rusudest ei olnud hoopiski rahumeelne – sõjas ligi kolmandiku Euroopast vallutanud N. Liit pretendeeris ilmselt maailmavalitsusele. Uues vastasseisus otsiti ka uusi võitlusvahendeid – ning senise maailma edukaima relvasepa, Saksamaa teadlased ja insenerid olid hinnaline saak mõlema poole salateenistustele. Wernher von Braun valis koos oma meeskonnaga koostöö USAga.
Maailma juhtiva raketiteadlase maine päästis von Brauni küll süüdistustest surmarelvade tootmise eest natsirežiimile, ent esialgu ei oldud USAs von Braunist ja tema raketiideedest kuigivõrd huvitatud. White Sandsi polügoonil lennutati küll sakslastelt saadud trofeerakette ja von Braunil lasti koolitada insenere kuid tõsist tööd polnud. Von Braun üritas raketiideede vastu huvi äratada esinedes TV-ekraanil ja ülikoolides ettekannetega kosmoselennu võimalikkusest. Tulemused olid kesised, kui mitte arvestada, et selle töö käigus leidis von Braun raketifänni joonisfilmigeeniuse ja Hollywoodi raskekaallase Walt Disney näol. Disney tootis koos von Brauniga mitmeid kosmoselennu võimalikkust propageerivaid filme.
Miks mundris ameeriklased von Braunist nii vähe huvitusid? Põhjusi oli kaks. Esiteks, N. Liidust ookeaniga eraldatud ning sõjaliselt hoopis tugevam USA ei tundnud end kuigivõrd ohustatuna. Teiseks, rakette peeti „nõrgema poole relvaks”. Mida see termin tähendab? Sõjaajaloos juhtub tihti nii, et vaenupooled on liiga ebavõrdsed, et nõrgem pool sooviks otsustavas lahingus kohtuda. Nii otsitaksegi siis kaudsemaid võimalusi ülekaalukat vaenlast kahjustada. Näiteks on mõõk tugevama poole, püünisauk nõrgema poole relv. Tanke kasutab eeskätt tugevam, miine nõrgem pool. Sakslaste allveelaevugi peeti nõrgema poole relvaks, sest neid vajas Saksamaa suutmatuse tõttu merel Briti lahingulaevadega konkureerida. Ning kõik teadsid, et Hitler keeras rahakraanid von Brauni jaoks lahti alles siis, kui oli selgunud, et õhus sakslased liitlastele vastu ei saa – kui Luftwaffe Londoni kohale ei pääse, üritame vähemalt rakettidega!
Kaks sündmust maailma arengus muutsid kõik. Ajaliselt esimene neist oli tuumarelva loomine, teine – Nõukogude võidukas rünnak kosmose alistamisel. Tuumarelv muutis ebaoluliseks rakettrelva suhtelise ebatäpsuse, enam polnud ju vaja sihtida üksikobjekte, vaid terveid linnu. Ning Sputniku orbiidile jõudmine tõestas, et N. Liidul on raketid, mis võivad tuumarelva USA linnade kohale toimetada.
Muide, neist kahest asjast ei piisanud maailmasõjas kuulsust kogunud jänkikindralite unest äratamiseks, kuigi president Eisenhower astus samme USA raketiuuringute turgutamiseks. See töö jäi kahele hoopis nooremale mehele. Nende nimed olid Juri Gagarin ja John Fitzgerald Kennedy.
Esimesel pilgul näib kohatuna neid mehi kõrvutada – üks oli maailma võimsaima riigi president, kellest sõltus vägagi palju kogu maailma jaoks, teine oli tillukeses teraskeras istmele seotud, suutmata muuta isegi selle raudpalli liikumist.
Ent see teraspallike suutis maailmas paljugi muuta. Väga paljudele, eeskätt Kolmandas maailmas näis nüüd, et võimutasakaal maailmas on muutumas kommunismi kasuks – see lisas N. Liidule tohutult autoriteeti.
Noor president Kennedy võis tunda end nagu Karl Martell Poitiers’ all enam kui tuhat aastat varem – tema võimest langetada õigeid otsuseid sõltus taas kogu õhtumaise kultuuri saatus. Ja seekord võib-olla kogu inimkonna kestmajäämine sellel planeedil.
Kennedy murdis vanade kindralite vastuseisu ja tegi õige otsuse: raketiuuringud said rohelise tule.

Tehistähed jõuavad orbiidile
USA otsus raketiuuringuid tõhustada ei tähendanud veel läbimurret von Brauni jaoks: ta oli ju ikkagi „vaenulik välismaalane”, kellesse kindralid suhtusid umbusuga. Ning ka poliitiliselt näis ebasobiv, et esimese USA satelliidi saadab üles … endine SS-lane (SS-i kuulumine oli natsi-Saksamaal nagu kuulumine komparteisse N. Liidus – see polnud kohustuslik, kuid tippkarjäär polnud selleta võimalik). Nii juhtuski, et armee raketitiimi juht von Braun pidi jõuetus ahastuses pealt vaatama, kuidas mereväe juhitud n-ö ehtameerikalik raketitiim projekti Vanguard raames maadles katse-eksituse meetodil probleemidega, millest tema juba ammuses Peenemündes üle kasvanud oli.
Sputniku orbiidilejõudmine ja Vanguardi vaatemänguline lõhkemine TV-ekraanidel kaks kuud hiljem avas lõpuks tee von Braunile. Tema jaoks polnud ülesanne raske – 84 päevaga modifitseeris von Braun oma ballistilise raketi Jupiter-C satelliidi kandmiseks ning USAst sai teine kosmoseriik.
Sellest hetkest ei huvitunud enam keegi von Brauni rahvusest või minevikust. Otsustavad olid vaid tulemused.
Üldsuse jaoks ja ajaliselt olid Mercury, Gemini ja Apollo kolm üksteisele järgnenud kosmoseprogrammi, pigem võiks neid aga pidada ühtse Kuu-programmi osadeks. Nii näiteks projekteeriti Apollo kosmoselaev varemgi, kui Gemini. Mercury-programmiga viimistleti mehitatud kosmoselennu võimalust üldse, Gemini-programm oli juba selge Kuu-suunitlusega: põkkumised orbiidil raketiga Agena olid eelprooviks Apollo ja Kuu-mooduli põkkumistele tegelikel Kuu-lendudel.

Hiiglase ehitamine
Kennedy Kuu-lubaduse täitmine eeldas siiski hoopis teistsuguse tehnika loomist kui see, mis satelliite ja kosmoselaevu orbiidile läkitas. Alt üles vaadates näib taevas ühtmoodi kõrge, ent Sojuzid, Shuttle’id ja kosmosejaam tiirutavad kahesaja-kolmesaja kilomeetri kõrgusel, Kuuni on aga ligi 400 TUHAT kilomeetrit – vahe on tuhandekordne. See oleks nagu öelda kõrgushüppajale: said kahest meetrist üle? Tubli poiss, järgmine ülesanne on … kaks kilomeetrit!
Kosmoselennu planeerimine on väga töömahukas, ent mitte liiga keeruline matemaatika. Suurtükiväelased on poolteist sajandit suutnud mürsu lennutrajektoori välja arvutada. Kosmoselennu puhul teeb asja lihtsamaks see, et näiteks tuule suunda ja kiirust pole vaja arvestada – lend toimub ja tühjuses.
Tulevase Kuu-raketi parameetrite arvutused andsid hirmutava tulemuse. Vaja oleks senistest kümneid kordi suuremat kanderaketti. Selle jaoks on vaja hiigelmootoreid, mida keegi veel polnud projekteerinud. Raketi suurus ähvardas omakorda nõiaringiga – kütuse tohutu raskus nõudis kandekonstruktsioonide tugevdamist, see aga lisas omajagu tonne. Nende lisatonnide ülesviimiseks läks vaja lisakütust – mis tähendas jälle lisakaalu ja kõik algas otsast peale.
Töö käigus õnnestus uute lahenduste abil raketi minimaalselt vajalikke mõõtmeid küll vähendada, ent see, mis paberile jäi, oli ikkagi hirmuäratav: torn kõrgusega 111 meetrit ja kaaluga üle kolme tuhande tonni! Millega seda võrrelda? Stardialusele seatuna on Saturn V veidi kõrgem Oleviste kiriku tornist Tallinnas. Kujutlege, et kogu Oleviste torn lendab leegisambal mürisedes taevasse, põletades heitgaasidega tühjaks kogu vanalinna!
Ehk veel üks võrdlus: rakett Redstone, mis viis üles esimesed astronaudid, jäi võimsuselt alla … Saturn V päästerakettseadmele, mille ainus ülesanne oli stardiavarii korral kosmoselaev raketi otsast lahti rebida ja ohutusse kaugusse-kõrgusse lennutada.
Kanderakett on oma olemuselt nagu korrusmaja, mis koosneb astmetest. Miks? Sest kaalu kokkuhoiu huvides pole mõtet üritada kogu raketikobakat orbiidile, saati siis Kuule tarida. Kui raketi esimese astme kütusepaagid on tühjenenud, heidetakse kogu aste lihtsalt minema ning käivituvad järgmise, täispaakidega astme mootorid. Saturn V projekteeriti kolmeastmelisena. Esimene, kõige suurem aste kavandati ruumi kokkuhoiu mõttes põletama vedelhapnikku ja eripetrooli, teise ja kolmanda astme puhul põles vedelhapnikus vedel vesinik – koostis, mis annab maksimaalse võimsuse.
Kolmandal astmel oli seejuures kahekordne ülesanne: kõigepealt töötas see 2,5 minutit kohe pärast teise astme eraldumist, et jõuda Maa orbiidile. Siis käivitati kolmas aste teist korda, et viia Apollo teele Maa orbiidilt Kuu suunas.

16. juuli 1969
See oli päev, mil vojaaž algas. Seljataha olid jäänud kõhklused ja katsetused, Apollod olid käinud Kuu juures seda lähedalt vaatamas. Oli sabunud hetk mängida täispangale. Apollo 11 komandör Neil Armstrong, Kuumooduli piloot Edwin Aldrin ja Apollo piloot Michael Collins asusid oma kohtadele. Collinsile oli ette nähtud mitte kadestamist vääriv roll. Tal tuli Apolloga Kuu ümber tiireldes oodata seni , kuni Armstrong ja Aldrin meie kaaslase pinnal ära käivad.
Need mehed pidid tõestama, et von Brauni (ja ehk kogu inimkonna) poisikeseea unistus on tõepoolest teostatav, et president Kennedy polnud sõnadesööja – ja et vaba maailm on endiselt tehnoloogialiider sellel planeedil. Teine tolle aja tehnoloogiline ime, televisioon, viis need hetked väga suure osa inimesteni üle kogu maailma.
Kell 9:32 kohaliku aja järgi käivitusid võimsaimad mootorid, mida inimkäsi kunagi ehitanud. Hiigelrakett rebis end maapinnalt lahti ja sööstis taevasse. 12 minuti jooksul põles ligi 3000 tonni kütust, et viia meeskond Maa orbiidile. Seal tehti mõne tunniga poolteist tiiru ümber Maa, kuni kosmoselaev lennu põhiosaks ette valmistati. Siis käivitati kolmanda astme mootorid teistkordselt ja algas tee Kuule. Umbes poole tunni pärast eraldati Apollost ka Saturn V kolmas aste ning Kuu poole suundusid Apollo ja selle külge kinnitatud maandumismoodul.
Tee Kuule võttis aega 3 päeva, 19. juulil jõuti Kuu lähedusse ja Apollo mootorid kärpisid kosmoselaeva kiirust niipalju, et see ei möödunud Kuust, vaid jäi meie kaaslase ümber tiirlema. Järgmine päev oli otsustav. Kuumoodul Eagle eraldus Apollost ning võttis kursi Kuu pinnale. Oli vägagi raske hetk, sest eelnevalt valitud kuundumispiirkond osutus kaljuseks ja ebatasaseks, kütust jagus maandumismootoreis aga vaid sekundeiks. Lõpuks leidis Neil Armstrong tasase paiga. Kümme meetrit – viis – kaks – üks – stopp. Maine maailmakell näitas 20:17. Ettevalmistused väljumiseks võtsid oma aja ja esimese inimjälje Kuu pinnale tegi Neil Armstrong 21. juulil kell 02:56, lausudes seejuures ajalukku läinud sõnad: „See on väike samm inimesele, kuid suur kogu inimkonnale”. Mõne aja pärast järgnes talle Aldrin.
See oli tehtud. Inimene oli Kuul.

Kuul – ja edasi?
Kui astronaudid 24. juulil õnnelikult maandusid, uskusid paljud, et inimene oli just avanud ukse kauge kosmoseruumi alistamiseks. Uskusid lihtsad inimesed, uskusid kosmoselaevade ja rakettide ehitajad, uskus ka von Braun. Marsi-raketi joonised olid paberil, esimesed komponendikatsetused tehtud, punasel planeedil kavatseti maanduda 1984. aastal.
Ei läinud nii. Sellisest tähtsast tehiselemendist nagu raha pole me selles loos pea üldse kõnelnud. Paraku nõudsid Kuu-lennud seda lausa üüratul kombel ning lõpuks koguni loobuti viimastest plaanitud lendudest. Ameeriklaste eneseuhkus oli taastatud ning enam ei soovitud kulutada riigieelarvest miljardeid tühjuse uurimiseks.

Nelikümmend aastat hiljem
Täna räägime me jälle Kuule jõudmisest tosina aasta pärast. Ausalt öeldes ei ole ma selles suhtes eriline optimist. Raha ei ole sealt ettenähtavas tulevikus tulemas, see on aga kaaluviht, milles maiste tegemiste mõttekust hinnatakse. Ehk oligi see barbaarne mõte põletada Kuule jõudmiseks oi kui palju miljardeid, mida siin, inimeste Maal saanuks märksa targemalt/tulusamalt kasutada?
Ei tea. Nelikümmend aastat tagasi oli maailm mitmeti teistmoodi. Keegi ei kujutlenud siis, et maailma kõrgeimad hooned, pikimad sillad ja tunnelid ning suurimad auto- ja elektroonikatehased võiksid olla kusagil mujal kui selles osas maakerast, mida kord Õhtumaise kultuuri levialaks peeti. Tänaseks on need asjad laiali üle kogu maailma. Me suudaksime (parimad teadlased, arhitektid ja suurimad majanduslikud võimalused on ikka veel meie maailmas), ent me ei näe „rekordite” jahtimises enam mõtet, oleme täna kaalutlevamad ja targemad.
Ehk on nii õige. Ent millegipärast tuleb jälle silme ette üks kujutluspilt ajaloost: majesteetlik linnamüür, sellel seisev kõrgelaubaline mõtlik mees. Ja vaenulikud hordid linna ees rünnakuks valmistumas. See linn oli Konstantinoopol ja see mees müüril, Constantinus XI, viimane Ida-Rooma valitseja, kes oli ilmselt hoopis targem ja haritum neist hoolimatuist sõjapealikutest, kes eelneva 2000 aasta jooksul Rooma maailmariigi rajasid, ning neist tõmmudest massidest, kes müürijalamil tunglesid, ainsa „ideega” käed iidse linna aardelaegaste järele küünitada. Ent ometi – ta teadis hästi, et enam pole järel ei energiat ega jõudu, et seda massi peatada.
Nii et küllap siiski tuleks minna nii Kuule kui kaugemale, rajada edaspidigi asju, mida inimsilm veel näinud pole. Sest ainsa teise tee pani kunagi ilusti paika Hando Runnel: „Me liigume loogeldes loojangu poole.”
See pole tee, mida tahaks käia.

Sarnased artiklid