Võiduunistuse vee- ja tulesurm
Vello Kala
01.10.2007

Sportlased teavad imehästi, et võitmiseks ei piisa vaid lihaste jõust – vastast tuleb ületada ka vaimult. Füüsiliselt võimas, kuid kõhklev atleet võib juhuslikugi ebaõnne puhul võiduusu kaotada. Sellega kaasneb aga lõplik kaotus võistlusrajal. Sport sündis sõja mängimisest. Nagu spordis, otsustab ka sõjas, nii “kuumas” kui ka “külmas”, mitte üksi teras, vaid eeskätt usk võidu võimalikkusse.

Uueks maailmausundiks pürginud kommunism oli oma olemuselt vägagi või(s)tluslik maailmavaade: polnud teist riiki, mille propagandatalitus tegelenuks pidevalt ennustamisega, millal vastaspool majanduslikult kinni püütakse ja selja taha jäetakse. Tõsi, polnud N. Liidu vastas seisnud demokraatlikel riikidel ju oma propagandatalitustki. Ent tõusmine maailma juhtivaks suurvõimuks oli kõigi Kremli valitsejate suur unistus ja sellest ei tehtud saladust – “töörahvariik” poolusest pooluseni!
Teise maailmasõja järel see unistus peaaegu täitus – oma elanike elutingimusi viimase piirini kärpides lõi N. Liit sõjamasina, mis lubas Kremlil end pidada USA kõrval teiseks superriigiks. Nüüdsest nähti Kremlis vana maakera kui USA ja N. Liidu võitlustandrit inimsoo tuleviku määramisel.
Võitlustandril otsustavad relvad. Kui Teine maailmasõda tähendas suurte sõjalaevade ajastu lõppu, siis nn külmas sõjas omandas merevägi tähtsuse, mida sel väeliigil veel kunagi polnud olnud. Soov oma strateegilisi tuumarelvi paremini varjata ja jätta vastaspool võimaluseta rünnata teadaolevate koordinaatidega raketibaase maismaal tingis strateegilise tuumaallveelaevastiku tekke. Tuumaallveelaev võib kuid sadamat külastamata ja veepinnalegi tõusmata ookeanisügavustes seilata. X-hetkel annab aga meresügavusse varjunud allveelaev vastaspoolele ootamatu ja hävitava löögi.
Ent teravama mõõga ilmumine toob kaasa senisest paremate kilpide leiutamise – ja mõistagi ka vastupidi. “Vastumürgiks” strateegilisi tuumarakette kandvatele allveelaevadele loodi tuumamootoriga allveelaevad-jahimehed, mille ülesanne oli leida, jälitada ja sõja puhul hävitada vastaspoole raketiallveelaevad. Kuue- ja seitsmekümnendatel aastatel kulus nii USA kui N. Liidu kaitseeelarvetest väga oluline osa veealuse sõja vahendite arendamiseks. Mõlemal poolel olid siin oma plussid ja miinused – USA võis toetuda hoopis tugevamale majandusele, ent totalitaarne riigikord lubas N. Liidul koondada kogu rahva jõupingutusi sõjaliste programmide elluviimisele määral, millega poleks nõustunud ühegi demokraatliku riigi elanikkond.
N. Liidu ja USA veealusest vastasseisust oleme aastate eest väga põhjalikult kirjutanud (vaata TM 10/2000, lk 60–71), tookord käisime üle mõlema vastaspoole levinumad allveelaevatüübid. Ent hääletu lahing vee all hõlmas ka võitlust tulevikutehnoloogiate vallas. Üks selline tulevikulaev oli N. Liidu allveelaev K-278. Ebatraditsiooniliselt Nõukogude merelaevastikule kandis see imelaev ka personaalset nime – Komsomolets.

“Järele jõuda ja mööda minna!”
N. Hruštšovi lööklauset USA kinnipüüdmisest põllumajanduse vallas on palju tsiteeritud ja naerdud. Ent mõistagi polnud N. Liidu tõeline eesmärk lüüa USAd kurkide ja kõrvitsate kasvatamises.
Idee superallveelaevast sündis juba kuuekümnendatel aastatel. N. Liit valdas rikkalikke titaanileiukohti. Titaan, kerge ja vastupidav metall, võimaldaks luua allveelaeva, mis võib sukelduda kordades sügavamale teraskerega allveelaevast. USA käsutuses oli titaani vähe, nii et idee nn ideaalsest allveelaevast näis igati teostatav – kilomeetri sügavusel opereeriv allveelaev olnuks toona tõepoolest “immuunne” kogu lääneriikide veealuse relvastuse suhtes, välja arvatud tuumalõhkepeaga süvaveepomm – peale selle jänkidel nappinuks titaani, et samasugust ehitada. Superallveelaeva nähti ka kui N. Liidu merevägede uputamatut komandokeskust.
Mingil määral andsid imelaeva kavandajad endale aru ees ootavatest raskustest. Lisaks hõbedaga võrreldavale hinnale on titaan raskesti töödeldav ja kapriisne materjal – keevitused tuleb teostada inertgaaside keskkonnas, ka ei tohi vahetult ühendada titaan- ja terasdetaile – ühenduskohas tekiks titaani lagundav korrosioon. Severodvinskis, Vene allveelaevade tähtsaimas sepapajas tuli luua täiesti uus tehnoloogia – titaanimetallurgia. Raskused ei piirdunud mõistagi vaid titaani kui materjali tundmaõppimisega – tuli luua ka tehnoloogiad senisest kordades suurema rõhu all töötavate tihendite, torpeedoluukide, tüürpindade valmistamiseks. Üks näide toonastest raskustest: allveelaeva pinnale toomiseks tuleb vesi ballasttankidest suruõhuga välja tõrjuda. Ent rõhk enam kui kilomeetri sügavuses on tohutu. Rõhk allveelaeva suruõhusüsteemis suutis seda ületada vaid napilt ja tingimusel, et suruõhusüsteem oli 100% täis. Reaalses elus on aga raske loota, et suruõhumahutid on alati maksimaalse rõhu all. Nii paigutati ballastvee tankidesse keemilised gaasigeneraatorid – kui suruõhust ei piisa, saab avada veega reageerides gaasi tekitava keemilise aine konteinerid ning tagada niimoodi vee väljasurumise tankidest.

Unistus täitub?
Selge, et ehitusaeg venis kavandatust oluliselt pikemaks – kõiki uue tehnoloogia kasutuselevõtuga kaasnevaid raskusi pole lihtsalt võimalik ette näha. Allveelaev jõudis vette 1983. aastal. Järgmise aasta 20. oktoobril võeti superallveelaev N. liidu mereväe koosseisu.
K-278 (nimi Komsomolets anti laevale hiljem) oli 117,5 m pikk ja 10,7 m lai. Veeväljasurve pinnal oli 5880, sukeldunult 8500 tonni. Laeva jõuseade arendas 43 000 hobujõudu, mis tagas veealuse kiiruse 30,6 sõlme – umbes võrdse parimate USA allveelaevadega. Ent kui teised allveelaevad suutsid sukelduda 300–400 meetri sügavusele, siis K-278 sukeldumissügavus oli 1000 meetrit. Erandolukorras võis seda piiri veel 200 meetriga ohutult ületada. Oli mõeldud ka meeskonna ohutusele – K-278 komandotornis paiknes kogu meeskonda mahutav päästekapsel, mis võis uppunud allveelaevast eralduda ja inimesed pinnale tuua. Sellist lahendust polnud ühelgi teisel allveelaeval maailmas. Küllap tingis päästekapsli lisamise ka mõte allveelaeva merealuse laevastikustaabina kasutada.
4. augustil 1985 toimus allveelaeva esimene sukeldumine 1000 meetri sügavusse. Närvid olid pingul nii allveelaevnikel, laevaehitajatel kui admiralidel – kas Komsomolets peab vastu? Titaankere tugevust on lihtne välja arvestada – sellest piisas. Ent allveelaev pole ju suletud titaanpudel, tema keres on mitmeidkümneid luukide ja klappidega suletavaid avausi. Kas tihendid peavad vastu? Ainuski ebakindel tihend võis hiigelsurvet taluma pidava allveelaeva uputada.
Kõik läks siiski hästi. Tõsi, veesurve pressis laeva korpuse paari sentimeetri võrra kokku, nii et poldid metallist paukudes välja lendasid ning mõned seintele kinnitatud detailid kõverdusid. Ent need olid hõlpsasti kõrvaldatavad pisivead. Näis, et USA on tehnoloogiavõidujooksus lõpuks ometi löödud!

7. aprill 1989
See kuupäev tundus esialgu tavalise tööpäevana. Laev liikus Norra meres 387 meetri sügavusel “hääletu” kiirusega 8 sõlme. Tuumareaktor töötas veatult, õhu koostis ja radiatsioonitase olid normis. Ainsad teadaolevad vead oli sektsioonides toimuvat jälgida võimaldava TV-süsteemi ning sabasektsioonide õhuanalüsaatorite rikked (viimaste ülesanne oli jälgida õhu koostist VI ja VII sektsioonis). Kaptenile see muret ei valmistanud, sest õhu koostise eest vastutas automaatsüsteem – mis selle tööd ikka kontrollida!
Liiati oli VII sektsiooni valvemadrus Nodari Buhnikašvili äsja raporteerinud, et tema valvealas on kõik korras.
Aga ei olnud.
Vaid kuus minutit hiljem, kell 11.06 kõlas laevas häiresignaal. “Häire. Tuli VII sektsioonis. Kerkime 50 meetri sügavusele!”
Kolm minutit enne häiresignaali andmist kandis valvemehaanik kaptenile ette, et telemeetriasüsteemi andmeil on temperatuur VII sektsioonis 70 kraadi, sektsioonis teenistust kandev vahimadrus ei vasta väljakutsetele. Madrus Buhnikašvilist oli saanud katastroofi esimene ohver.
VI sektsiooni valvanud mitšman Kolotilin kandis komandokeskusesse ette, et seitsmendast sektsioonist imbub kuuendasse kirbet suitsu. Talle anti korraldus lülitada sisse VII sektsiooni tulekustutussüsteem. Minut hiljem teatas mitšman, et suitsu enam ei tule, kuid tema sektsioonis on raske hingata.
Olukorda raskendas seegi, et imeallveelaev polnud sugugi veatu. Paari päeva eest oli rivist välja langenud laeva TV-võrk, mis oleks võimaldanud saada ülevaadet VII sektsioonis toimuvast. Oli veel üks seade, mis ei töötanud, ent seda ei teadnud toona veel keegi…
Laeva kapten Jevgeni Vanin uskus, et tuli kustub sektsioonis oleva hapniku lõppemise tõttu iseenesest.
Ent tuli lõõmas edasi kohutava jõuga, hävitades sektsiooni läbivad kaablid. See põhjustas lühiühendusi kogu laevas, automaatsüsteem seiskas tuumareaktori. Laev oli sel hetkel 156 meetri sügavuses. Inerts ning kuumuse tõttu paisunud õhk tagumistes ballasttankides tõid laeva siiski veepinnale. Avariisignaalist oli möödunud vaid 10 minutit. Laeva komandotorni tõusnud ohvitserid nägid, et laeva ahtriosa ümbritsevad aur ja mullitav-kobrutav vesi.
Umbes sama minuti jooksul murdis tulekahju kuuendasse sektsiooni – tänu põlengule oli rõhk VII sektsioonis tõusnud ülikõrgeks ning kuumuses nõrgenenud kaablite läbiviigud ja ühendustorud andsid järele.
Enamgi, järele andsid mitte üksnes kuuendasse sektsiooni, vaid ka läbi veekindla titaankorpuse viivad kaablid ja torud, avades põlemisgaasidele vaba tee laeva ümbritsevasse vette.
Alles nüüd hakkas tuli, neelanud kõik, mis põleb, iseeneslikult kustuma.
Ent see oli superallveelaeva lõpu algus. Kui rõhk avariilistes sektsioonides oli välisrõhuga võrdsustunud, lõppes gaaside väljavool ning algas vastupidine protsess – läbi kaabliavade hakkas korpusesse voolama merevesi.
Vett lisandus aeglaselt ning surmaoht jäi allveelaevnikele tundideks märkamatuks. Kell 11.41 saatis kapten kodeeritud appikutsesignaali, ent see ei jõudnud korrektselt kohale. Kell 12.19 andis kapten Vanin kõiki julgeolekureegleid eirates SOS-signaali avalikus eetris. Läheduses viibivad Nõukogude laevad võtsid kursi katastroofipaigale.
Laevas valitses sel ajal juba kaos. Kustutustöödest mitte osa võtvad allveelaevnikud kogunesid allveelaeva tekile.
Sees aga valitses põrgu. Sektsioon-sektsioonilt täitus laev suitsuga, temperatuur oli talumatu. Hingata sai vaid hapnikumaskide abil. Ent siin oli saatusel mängida veel üks surmav vemp. Vaid osa hingamisseadmeid töötas seljal kantavatel suruõhuballoonidel. Põhiosa kasutas laeva keskset avariiõhusüsteemi – mask oli madruse töökohas ühendatud kogu laeva läbiva hingamisõhu magistraaliga. Kui sabasektsioonides möllas tuletorm, tõusis rõhk seal peatumatult. Teatud hetkel ületas see avariimagistraali töörõhu. Mürgised põlemisgaasid tungisid õhutorustikku ning jõudsid sealt madruste hapnikumaskidesse. Väga paljusid põlemisjääke hinganud madruseid ei õnnestunud laevaarstidel enam päästa.
Ometi polnud laeva juhtkond veel mõistnud, et laev on hukkumas. Kell 14.30 jõudis Komsomoletsi kohale esimene Nõukogude mereväe päästelennuk. Kapten Vanin teatas lennukile raadio teel, et tule levimisele on õnnestunud panna piir. Enamik meeskonnast oli kogunenud laeva tekile, päästelaevade peatsele saabumisele lootes ei kandnud madrused päästeülikondi, kuigi külma vette sattunult oli neil päästeülikonnata šansse elus püsida ehk veerand tundi.
Kui tuli vaibus, oli kaptenil lõpuks aega pöörata tähelepanu laeva ujuvusele. Ent ette võtta polnud tal enam suurt midagi. Laeva ahtriosa kaotas ujuvust ja vajus tund-tunnilt sügavamale, vastavalt sellele, kuidas merevesi korpusesse tungis. Kell 16.42 andis kapten Vanin meeskonnale korralduse laev maha jätta. Avati päästeparved, ent üks neist pöördus kummuli ja puistas meremehed vette. Samal ajal hakkas Komsomolets saba ees kiiresti uppuma ja kell 17.08 kadus Punalaevastiku uhkus igavaseks lainete alla. Allveelaevalt vabanesid veel mõned päästeparved, ent pinnale jõudsid nad vees hulpivatest meremeestest liiga kaugel.
Ent laev polnud vajudes inimtühi. Kuus meest eesotsas kapten Vaniniga ei jõudnud laevalt lahkuda. Nende saatuseks jäi katsetada allveelaeva päästekapslit. Katse polnud just edukas – kaua aega ei suutnud meremehed kapslit allveelaevast eraldada, see õnnestus alles siis, kui laeva kere suures sügavuses purunema hakkas. Lisaks oli kapsli õhk põlemisjääkidega mürgitatud. Kapsel jõudis küll veepinnale, ent kapslist suutis end päästa vaid üks mees. Rõhkude erinevus rebis kapslilt luugi, välja paiskus ja hukkus ka üks madrus. Ülejäänud neli, nende seas kapten Vanin olid tõusul teadvuse kaotanud ning pea kohe pinnale jõudmise järel uppunud kapsel viis nende kehad merepõhja.
Veidi pärast kella kuut jõudis katastroofikohta üks kalalaev ja päästis külmast veest kakskümmend seitse meremeest. Nelikümmend kaks madrust ja ohvitseri hukkusid.

Miks?
Iga suurkatastroofi puhul täidavad sellele küsimusele vastuse otsingud kümneid köiteid uurimismaterjale. Ka Komsomoletsi puhul oli see nii, eriti süüdistati laeva saatmist retkele vähekogenud duubelmeeskonnaga, mistõttu mitmed võimalused tulega võidelda jäid kasutamata. Ent põhiline on selge: imelaeva uputas rike lihtlabases gaasianalüsaatoris, mis pidanuks kontrollima õhu hapnikusisaldust sabasektsioonis. Kuna allveelaevnikel VII sektsiooni tihti asja ei olnud, ei kulunud seal ka hapnikku. Nii hakkas hapniku kontsentratsioon aegamööda tõusma. Hapnikukeskkonnas muutub ka metall püssirohuks – ning elektrimootoreid sisaldavas sektsioonis oli juhuslik säde kerge tekkima. Kapten lootis, et tuli kustub, kui hapnik lõpeb, kuid tuli oli läbi põletanud sektsiooni läbinud suruõhujuhtme ja suruõhk toitis tuld sulatusahju kuumuseni. Lühiste tõttu rivist välja langenud laeva juhtimissüsteem ei teatanud suruõhu voolust seitsmendasse sektsiooni, ise meremehed aga suruõhumagistraali sulgeda ei taibanud.

Kas parem on alati parem?
Tundub enesestmõistetavana, et muude tingimuste võrdsuse korral võidab lahinguväljal pool, kelle käsutuses on parem relvastus. Küllap see nii ongi – ent mõiste “parem” ei pruugi alati olla ühetähenduslik.
Iga relva tootmiseks kulub teatud hulk inseneride ajurakke, tööliste töötunde ja materjale. Ning sageli on juhtunud, et objektiivselt parem relvasüsteem on oma armee lahinguväljal hätta jätnud: “parem” on enamasti ka keerukam ja seega veaaltim. Või siis on uus tehnoloogia osutunud nii kalliks, et seda ei suudetud vägedele tarnida piisavates kogustes.
Teise maailmasõja parimaks tankiks nimetatakse üsna üksmeelselt venelaste kesktanki T-34. Toonaseid lahingumasinaid uurivale insenerile võiks see hinnang esmapilgul veider tunduda – sakslaste Pantrite ja Tiigritega võrreldes on T-34 vägagi primitiivne lahingumasin. Üks ühe vastu lahingus poleks T-34 meeskonnal olnud Saksa “kasside” vastu vähimatki šanssi.
Ent T-34 suhteline primitiivsus tagas, et üks-ühe-vastu võitlust tegelikult ei toimunudki. Saksamaa suutis oma suurepäraseid ent keerukaid “kasse” toota vaid väga piiratud kogustes, lihtsad T-34d tulid aga konveiereilt nagu küpsed saiad. Nii juhtuski, et lahinguväljal kohtus Saksa parem tank mitte ühe, vaid kümmekonna “alamõõdulise” T-34ga – ning siis polnud tehnilistest eelistest enam abi, venelased lõid neid lihtsalt massiga.
Teine hea näide on Kalašnikovi automaat – üliprimitiivne riist, kui seda näiteks jänkide M-16ga võrrelda. Odav metall, täpsusest ei maksa rääkidagi.
Ent ülitäpne M-16 on “parem” eeskätt olümpiavõitjast snaiperi käes – tavaline sõdur pole täpsuslaskur, seega ei anna M-16 suurem täpsus lahinguväljal reaalseid eeliseid. Ent täpse töö hinnaks on minimaalsed koostetolerantsid. See omakorda tähendab, et M-16 võib kinni joosta juba vähese tolmu sattumisel relva mehhanismi. Kalašnikov laseb aga veatult isegi liivakuhjast välja kaevatuna. Ja mõistagi on Kalašnikovi mudelit kordades odavam toota.
Mõlemad toodud näited pärinevad endise N. Liidu militaarsest mõtlemisest. Huvitav, et punatähti kandvad admiralid valisid Nõukogude allveelaevastiku arendamisel pigem “saksa” tee – jänkisid loodeti lüüa tehnoloogiavõidujooksus.
Ameeriklased omakorda vee all nn tähesõdadele ei mõelnud. Nad lõid oma sigarikujulise teraskere ja ühe vindiga allveelaeva põhimudeli kuuekümnendatel aastatel, edasi tegeldi pigem jõuseadme hääletumaks muutmise ning vaenlase allveelaevu avastada võimaldavate elektronkõrvade arendamisega.
Venelased seevastu olid otsimas ideaalset allveelaeva. Nad katsetasid teoreetiliselt võimsate, ent ülikapriissete vedelmetalljahutusega reaktoritega, lõid teoreetiliselt uppumatuid mitme hermeetilise korpusega allveelaevu, tõid allveelaevaehitusse kerge, kuid kalli ja raskesti töödeldava titaani. Tulemus? Kuna suur osa Nõukogude allveelaevadest olid eksperimentaalsed, ei jäänud aega konstruktsiooni võimalikult veatuks viimistlemiseks – merele läksid pigem toorikud kui valmis allveelaevad. See tõi kaasa sagedased avariid ja suur osa Nõukogude allveelaevadest veetis rohkem aega kuivdokis remondis kui lahingupatrullides. Lisaks nõudis lõputu eksperimenteerimine uute lahendustega sel hulgal vahendeid, et N. liidu majandus ei suutnud seda koormat enam kanda. Keerulisim ja kalleim kõigist punatähelistest allveelaevadest, Komsomolets, oli selle mõtlemisviisi kroon – ja ühtlasi hukatus. K-278 ületas USA allveelaevu sukeldumissügavuse poolest enam kui kahekordselt – ent nn tulevikutehnoloogiate kasutamise hind oli lõpuni testimata lahenduste kasutamine, mis programmeeris projekti sagedaste rikete tõenäolisuse – asjaolu, mis imeallveelaeva lõpuks ka uputas.
Komsomolets ei uppunud üksi. Titaanime oli ka tema sünnitanud riigi elumahlad viimseni välja imenud. Kaks aastat pärast seda, kui lained Komsomoletsi lõplikult varjasid, vajus ajaloo lainete alla ka superallveelaeva loonud riik ja seda juhtinud totalitaarne ideoloogia.

Sarnased artiklid