Võidusõidu sees
Rein Luik
10.10.2006

Oli aeg, mil sõna “võidusõit” tähendas meile Eesti vormelipilootide võite Ida-Euroopa karikasarjas. Markko Märtin kinnistas võidusõidu omakorda ralli sünonüümiks. Ning pühapäeviti vaatame pirukajagamist F1 pankurkihutajate glamuurses, ent karmis maailmas. Kuid loetletu pole veel kogu võidusõit. Maailmameistriks võib tulla ka väliselt üsna tänavaautot meenutava sõiduriista roolis.

Seeriaautode MM-sari on tegelikult noor ettevõtmine – praegune World Touring Car Championship ehk WTCC sai alguse alles mullu. Tõsi, seeriaautodega on MM-tiitlile varemgi kihutatud, mitmetel põhjustel ei jäänud need ettevõtmised aga kestma. Nõudlikum lugeja leiab ülevaate “seeria-MMi” ajaloost TMi mullusest veebruarinumbrist. Meie aga naaseme tänapäeva. Seda kahel põhjusel: WTCC on ruttu kujunenud osavõturohkeks ja põnevaks võistlussarjaks – ning TMil oli juhus seda võidusõitu koha peal vaatamas käia.

Autod
WTCC-sari sõidetakse FIA Super 2000 reeglite järgi. Osaleda võivad kaheliitriste mootoritega seeriaautod, mida on lubatu piires võidusõiduks kohandatud. Lubatut ei ole liiga palju, sest FIA eesmärk on hoida tiimide eelarved mõistlikes piires – palju häid võidusõidusarju on surnud rahatõve kätte. Võistlemine, eriti aga võitmine on muutunud nii kalliks, et aina vähem leidub neid, kel soov-võimalus selline raha välja käia. Seda viga loodab FIA seekord vältida.
See ei tähenda, et WTCC-autod oleksid “nagu poest”: sportvedrustus, aerodünaamilised muutused ja täiustused mootori seades teevad võistlusauto oma tänavasuguvennast hoopis särtsakamaks. Kel rohkem huvi, leiab detailse reeglistiku (ja palju muud huvitavat!) sarja veebilehelt www.fiawtcc.com.
On sari siis odav? Sõltub, millega võrrelda. Eestis on, õigemini oli üks selline auto. See kuulus Aivis Ohtlale. Ohtla oli oma autoga meie radadel väljaspool konkurentsi, paraku mullu suvel auto varastati ning täna on Eesti taas MM-autota. MEIE jaoks oleks WTCC lootusetult kallis. Ent, jah, vormel-1 ja Saksa DTM-sarjaga kõrvutades on WTCC “odav“.
Liiati, raha leiab ikka tee, kuidas võidusõidus kaasa lüüa. Näiteks kallis elektroonika on WTCC-sarjas keelatud, kuid Chevrolet tiim asetab autole treeninguil arvuti, mis andmed mootori tööst ja muudest parameetritest boksi üle kannab. Nii saab auto võistluskorda trimmida kordi kiiremalt, kui tavalisel katse-eksituse meetodil. Kui auto “valmis” ja ees ametlik sõit, kruvitakse elektroonika maha. Küllap on sellised seadmed kõigil tipptegijatel, ent teised meil nii sügavalt oma kööki vaadata ei lubanud.
Millega sõidetakse? Tänavu osaleb sarjas neli tehasetiimi – Alfa Romeo, BMW, Chevrolet ja Seat ning üle kümne eratiimi. Tehasemeestest on Alfa väljas 156ga, BMW 320i-ga, Chevrolet Lacettiga ja Seat Leoniga. Eratiimid kasutavad põhiliselt neidsamu marke.

Mehed
Sünniaastaid ja teenistuslehti vaadates jääb mulje nagu oleks tegu sõjajärgse põlvkonnaga – teatud aastakäigud on hõredalt esindatud, sõidavad väga noored ja veteranid. WTCC on sari neile, kes alles unistavad suurest võidusõitjakarjäärist, ning neile, kelle nimi küll veel kõlab, karjäär kaldub aga juba lõpupoole. Esimesi me (veel) suurt ei tunne, teiste seast leiab endised F1-piloodid Gabriele Taequini, Alessandro Zanardi, Nicola Larini ja Gianni Morbidelli. Seeriaautode maailmast on lisada kaks suurnime – rootslane Rickard Rydell ja šveitslane Alain Menu.
Kuidas verisulis poisid ja teenekad veteranid sõidavad? Tulemustabeleid vaadates üsna võrdselt. Esimestel on enam motivatsiooni ja temperamenti, teised seavad vastu kogemused ja vana ringrajahundi nipid.

Kuidas sõidetakse?
Kogu sari on ehitatud pealtvaatajate põnevust silmas pidades. Mida teha, et F1 kombel mõni tiim aina võitma ei hakkaks? Lihtne! Eesotsas finišeerunuile lisatakse järgmiseks sõiduks autosse lisakilod. Etapivõitjat “karistatakse” näiteks 40, teisena lõpetanut 30 kilogrammiga. Lisakilosid toovad ka kogutud MM-punktid. Et autod hooaja lõpuks tankideks ei muutuks, on ka võimalus lisakaalust lahti saada – kui lõpetate kuuendana või kaugemal, tõstetakse kaalupomme vähemaks. Võrdset ja pingelist sõitu peab silmas ka stardirea moodustamise reeglistik. Iga etapp koosneb kahest osavõistlusest ning kui esimese stardi lähterivi moodustub ajatreeningu kiireimate ringide põhjal, siis teine start antakse nii, et avasõidu esikaheksa on tulemustele vastupidises järjekorras – võitja alustab kaheksandalt, kaheksas mees esimeselt stardikohalt.
Distants on vaid poolsada kilomeetrit – võitja otsustatakse rajal, mitte boksikülastusi kalkuleerides.

Läheme sisse!
Võidusõitu võib mitut moodi vaadata. Kõige uhkem oleks seda teha muidugi läbi kiivrivisiiri, ent see rõõm on vähestele valituile – ning ega nad ise võidusõitu ju näegi. Asjast ülevaate saamiseks tuleb rajaserva taanduda.
Rajaservaski on mitu varianti. Lihtsaim ja levinuim on pilet, võileib, joogipurk ning head sõbrad. Tõsi, nii ei näe sa, mis toimub võidusõidu SEES. Selle nägemiseks piletist ei piisa, vaja läheb mingit paremat pääset. TMil oli neid seekord koguni kaks – ajakirjaniku akrediteerimistunnistus FIAlt ja külalisekaart Chevrolet tiimilt. Esimene lubas meid rajaservale pildistama ja boksidesse, kus autosid ette valmistatakse, teine liitis meid kaheks päevaks Chevrolet’ võidusõidutiimiga – jagasime nendega sööki-jooki, nägime nende rõõmu ja stressihetki.
Kuidas võidusõidu sisse minek toimub? Alul nagu igal teiselgi puhul – hotellist auto või bussiga ringrajale. Siis aga tuleb tõehetk – piletiga tulijad pääsevad pealtvaatajaile mõeldud tribüünidele, akrediteerimiskaarti nähes avab ringraja-Kerberos aga värava boksialale, kus seisavad tiimide värvikad motorhome’id, lehvivad osavõtjate logodega lipud ning jalutavad selle peo peategelased – võidusõitjad.
Olen palju hulkunud F1-võistluste boksialadel ja esmapilgul üllatas, et ega see “odav” võidusõit suurt teistmoodi polegi – samasugused võimsad tiimivärvides veokid, samasugused meeskonnatelgid, samasugused letid tiimide värvides T-särkide, jakkide, vihmavarjude ja nokkmütside müügiks. Vaid turva-Kerberoste vähesus andis mõista, et see siin pole see maailma kõige, kõige, kõige... kallim (ja mõnede meelest igavaim) võidusõit.
Chevrolet’ telgis sarnasustunne aga kadus. Kui F1-maailmas kõnnid kui teatrilavale sattunu näitlejate-kulisside vahel, siis siin valitses märksa inimlikum maailm – võidusõitjad sõid koos rehvimeeste ja ajakirjanikega, sõitja jutule pääsemiseks ei pidanud paariminutist intervjuud pool aastat ette taotlema, läksid lihtsalt ja küsisid, et mida homselt sõidult ootad.
Ka Chevrolet tiimis on noorusuljus ja kogemused tasakaalus. F1-piloodi Nicola Larini ja kaetud rataste maailmast tuntud Alain Menu kõrval on kolmandaks nooruke britt Robert “Bobby” Huff, kes alles äsja kardiroolist välja kasvanud.
Tiimijuht Eric Newe seab reaalse eesmärgi – loodetakse jõuda esikümnesse. Brno ringrajale tuli Chevrolet tehasetiimidest vähimate punktidega, seda seisu loodetakse siiski parandada.
Ent ajatreeningult tullakse nagu märjad kassid – stardikohad on üsna lõpu lähedal. Mõni kiire ring läks kollaste lippude nahka, lisaks kaotavad Larini ja Huff kümme stardikohta sunnitud mootorivahetuse tõttu (FIA reegel, et vältida kallite n-ö ühe-sõidu-mootorite väljatöötamist).
Esimeses võistlussõidus teeb aga nooruke Huff imet. Viiekümne kilomeetri pikkusel teel möödub ta 15(!) eessõitjast – kas kujutaksite seda F1-maailmas?! Huff lõpetab kaheksandana. See aga tähendab parimat stardikohta teises sõidus!
Vähe on neid, kes usuvad, et nooruke britt kauaks ette jääb – tema selja taga on mullune maailmameister ja tänavune sarja liider Andy Priaulx oma välkkiirel BMWl. Küsige rullnokkadelt, kumb on mineja, kas BMW või Lacetti? Või parem ärge küsige, võite peksa saada!
Aga siin ei küsita, siin sõidetakse võidu. Andy Priaulx peab tõdema, et kuidas ta ka ei pinguta, sinikuldne Chevy libiseb tal eest. Ja nii teeb nooruke Bobby ajalugu – tema WTCC-karjääri esimene võit, liiati treeningute järel lootusetuna paistnud olukorrast!
Olete olnud jalgpallistaadionil pärast kodumeeskonna võitu? Selline meeleolu valitseb nüüd Chevrolet telgis. Tiimijuht Eric Newe särab kui viie teeninud koolipoiss. Huff kipub selga tagujate ja embajate käes lämbuma.
Natuke tuleb ka seebiooperit. Huffil on esmakordselt võistlustel kaasas ka tüdruksõber. Neiu on Bobby edu ja seda saatva melu üle alul üliuhke ja õnnelik. Ent kümned võitjat emmata soovivad näitsikud sünnitavad temas hoopis teise meeleolu ja nii peetakse võidupeo melus ka väikene perekonnatüli. Noormees lubab olla korralik ja siis jätkub üldine võidurõõm.

Tõeliselt vahva võidusõit

Ajakirjanik teeb raja ääres tööd, mitte ei naudi võidusõitu. Tagasi hotelli sõites tabasin end mõttelt, et sellist kaasaelamisrõõmu pole ma ringraja ääres enam ammu tundnud. Miks? Ei tea. Ehk see, et WTCC-sõidud on pingelised, pideva võitluse ja rohkete möödumistega. Või see, et WTCC-maailm on avalate naeratuste maailm. F1-boksides naeratatakse küll samuti, veel laiemalt ja ilusaminigi, ent need on kinnimakstud naeratused ning naerjad on valitud sadade kena näolapiga naeratajakandidaatide seast.
WTCC on inimlik võidusõit.
Ja väga põnev.
Võistluskalendri ja muu huvitava leiate juba mainitud aadressilt www.fiawrtcc.com. Kogu sarja kannab üle Eurosport, nii saab kaasa elada ka koha peale minemata.

Sarnased artiklid