Visandusi autokultuuridest
Riho Paramonov
15.01.2016

Meie maailm on kultuuriline maailm, millest johtub, et kultuur on inimese olemise kese. Kultuur on otsatu – kõik, millega kokku puutume, leiab selles koha. Kui inimene hakkas looma esimest autot, sündis ka autokultuur.

Kõige üldisemalt väljendab autokultuur seost inimese ja auto vahel. Kuna auto on moodsa ühiskonna olulisemaid elemente, puudutab autokultuur ühel või teisel kombel sisuliselt kõiki inimesi – ka neid, kel autot pole. Autokultuur ei kätke üksnes autode loomist ja kasutamist, vaid ka seda, kuidas autodest mõeldakse jm.
Kuna autokultuur on lai nähtus, tuleb seda paratamatult liigendada ja kategoriseerida. Saame palju lehekülgi pühendada üksnes autospordile või autodisainile või hoopis liikluskeskkonnale. Aga võime rääkida ka niisugusest nähtusest nagu autokultuurid. Mis on autokultuurid?

Osa tervikust
Autokultuurid (mitmuses) suhestuvad autokultuuriga (ainsuses) umbes nii nagu subkultuurid kultuuriga. Nad moodustavad olulise osa terviklikust autokultuurist, kuid peegeldavad vaid selle üht tahku – autokogukondi. Autokogukond on aja jooksul tekkinud võrgustik, mille liikmed jagavad autode osas teatavaid ühiseid arusaami. Need arusaamad lähtuvad enamasti mingist kindlast traditsioonist. Klassikalised autokultuurid on hotrodding, lowriding, custom (koos oma olulise allharu kustomiga) ja tuuning, samuti kuuluvad nende hulka VIP-stiil ja donk (hi-riser) ning väikese mööndusega ka autode restaureerimine ja raggare.
Kerge on defineerida üksikut autokultuuri, kuid palju raskem leida neid kõiki iseloomustavaid jooni. Esiteks erinevad autokultuurid üksteisest oluliselt. Teiseks on autokultuurid ajas muutuvad ja neist vanimad on jõudnud kaugele üle poole sajandi piiri. Võtame näiteks raggare – on huvitav täheldada, et mässumeelsete töölisnoorte koha on suuresti üle võtnud edasijõudnud keskklassi mehed.
Sellest, kuidas on muutunud tuuningukultuur, räägib meie enda tänavapilt. Kõige suurema teisenemise on läbi teinud hotrodding, mis on ka mõistetav, arvestades, et tegemist on üldse esimese autokultuuriga.
Kõik suured autokultuurid on ülemaailmastunud (keskused on USA ja Jaapan), st geograafiliselt ei ühenda kogukonda miski.
Need faktorid on jätnud autokultuuridele sügava jälje – nende piirid on pidevalt laienenud ja hägustunud. Ühtsuse puudumine ei tähenda aga, et autokultuuridest pole täna enam üldse põhjust rääkida. On mingi baaskvaliteet, mis neid kultuure koos hoiab. Seda baaskvaliteeti võib eelkõige näha traditsiooni tunnustamises.

Seotus ühiskonnaga
Autokultuurid ei ole juhuslikud ega üheplaanilised nähtused. Nende taga kõnelevad sotsiaalsed, etnilised ja majanduslikud pinged ning muud tegurid. Autokultuurid ei toimi vaakumis, vaid on põimunud ühiskonna ning teiste kultuurinähtustega. Sageli on avalikkus ja võimustruktuurid suhtunud autokultuuridesse vaenulikult, nähes nendes ohtu avalikule korrale. Kui võrrelda autokultuure lindprii-baikerite kultuuriga, siis esimeste puhul usub ühiskond suutvat end probleemi lahendada, teise puhul aga on sunnitud tunnistama oma jõuetust. Seega ei kuulu autokultuurid „metsikusse maailma”.
Autokultuurid on universaalsed nähtused, mille jaoks ei ole oluline vanus, nahavärv, staatus, jõukus jms. Autokultuurid on mitmete põlvkondade vältel oluliselt mõjutanud noorte autohuviliste maailmapilti, aga ka autodisaini, -sporti, linnakultuuri, kunsti, muusikat jne.

Kogukondlik kontekst
Auto on autokultuuri süda, kuid iga süda asub mingis kehas või omab konteksti. Kogukonna liikmetel on enamasti palju rohkem ühist kui esmapilgul välja paistab. Sageli esindavad nad sama maailmavaadet ja kultuurilist hoiakut, mis väljendub näiteks üritustes, millest osa võetakse, rõivastuses, mida kantakse, slängis, mida kasutatakse, ning muusikas ja filmides, mida vaadatakse-kuulatakse.
Väga olulised kultuuritekstid on filmid. Igas autokultuuris eksisteerib mõni tähenduslik ja mõjukas film. Nendes filmides esineb tavaliselt ka mingi auto, millest on kujunenud ikoon. Hotrodderite jaoks on selline film „American Graffiti“, mis muutis 1932 Fordi kupee (Deuce) aastakümneteks ihaldatuimaks rodiks. Lowriderite jaoks on sama tähtis „Boulevard Nights“. See film ei loonud mingi kindla auto näol legendi, vaid portreteeris suurepäraselt chicanode elu. Tuuningumaailma täht on „Kiired ja vihased“. Selle seeria esimeste osade mõju tuuningukultuurile on olnud tohutu.
Mida vähem on autokultuuris konteksti, seda enam võib kasutada selle iseloomustamisel niisuguseid termineid nagu stiil või suund. Näiteks on need sõnad asjakohased VIP-stiili või ka restaureerimise puhul. Omaette stiilid-suunad võivad esineda ka mõne keerukama autokultuuri sees – näiteks rat-stiil hotroddingus.

Kollektiivsus
Mõistmaks autokultuure, tuleks neid vaadelda kahel teljel. Esimene on individuaalsuse-kollektiivsuse telg. Kollektiivsus iseloomustab kõiki autokultuure, kuid indiviidi tasandil avaldub see erinevalt. Mõnedes autokultuurides on inimene kogukonnaga vähem, teistes enam seotud. Enamasti määrab seotuse taseme see, kuivõrd on kultuur orienteeritud klubitegevusele. Lowridingus on klubid A ja O. Kunagi mängisid need tähtsat rolli ka hotroddingus, kuid mitte enam. Paljudel juhtudel toimivad klubid tänapäeval pigem sümboolse ühendajana. Tuuningukultuuris täidavad klubide funktsiooni näiteks tähtsad töökojad-garaažid, kuid autosid ehitatakse enamasti üksi või paari sõbraga. Sama kehtib ka restaureerimise puhul, ehkki siin võib üsna kaalukat rolli mängida ka pere – sama autoga tegelevad vahel ühe pere mitu põlvkonda.
Mida suurem on autokultuuri kollektiivsuse aste, seda enam esineb selles subkultuuri jooni. Kõige kõrgema kollektiivsusega autokultuure – eelkõige lowridingut ja raggaret – võib seega vabalt käsitleda ka subkultuurina.
Teisena võiks eristada tehnika–välimuse telge. See tähendab, et enamasti on autokultuuris tähtsustatud kas tehnikat (jõudlus, sõiduomadused) või välimust (esteetika). Näiteks hotroddingu fookus oli algul selgelt tehnikale, lowridingu ja customi oma aga välimusele suunatud. Tänapäeval on selline eristus kaotanud mõneti tähtsuse. Moodsas hotroddingus on tugevad mõlemad suunad ja ka näiteks väga kiires customis pole midagi harukordset. Samas on uuemad autokultuurid nagu VIP-stiil ja donk selgelt keskendunud välimusele. Tuuningukultuuri puhul ei ole aga eelmainitud lõhet sisuliselt kunagi eksisteerinud.
Omaette nähtus on restaureerimiskultuur, mis väärtustab originaalset tervikut, ja raggare, mis küll hindab suuri vanu Ameerika autosid, kuid ei pöörata eriti tähelepanu nende omadustele.
Tehnika–välimuse telg on oluline eelkõige identiteedi seisukohalt. Sellel tasandil genereeritakse vastandumist teiste autokultuuridega.

Paradoks
On üsna tavaline, et erinevad autokultuurid või kogukonnad ei suuda leida ühisosa. Iga kogukond peab oma kultuuri teistest õigemaks ja paremaks. Vastandumine mängib identiteediloomeprotsessis kaalukat osa. Mõned autokultuurid – näiteks lowrideritel või donkil baseeruv – ongi sündinud vastandumisest. Lowrideri puhul taotleti teadlikult võimalikult suurt erinevust hot rodist. Hot rod sõitis kiiresti, lowrider aeglaselt, hot rodil oli tagaosa kõrgel, lowrideril kraapis maad jne. Donk seevastu leidis oma niši suurtes ratastes ja kõrguses.
Midagi ebaloomulikku kirjeldatud suundumuses ei ole, sest igal omanäolisel, kindla tuumaga kultuurikooslusel on piir. Piirid määravad, mis on oma, mis võõras, mis lubatud, mis keelatud.
Ent mündil on ka teine külg: kõikide autokultuuride lähtekohaks on inimese äärmuslik suhestumine autoga. Kõikide autokultuuride esindajate jaoks on auto midagi enamat kui transpordivahend – ta on osa inimesest. Läbi auto väljendatakse end. Kõik kogukonnad teevad üht ja sama – muudavad autot vastavalt oma arusaamale paremaks kui see tehasest väljus. Seega on kõik autokultuurid olemuslikult võrdsed ja terav vastandumine põhimõtteliselt vale – seda enam, et autokultuurid on üksteisest välja kasvanud ja mõjutatud.

Standardi loomine
Igas autokultuuris esineb teatav standard, mis määrab, milline auto on õige, milline mitte. Standardit kehtestavad klassiku staatusesse tõusnud masinad – olgu nendeks siis mõjukad filmi-, ajakirja- või näituseautod. Selleks, et saada legendiks, peab autos enamasti peituma mingi eriline või uudne element. Uudsuse olulisus on eriti hästi märgatav kustom-kultuuris. Seda kultuuri iseloomustab terve plejaad erakordseid sõidukeid, mille mõju ulatub väga paljudesse muudessegi sfääridesse. Legendaarsed kustomeerijad nagu Barrised, Cushenberry ja Winfield on saavutanud suure kuulsuse.
Võib-olla peavad oma pärandit kõige suurema au sees lowriderid. Ka neil on terve rida ikoonautosid (Gypsy Rose, Penthouse, Dressed to Kill jt), mida peaaegu kõik selle kultuuri liikmed teavad ja kummardavad.
Samas on näiteks tuuningukultuuris globaalseid eeskujusid vähe, pigem tuleb rääkida lokaalsetest ikoonidest. Raggare kultuuris ikoonautod aga sisuliselt puuduvad.
Autot ehitades ei tohi uuendustega üle pingutada. Esineb kriitiline piir, mille ületamisel ei pruugi kogukond autot omaks võtta. Palju levinum on teine äärmus – inimene ehitab auto, mis tema arvates vastab standardile, kuid kogukonna arvates mitte (imitatsioon). Näiteks ei ole kaugeltki iga hüdraulikaga auto lowrider, ega iga custom kustom.
Siit tuleneb tunnetusliku komponendi tähtsus. Et saavutada õiget tunnetust, peab autokultuurist sõna otseses mõttes läbi imbuma. See eeldab huvi, pühendumist ja süüvimist. Kui need tingimused on täidetud, leiabki aset osaks saamine autokultuuriga. Muidugi on terviklikus autokultuuris oma koht ka nn imitatsiooniautodel, kuid autokultuuride seisukohalt kuuluvad need halli alasse.

Kaks poolt
Globaliseerumise tingimustes on kogukonnad sageli jagunenud kaheks: osa arvab, et traditsioonist ei tohi liialt kaugeneda, teiste jaoks pole see vähemalt rakenduslikus mõttes kuigivõrd oluline. Tasakaalupunkti leidmine kahe poole vahel on raske.
Kui püüda mõtestada autokultuure sõidukite ehitamise reglementeerituse-vabaduse teljel, siis selle ühe otsa hõivavad lowriding, restaureerimine ja VIP-stiil, teise aga kustom ja tuuning. VIP-stiil seab üpriski ranged piirangud kasutatavatele mudelitele (eelkõige Jaapani siseturu luksusautod), autode värvile ja võtetele, mille abil autosid muudetakse. Tuuningukultuuris jälle kindlaid reegleid õigupoolest ei esinegi ja siin on piiriks fantaasia.

Sarnased artiklid