Virtuaalmaailmade viimased 10 aastat
Veiko Tamm
11.10.2015

Peale „World of Warcrafti” (WoW) ilmumist 2004. aasta 23. novembril polnud MMO maailmas enam miski endine. WoWi koletu edu lõi kõik loodetud oletused tolmuks ja kutsus sadu firmasid seda teed järgima, lootuses saada Järgmiseks Suureks Tegijaks. MMOsid sigines juba mitmekümnete kaupa, kuid suurem osa ellu ei jäänud ja olidki puhas crap.

„World of Warcraft”
Vaid kaks nädalat pärast „EverQuest 2” ilmumist tõi Blizzard Entertainment turule WoWi, mille tegevus toimub Blizzardi tuntud Warcrafti strateegiamängude maailmas Azeroth. Ilmumiskuupäev 23. november tähistaski Warcraftide kümnendat sünnipäeva. Selleks ajaks oli arvuti juba igapäevane tarbeese (kuigi suhteliselt lahjades versioonides) ja ka internet kättesaadav kõigile, k.a vaesemates Aasia riikides. Teades Gaussi kõvera järgi IQ jaotumist, suunaski Blizzard end mitte nn hardcore elitaarsete mängijate kitsale nišile, nagu olid teinud senised tootjad, vaid laiadele massidele lihtsaks ja söödavaks tehtuna. Nagu 3l33+ irvhambad teatasid, võib vähese treeningu järel ka šimpans WoWi mängida. Samuti lihtsustati graafikat, mis tagas mängitavuse ka laialtlevinud odavatel arvutitel. Ja äriliselt tabas Blizzard kümnesse – juba paari kuuga oli mängul 1,5 miljonit tellijat, aprillis 2007 ületati 10 miljoni piir ning oma maksimumi saavutas WoW märtsis 2010 – 12 miljonit (millest küll üle poole langes Aasia osaks, peamiselt Hiina ja Lõuna-Korea). Sealtpeale algas langus, sest ilmus juurde hulk tõsiselt häid MMOsid (millest küll ükski pole siiani WoWi edu suutnud ületada). Ning kui veel selle aasta mais oli tal 7,1 miljonit tellijat, oli neid juuliks jäänud vaid 5,6 miljonit – viimase üheksa aasta madalaim number. Küll aga teatas Blizzard uhkusega, et 2014. aasta alguseks on läbi aegade WoWi loodud üle 100 miljoni kasutajakonto. Näis, kaua tal veel auru jagub.

„Lord of the Rings Online”
24. aprillil 2007 toodi aga Turbine, Inc. poolt turule fantaasiamaailmade isa Tolkieni Keskmaal baseeruv „Lord of the Rings Online” (LOTRO), mida kääbikufännid olid pikisilmi aastaid oodanud. Sõrmuste Isanda raamatud kapsaks loetud ja LOTR-filmid pähe kulununa kümneid kordi vaadatud, ootasid need mängurihordid, et saaks „ise” Keskmaal ringi joosta, orkide ja goblinitega lahinguid lüüa või lihtsalt hängida Kepsleva Poni kõrtsis, kuulates minstrelite muusikat ja lonksates kääbikute kuulsaid napse. Kuna ka mängu loojad kuulusid Tolkieni paadunud fännide sekka, siis polnud imestada, et tast selline pärl sai. Juba samal aastal võitis ta Golden Joystick Awardi ning sai aastatel 2007 ja 2008 Game of the Year tiitli.
LOTRO pakkus oma aja kohta imeilusat graafikat ning kogu heli- ja muusikakujundus oli nii täkkesse kui sai olla. Mäletan siiani, kui me esimest korda Trollshaws’ läbisime ja ülalt kurult Rivendelli orgu ja haldjalinna nägime. Koos helikujundusega oli see filmilikult rabav. Kuid nagu teada, on LOTR-i maailm siiski friikide jaoks ja nii ei saavutanud ka see mäng ülimat populaarsust. Kuigi Turbine ise pole mingeid numbreid avaldanud, hinnati ta hiilgeaja kontode arvuks pool kuni üks miljonit. 2010. aastal ostis Turbine’i ära Warner Brothers ja head see mängule ei tähendanud. Algsed tegijad lasti lahti, asemele võeti usinad, kuid LOTR-kauged kooditreialid ja mäng asus hoogsate sammudega algsest pärandist kaugenema. Lisaks viidi ta üle F2P-mudelile, kuid selle halval kujul – iga uue nukataguse eest taheti maksu, lillekese nuusutamise eest kargas välja gnoom ja küsis kopikat jne . Minu jaoks sai aeg Keskmaal otsa ja pea kümme aastat olin kuidagi küllastunud haldjaist ja päkapikkudest.

„Fallen Earth”
Ja siis sain ma kutse osaleda „Fallen Earth’i” nime kandva MMO kinnises beeta-testimises. Ja see oli värskendav uuendus. Seda üldist küllastust teades reklaamisid nad end slõuganiga: „There is no elves in Fallen Earth. If you see any, kill them”, ehk siis „Fallen Earth’is pole haldjaid. Kui sa kohtad mõnda, siis tapa nad.” Tegemist on postapokalüptilise maailmaga peale laastavat tuumasõda ja (zombie)viiruse puhangut, mis pea terve Maa laastas, jättes puutumata vaid mõningad n-ö oaasid. Üheks selliseks on Suure Kanjoni provints, kus tegevus toimub ning kogu kaart rajaneb reaalsetel piirkonna topograafilistel kaartidel ja hõlmab umbes tuhande ruutkilomeetri suurust ala.
Algselt polnud mängus mingeid kiirtranspordi võimalusi ja isegi kiireima auto Interceptoriga kulus kahe kaugeima otsa vahel tund aega reaalajas kihutamist. Majandus ja käsitöö oli selles mängus minu arvates parim seninikogetuist – kõik vajalik toodeti mängijate poolt ja müüdi oksjonitel omavahel maha. Kollidelt ja koriluse kaudu said vajalikke tooraineid, neist parimaid peamiselt PvP piirkondadest. Erinevalt varasematest MMOdest, kus võtsid aga vaenlase sihtmärgiks ja tagusid vaid skilliklahve. pidi siin ikka reaalselt sihtima ja objekte valima. Liikumine ja lahingumehaanika oli nagu FPS-tüüpi tulistamismängudes, mis andis juurde uue realistlikuma võtme. Aga nagu ikka, mingi hetk sai rahakott tühjaks ning Icarus müüs end maha Gamers One firmale, kes taas algsed arendajad lahti laskis ja viis mängu F2P-mudelile ja kogu lubatud uute piirkondade ilmumine jäigi tulemata. Mäng tiksub siiani ja kel huvi, tasuks ta korra läbi käia. Kogu selle Castanedalik maastik ja El Mariachilik muusika on taas originaalne ja haarav. Ja taas ilmus uus asi.

„The Secret World”
2011/2012 aastavahetuse paiku kutsuti mind taas beetatestimisse uude modernsesse MMOsse „The Secret World”, mida arendas norrakate mängufirma Funcom. Firma oli tuntud oma üheks parimaks seiklusmänguks hinnatud „The Longest Journey” seeriaga ning tal oli portfellis ka kaks varasemat MMOd – juba 2001. aastal ilmunud sci-fi temaatiline „Anarchy Online” ning Robert E. Howard’i barbar Conani raamatuseerial (laialt tuntud Arnold Schwarzeneggeri Conani-filmidega) baseeruv „Age of Conan”. Mängu õhustik rajaneb moodsal horroril – H. P. Lovecrafti, E. A. Poe jt kirjanike lugudel ja temaatikal ning kaasajal. Sa oled üks väljavalituist, kel side Maa essentsi Animaga ning valida kolm salaühingut – Templars peakorteriga Londonis, Illuminati New Yorkis ja Dragons Söulis, mille liikmeks astuda. Kõik nad võitlevad maagiliste pahulaste vastu, kes püüavad saasta (Filth) jõududega Maad endale allutada. Mängus on väga suur osa missioonidel ning tänu Funcomi kogemusele seiklusmängude vallas pole ma varem kohanud MMOsid, milles on tõeliselt keerukaid ja põnevaid ülesandeid lahendada – kuhu sageli on vaja abiks Google’i teadmistepagas haarata. Selleks on mängumootorisse lausa oma brauser sisse ehitatud. Rasse, keda mängida, on üks – loomulikult inimesed ja varasemast kindlatesse klassidesse jaotumine siin puudub. Sul on kasutada üheksa kohandatavat relva, millest korraga võib kasutada kahte, ning seitse erinevate omadustega talismani, mida kombineerides saab sinust kas tank, ravitseja või DPS. Korraga saad sa valikusse seitse aktiivset oskust, mida valida kahe käes oleva relva valikutest, ning seitse passiivset oskust, mida valida kõigi relvade omadest. Seega erinevaid kombinatsioone on vaat et lõpmatu hulk ja korraliku nn Buildi loomine ja kasutamine eristab profid algajatest. Raskeimatest „luupainaja” (Nightmare) taseme dungeonites võib üks seltskond pusida tunde ja mitte jagu saada, teine tiim jookseb selle aga paarikümne minutiga läbi.
Ka TSW läks detsembris 2012 üle kuumaksuta B2P maksumudelile, kuid pakub lisaks kuumaksuga kontomudelit. Viimased saavad tasuta lisapakette ja mitmeid soodustusi, mida küll lõppmängu jõudnuna pole eriti vaja. Kuigi samuti rahalistes raskustes, on Funcom suutnud korrapäraselt uusi lisasid tuua ja tegevust jagub veel siiani. Hetkel ongi see minu ainus aktiivne mäng, kuigi vahepeal on lõpuni või poolele teele joostud palju MMOsid nagu nt „Rift”, „Wildstar”, „ArchAge” jpm. Igatahes minu soovitus tõsisele mängusõbrale on osta TSW ja ta vähemalt korra lõpuni läbi joosta. Kuigi juba üle kolme aasta vana, on ta maailma tuntuima selleteemalise veebisaidi www.mmorpg.com mängude topis teisel kohal ning kaotab liidrile „Guild Wars 2” vaid ühe sajandikuga. Hea elamus ja palju põnevust on garanteeritud.

Sarnased artiklid