Viis vinget
Juha Nykänen
03.01.2010

Lisaks pildinäitamisele on kõigil käesoleva võrdluse peategelastel rohkelt lisaväärtusi – mõnda neist võib ühendada koguni internetiga. Kõigiga saab vaadata mälupulgalt fotosid ning mitmega ka kõrgteravat videot. Ja et tegu pole odavaimate pillidega, on ka pildikvaliteet igati eeskujulik.

40–42tollised Full HD telerid
LG 42SL8000
Panasonic TX-P42G15
Philips 42PFL9664H/12
Samsung UE40B6050VW
Sony KDL-40WE5B

Valisime võrdlusse viis telerimudelit, mille letihind on 25 000 krooni kandis (18 000-28 000) ning ekraanidiagonaalid 40–42 tolli (ligikaudu meeter). Sellise suurusega ekraanid sobivad veidi avaramatesse elutubadesse – vähemalt veel tänase standardlahutusega telepildi puhul. Kõrgterava pildi nautimiseks võib aga suurt ekraani julgelt ka lähemalt vaadata. Kõigil teleritel on sees HD-digituuner nii maapealse kui kaabellevi tarbeks.

Kõrgterav pilt
Terminit „kõrgterav” kohtab täna igal sammul – sellest räägivad nii müüjad kui ostjad. Kõrgterav pilt pole sellegipoolest veel ülemäära levinud – kui ikka kodus puudub Blu-ray-mängija ning teleri peamine roll on telekanalite näitamine, siis tuleb üldjuhul leppida SD-pildikvaliteediga. Siiski, HD-pilti on võimalik vaadata juba täna ka mõnede telelevis olevate kanalite puhul. Alates eelmise aasta novembrist pakub näiteks Starman oma kaabel-TV võrgus mitut rahvusvahelist kanalit (nt Eurosport HD ja History HD) kõrgteravana ning ka Levira edastab õhu kaudu levivat test(digi)kanalit HD-resolutsiooniga. Kõrgteravana kandis Levira üle ka mullust Eurovisiooni lauluvõistlust. Millal aga kohalikud telekanalid muutuvad kõrgteravaks, on praegu veel raske ennustada – igatahes peaks järgneva kümnendi keskel kõrgteravast pildist saama maailma mastaabis peamine standard. Ka satelliitlevis on rahvusvahelisi HD-kanaleid olnud võimalik vaadata juba mitmeid aastaid, aga et tegemist on tasuliste pakettidega ning vaja on ka lisaseadmeid (paraboolantenn, tuuner), siis pole satelliit-HD kindlasti praegu ega ka tulevikus „massitelevisioon” selle sõna otseses tähenduses.

Kergem kasutada
Tänased telerid on meeldivalt kasutajasõbralikud – lõpuks ometi. Tuleb vaid juhe seina pista, antenn teleri külge ühendada ning sisselülitamisnupp leida – edasise eest hoolitseb juba teler ise. Tõsi, praegused telerid pole veel (enamuses) eestikeelsed, kuid raketiteadusega pole algsätete puhul tegemist sellegipoolest.
Ka igapäevase kasutusmugavuse osas liiguvad asjad paremuse poole – puldid on käesõbralikud ja nupud selged ning suured. Telerite menüüd on suhteliselt loogilised – sellegipoolest tasub need rahulikult läbi vaadata ning kui miski ongi esmapilgul arusaamatu, uurida lisa kasutusjuhendist.
Järjest enam lähevad tootjad kasutusjuhendite puhul loodussõbralikku rada – milleks kulutada tonnide viisi paberit, kui sama info saab kuvada ekraanile. Philipsiga on kaasas vaid mõneleheküljeline kiirjuhend, põhjalikumalt oskab teler rääkida endast ekraani vahendusel ise.
Samsungil ja Sonyl on kaasas ka vanamoelisem paberraamat, kuid ka Sony on pikemad juhised jätnud puude säästmise huvides menüüvalikute juurde.
LG ja Panasonic on läinud veidi teist teed – põhjalik elektrooniline kasutusjuhend on vaid CD-l. Nii on „raamatusõbral” võimalik see soovi korral paberile trükkida – näiteks LG puhul kulub selleks aga tervelt 130 lehekülge!

Põhitoimingud
Digitelevisiooniga koos saabus ka digitaalne telekava, milles olemas järgmise seitsme päeva saated. Elektroonilise kava vaatamiseks piisab vaid ühest nupuvajutusest puldil. Sonyl on korraga ekraanil kümne kanali programmid ning piisab nupuvajutusest saate nimetusel, et saada täpsemat infot. Saadetele saab seada n-ö meeldetuletuse – see tähendab, et teler lülitab end õigel ajal soovitud kanalile.
Lapseluku abil saab soovitud kanalitele seada neljakohalise koodi ning teler oskab koodi küsida ka siis, kui vastava saate vanusepiir on lubatust madalam. Kui on harjumus teleri ees silm kinni lasta, on abiks unetaimer – nii lülitub teler automaatselt valitud aja möödudes välja. Lisaks unetaimerile on olemas ka sisse-väljalülitustaimer, mille abil saab seada nii töötamisaega kui valitud kanalit. Philipsi Ambilight-valgustus loob teleri taha seinale mõlemale poole valguskuma. Valguse värvi ja tugevust saab reguleerida ning soovi korral on värv vastavuses ekraanil toimuvaga. Ambilighti saab kasutada ka lihtsalt hubase valgusallikana – teler võib sealjuures ise olla välja lülitatud.
Uusi omadusi
Panasonicul, Philipsil ja Sonyl on ethernet-võrguliides, mille abil saab teleri ühendada internetiga või koduse meediaserveriga. Philipsil on olemas ka WiFi-tugi.
Philipsi „internetiseeritus” on õnnestunud teistest veidi paremini. Pealehel on paarkümmend eelvalitud toimingut, nende hulgas näiteks lisaks ilmateatele võimalus vaadata YouTube’i videoid – mille kvaliteet pole kõige hullem ka täisekraani puhul. Philipsi veebisirvijaga pääseb kõikidele netilehtedele, kuid funktsionaalsus on siiski piiratud – Flash-sisuga jääb Philips hätta ning sirvimiskiirus pole võrreldav arvuti omaga.
Panasonicuga saab ligipääsu nii YouTube’ile kui Picasale, viimase kaudu saab jagada ka oma fotosid. Panasonicuga saab aga vaadata vaid neid veebilehti, mis on spetsiaalselt tootja poolt loodud.
Sony „internetiosakond” on veelgi piiratum. Ekraanile saab kuvada nn widgeteid ehk miniprogramme. Neist võib mainida näiteks kella, kalendrit ning RSS-uudisvoogude lugejat.
Meediaserverilt saab teleriga vaadata nii pilte kui videoid, ka on võimalus kuulata arvutis olevat muusikat läbi teleri kõlarite.
USB-mälupulgale või SD-kaardile salvestatud muusikat, pilte või koguni videoid saab teleritega taasesitada. Panasonic ja Sony näitavad mälukaardilt ka oma AVCHD-videokaameraga kuvatud materjali. LG-ga saab aga vaadata-kuulata pilte-muusikat mobiilist juhtmevaba Bluetooth-ühenduse abil.

Ühenda ja kasuta
Analoogsisendite arv on viimasel ajal hakanud teleriliideste arsenalis vähenema. Nii ei saa nende pillidega enam ühendada hulgaliselt analoogväljunditega seadmeid, nagu näiteks videomakid, vanemad DVD-mängijad, digiboksid vms. Samsungis on vaid üks SCART-liides ning seegi toimib vastava adapteri abil. Teistes on SCARTe kaks.
HDMI-liidestest ei tohiks aga kindlasti puudu tulla – neid on kõigis telerites neli kuni viis. HDMI-kaabli kaudu liigub kõrgterav pilt digitaalsel kujul seadmete vahel täisresolutsioonil, milleks on 1920 x 1080 pildipunkti. Samas juhtmes liigub digikujul ka heli mis tahes mitmekanalilises formaadis. HDMI-liides on viimasel ajal pea kõikides uuemates meediaseadmetes – nagu Blu-ray-mängijad, digiboksid, ning mängukonsoolid.
Kõikides telerites on ka komponentliides, milles kõrgterav pilt liigub analoogkujul kolme RCA-kaabli kaudu ja heli stereona kahe RCA kaabli kaudu.
Telerite kõlariheli on harva isegi rahuldava kvaliteediga – nii on mõistlik vähegi parema helikvaliteedi huvides kasutada telerite optilist või koaksiaalset digiväljundit ning ühendada sellega kodukinovõimendi. Nii on võimalik ka mitmekanalilise heliga teleprogramme kuulata nii, nagu need peaksid kõlama.
Enamikus telerites on liidesed ka ajutiste ühenduste tarbeks, nagu näiteks videokaamera või arvuti – need on tavaliselt telerite küljel, samas kõrval asuvad ka pesad mälukaardile ja USB-seadmetele.
Arvutiga saab teleri ühendada nn VGA-kaabliga, aga sellisel juhul liigub signaal analoogkujul. Kui arvutil puudub HDMI, saab pildi digitaalsena telerisse arvuti DVI-väljundit kasutades – sellisel juhul on vaja aga üleminekut (või vastavat juhet) DVI-st HDMIks. Nii VGA kui DVI puhul tuleb aga heli jaoks kasutada eraldi juhet.

Kummalised hääled
Õhukese teleriekraani kõrvale mahutatud kõlarid on tavaliselt väikesed ning ruumipuuduse tõttu pole neil korralikku korpustki. Nii pole põhjust ootusi helikvaliteedi osas hellitada. Tihti on kõlarid paigutatud ka teleri püst- ja külgsuunaliste mõõtude huvides hoopiski ekraani taha.
Tulemusena kõlabki telerite heli kalgilt, kohati moonutustega ning madalatest bassisagedustest pole reeglina üldse mõtet rääkida. Isegi kõne kuulamine ei mõju hästi kõrvadele ja ka närvidele. Kusjuures me ei tee siinkohal sääsest elevanti – kui ei usu, seadke sammud mõnda teleripoodi ning veenduge ise!
Teistest paremini häälitsesid Philips ja Panasonic – nendega saab vähemalt uudised kõrvadele liiga tegemata ära vaadata-kuulata. Kõige „loomingulisemaid” helindeid kostub Samsungi kõlaritest – kõne kvaliteet on olematu ning muusika oma pole mõtet mainidagi.
Enamikus telerites saab sisse lülitada automaatse helinivoo reguleerimise, mis peaks ideaalis siluma erinevused heli tugevuse kõikumises. Panasonicul ja Philipsil on lisaks võimalus seada helinivoo eraldi igale kanalile, mis pole üldse paha, sest tõepoolest on erinevate kanalite helitugevused tihti väga erinevad.
Õnneks on kõigil siinsetel teleritel optiline heliväljund ja kui kodus juhtub olema sobiv kodukinovõimendi, tasub kindlasti teler sellega ühendada. Ja kui spetsiaalset kodukinovõimendit polegi, tasub mõelda mis tahes aktiivkõlarite peale (nagu arvutikõlarite komplektid). Viimaste ühendamiseks on vaja küll analoogformaadis RCA-väljundit ja kahjuks pole seda just LG-l ja Samsungil, mille oma kõlarikvaliteet ei hiilga millegi positiivsega. LG-l on siiski olemas 3,5 mm kõrvaklapiliides (mis ajab samuti asja ära arvutikõlarite puhul), kuid Samsungil pole kummalisel kombel sedagi.

Elektrisäästjad
Telerite võimsustarve väheneb aasta-aastalt. Seekord jäi mõõtmisel kahe teleri võimsustarve meelis-seadete korral koguni alla 100 W. Samsungi ja Sony teistest väiksem võimsustarve on veidi seletatav ka kaks tolli väiksema ekraanidiagonaaliga. Rolli mängib ka taustavalguse tüüp, mis Sony puhul on (veel) kuumkatoodtoru, aga Samsungis LED-tüüpi. Enim voolu tarbib Panasonicu plasmaekraan, kuid sel on võrreldes LCD-dega jällegi teisi eeliseid, nagu näiteks parima kontrastsusega pilt ning seda sõltumata vaatenurgast. Ooterežiimil on kõigi telerite võimsustarve alla ühe vati – nii võib teleri ööseks julgelt ooterežiimile jätta. Telerit kauem üksi jättes tasub see üleüldse välja lülitada – n-ö pealüliti on olemas LG-l, Panasonicul ja Sonyl ning sellisel juhul on voolutarve loomulikult null.

Pilti seadma
N-ö tehaseseades ei tasu telerit kindlasti vaadata – tootja on mõelnud eelkõige selle peale, et tema pill oleks poes kõige kirkam. Nii on tehasemehed heleduse ja värviküllastuse lubamatult põhja keeranud. Lisaks on sisse lülitatud ka terve müriaad liikuvat pilti „parandada” proovivaid abimehi.
Esimesena tasub välja lülitada müravähendus – see lisab liikuvatele objektidele nähtavaid artefakte. Ka kõiki teisi „tarku” liikuvat pilti parandavaid abimehi tasub prooviks sisse-välja lülitada. On tõenäoline, et pilt on häirevabam ilma nende segajateta. Ka teravusseadistus tasub samal põhjusel hoida minimaalse lähedal. Taustavalguse tugevuse või kontrastsuse abil tuleks suurim heledus reguleerida piisavaks (vastavalt ruumi heledusele) ja sellega kindlasti mitte liialdada. Järgmiseks tasuks ette võtta pildi mustemad piirkonnad ning vähendada heledust seni, kuni need on täiesti mustad. Seejärel võiks heledust veidi tõsta, aga ainult seni, kuni mustad püsivad mustana – kui must muutub hallikaks, võtta aste tagasi ning jätta heledusasend paika. Värviküllastust tasub vähendada kuni näod säilitavad loomuliku tonaalsuse. Valgetasakaalu jaoks on kõigil teleritel olemas eelseatud profiilid. Tavaliselt on parima ja loomulikuma tonaalsusega Normaalsest veidi soojem asetus. Siis kuvatakse ka värvid HD-normile (D65) sarnasemalt.
Pildiasetuste reguleerimisel saab parima tulemuse testtabelit kasutades, kuid telekanalid seda kahjuks enam ei edasta. LG on lähenenud probleemile põhjalikult ning menüüsätetes on olemas väga hästi toimiv pildituunimise abiline. Selle abil saab kõiki pilti puudutavaid parameetrid lihvida vastavate testpiltide abiga ja nagu katsed kinnitasid, on tulemus tõepoolest esmaklassiline!

Enne mõõtmisi
Enne mõõtmisi seadistasime kõikide telerite pildid võimalikult loomulikuks. Sealjuures seadistasime eraldi nii tuuneri seadeid kui HDMI-liidese omi.
Peamiseks eesmärgiks oli meeldiv pilt hämara elutoa valgustuse juures. Nii pole heledus kindlasti suurim, kuid must peab olema nii tume kui võimalik. Ka värviküllastus pandi paika täpselt.
Kõige enam kulus laboritingimustes aega tonaalsuse paikaseadmisele. Valge värvi ja selle eri heledusastmed peaksid tonaalsuselt olema võimalikult lähedased kõrgterava pildi D65-normile. Samas peaksid ka teised toonid olema võimalikult originaalilähedased. Nii mõnelgi puhul ei saanud teha muud kui piirduda ühe valgetasakaalu valikuga kolme või viie seast. Kui sellest polnud abi, tuli peenhäälestada erinevate osavärvide taset. Valgetasakaalu peenhäälestuseks on igal teleril võimalus, kuid neid seadeid ei tasu torkida ilma täpsete mõõteseadmeteta. LG ja Samsung vajasid väga detailset lähenemist, kuid eri osavärvide peenhäälestuse järel oli pilt märkimisväärselt ilus.
Alles siis, kui seaded olid võimalikest parimad, said mõõtmised alata. Tulemused on näha mõõtetabelis.

Täpsed pildi peenhäälestusseaded (tõsi,soomekeelsetena) leiad siit - LG, Panasonic, Philips, Samsung, Sony.

Tasavägine viisik
Asjade areng tegi meile heameelt – nagu selgus, saime testimiseks viis suurepärast pilti näitavat telerit. Laboriseadistuste järel oli raske teha erinevatel mudelitel pildi järgi vahet – vähemalt otse eest vaadates.
Kõigi telerite puhul õnnestus pilt reguleerida väga lähedale D65-normile – see tähendab et valge on valge ning värvid loomulikud. Panasonicul oli veidi probleeme liigse rohelisega, kuid siiski mitte häirivalt. Nägude puhul võis siin-seal olla rohekat tooni veidi liiga, kuid samas olid looduskaadrid jällegi väga tõetruud. Kõigis telerites püsis pildi üldtonaalsus erinevate heledusastmete puhul sama.
Musta tumeduses oli parim Panasonicu plasmaekraan, kuid Sony ja Samsung olid tihedalt kannul. Philipsi ja LG pildi kontrastsus oli mõnevõrra nõrgem, kuid otse eest vaadates polnud asi sugugi halb ning kontrastsus püsis neil Sonyst-Samsungist ühtlasem sõltumata vaatenurgast.
Tasavägist tulemust kinnitab ka fakt, et veel kunagi varem pole võrdluse lõpphinnangud olnud nii sarnased – kõik osalejad teenisid tublid neli tärni.

Kokkuvõtted ja lõpptulemused leiad jaanuarikuisest Tehnikamaailmast.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid