Videod kinolinale
04.06.2012

HD-videot salvestav digipeegel pole enam ammu uudiseks. Vahetatavad objektiivid ja suur sensor toovad ka harrastajaile kättesaadavasse hinnaklassi täiesti uue, et mitte öelda professionaalse dimensiooni. Vaatamegi lähemalt, mida on vaja lisada, et digipeeglist saaks täisväärtuslik filmikaamera

.

Filmivate digipeeglite ajastule pani aluse 2008. aasta sügisel esitletud Canon EOS 5D Mark II. Selle eelkäija EOS 5D oli maailma esimene digipeegel, millel täpselt 35 mm filmi kaadrisuurune sensor (nn täiskaader). Mark II versioonis sai nimetatud fotoaparaat ka Full HD videosalvestuse ning menu oli tagatud – kel tahtmist ja oskusi, võis sellega teha filmi ka lausa kinolinale.
Täna on EOS 5D üks paljudest – HD-videot teevad vaat et kõik uuemad digipeeglid. Sellegipoolest on „originaal” ikkagi populaarne. Põhjuseks täiskaadersensor ning lai objektiivivalik. Lisaks tundlikkusele on täiskaadersensoril teinegi oluline kunstiline lisaväärtus. Üldistades võib öelda, et mida suurem on sensor, seda väiksem on (sama vaatenurga puhul) teravussügavus – ehk seda ähmasem on taust teravama esiplaani suhtes. Nii saab fookuse seada olulisele ning suunata sellega vaataja tähelepanu – meetod, mida filminduses on hinnanud-kasutatud aegade algusest saadik. Väikesesensoriliste kaamerate puhul on teravussügavuse ulatus suur ning erinevatel kaugustel olevad objektid suhteliselt teravad.

Lühikesed stseenid
Digipeeglite heale videokvaliteedile vaatamata pole kusagile kadunud ka traditsioonilised videokaamerad, mille eelisteks on näiteks parem ergonoomika, lihtsam kasutamine ning parem helisalvestus. Kokkuvõttes sobib digipeegel kõige paremini just lühikestest stseenidest koosneva filmi tegemiseks, nagu muusikavideod, tootetutvustused või filmid. Ja miks mitte digipeeglit ka (pikalevenivate) reisivideote tegemisel kasutada – pärast n-ö musta materjali järeltöötlust saab suure tõenäosusega palju dünaamilisema tulemuse.

Kindel käsi
Kui säriaeg on piisavalt lühike, pole teravate fotode tegemine probleemiks. Videote puhul on rusikareegel, et säriaeg on numbriliselt kaks korda suurem kaadrite arvust sekundis – 25 fps puhul 1/50. Kätt kindlana hoides võib saada küll terava tulemuse, ent rasket digipeeglit väga kaua ühes asendis naljalt ei hoia. Kui kasutada n-ö pikemat ja raskemat optikat või tahta kaamerat ühtlaselt liigutada, pole statiividest ja lisavarustusest pääsu. Korralik videopea, lood ning metallist ühendused peaksid olema vähegi asise videostatiivi põhikomponendid.
Kui kvaliteetne kolmjalg on liiga kohmakas, on abiks ka nn monopod (üksjalg). Digipeeglite jaoks on aga saadaval ka spetsiaalsed raamid. Kõige minimalistlikum neist on lihtsalt vastu keha toetuv torujupp, juba tõsisemat tuge pakub aga kahe käega hoitav õlaletoetuv raam. Taolise massiivse raami külge saab kinnitada ka lisavarustuse ning kogu „konstruktsiooni” saab tasakaalu timmida spetsiaalsete raskustega.
Enamasti koosneb sellise „kehastatiivi” kandev osa 15millimeetrise läbimõõduga alumiiniumtorudest, mis asetsevad teineteisest 60 millimeetri kaugusel. Tänu standardsetele mõõtudele saab kinnitada sinna külge nii optilise pildiotsija, varjuki (nn matte box) ja fookustamisnupu (nn follow focus).

Segavad peegeldused kontrolli alla
Tavalistel peegelkaameratel on küll seesmine optiline pildiotsija, ent see ei toimi videorežiimi ajal, sest peegel on siis ülemises asendis. Kujutist saab jälgida vaid ekraanilt, aga tihti oleks sellisel juhul abiks just optilise pildiotsija võimalus. Kas või siis, kui väljas on ere päike. Nii on võimalus digipeeglite ekraanidele kinnitada vastav torbikukujuline lisavidin, milles sisalduvad läätsed loovad suurendatud kujutise. Ka käsitsi fookustamise puhul on selline optiline pildiotsija abiks.
Matte boxiks nimetatakse aga objektiivi ette kinnitatavat lisavarjukit, mis koosneb reguleeritavatest mustadest plaatidest – nendega saab täpselt blokeerida segavaid valgusallikaid.
Säilitamaks võimalikult suurt ava ja konstantset säriaega (nt 1/50), oleks vaja heledamate valgusolude korral kasutada valgustpiiravat, nn ND (Neutral Density) filtrit. Erinevalt fotomaailmas kasutatavatest fikseeritud läbipaistvusega filtritest on video puhul kasutusel filter nimega ND Fader, mille tumedusastet saab sujuvalt keerates muuta.

Stabiilsus on oluline
Enimkasutatud ja samal ajal ka üks raskemini saavutatavaid protsesse filmimisel on kaamera sujuv liigutamine filmimise ajal. Suurte kaameratega filmimisel on kasutusel ka suured abivahendid – nagu relsid koos vastava „vaguniga” või hiiglaslikud kraanad. Teine profimaailmas levinud ja efektset tulemust tootev hinnaline lisavarustus on nn Steadycam. Hobivideograafil ilmselt pole tuhandeid eurosid taoliste süsteemide peale kulutada ja tuleb maalähedasemate variantidega hakkama saada. Palju sujuvust liikumisse lisab juba eespool mainitud üksjalg ehk monopod – kui seda oskuslikult käsitseda, saab päris häid ja sujuvaid panoraamvõtteid.
Lühemate sujuvate liikumiste puhul on abiks libiseva peaga statiiv ehk nn Dolly. Kaamera kinnitub väikesele kelgule, mis liigub sujuvalt raamidel. Küllalt mõistliku raha eest saab poole- kuni kahemeetriseid Dollysid, mis annavad filmimisel juba üllatavalt hea efekti.
Keerukast ja kallist Steadycamist on aga olemas ka väiksem vend nimega Glidecam (ehk liuglev kaamera). Kel osavust, võib taolise konstruktsiooni ka ise valmis nikerdada – juhendeid on netis küll. Sisuliselt on tegemist (tasakaalustatud) toruga, mille alumises otsas on stabiliseerivad raskused ning ülemises otsas kaamera. Toru keskel on kuullaagril liikuv käepide, mis elimineerib käe värina kandumise kaamerale. Hästi tasakaalustatud Glidecamiga saab harjutamise korral teha väga professionaalseid ja efektselt sujuvaid kaameraliikumisi.

Fookus paika
Enamik traditsioonilisi digipeegleid ei fookusta videorežiimis kiiresti. Käsitsi pole aga fookust kerge terve stseeni jooksul täpsena hoida – eriti veel kaamerat selle käigus mitte liigutades. Appi tuleb süsteem nimega Follow Focus. Tegemist pole mingi isejälgiva autofookusega – nagu nimest võiks järeldada –, vaid hammasrataste ja valitsa kombinatsiooniga, mis kinnitub statiivile ning ühendub objektiivi fookuse rõngaga. Follow Focuse abil saab fookuspunkti reguleerida väga täpselt, samuti näiteks märkida erinevad kaugused pliiatsiga skaalale. Täpseks tuleb fookus ikkagi keerata silma järgi ning siis võib olla täiendavalt abiks ekraanile kinnitatav kujutist suurendav optiline pildiotsija. Teiseks võimaluseks on ühendada kaamera HDMI-väljundit kasutades hoopis suurem LCD, millelt on samuti kujutis (ja fookus) täpsemini näha.

Heli ja valgus
Kas ei peeta seda oluliseks või on siin miski muu mõjuv põhjus, aga digipeeglite nn heliosakond on küllalt nigel, võrreldes isegi taskussemahtuvate videokaamerate omaga (rääkimata professionaalsematest).
Vigade parandust võib alustada korralikust mikrofonist, kasutades ühendamiseks fotoaparaadi 3,5 mm pulkpesa. Küll aga ei pruugi digipeeglid võimaldada käsitsi helinivoo reguleerimist, rääkimata kanalinivoode sõltumatust muutmisest. Ka ei pruugi mikrofonisisend olla kuigi hea kvaliteediga. Seega, kui vähegi tõsisemad heliambitsioonid, tuleks kasutada hoopiski välist audiosalvestit – mälukaardile salvestavaid diktofonimõõdus seadmeid on saada erinevates hinnaklassides ning kvaliteet ja reguleerimisvõimalused on (võrreldes digipeegliga) hoopis teisest klassist. Heli tuleb hiljem loomulikult pildiga sünkroniseerida, selleks võib salvestamisel stseeni algul lihtsalt käeplaksu teha või osta triibuline Clapboard (plaks-tahvel? J).
Ka hea valgus on filmiliku tulemuse huvides hädavajalik – kas või selleks, et siluda varje nägudel ning lisada silmadesse helki. Tänased LEDidel põhinevad valgustid on värvustemperatuurilt päikesevalgusega sarnased ning sobivad kuni kahe meetri ulatuses.

Osta või tee ise
Digipeeglite videolisavarustusse puutuv on noor ja kiirelt kasvav valdkond. Tihti pole poodides kohapeal asju üleüldse olemas ning valik tuleb teha foorumite ja netiinfo põhjal, lootes, et tellitud sai ikka õige asi. Hinnad on aga kohati astronoomilised, sest mis on soodne profimaailma standardite järgi, pole seda mitte harrastaja jaoks – nii mõnigi väike plastist jubin koos toru ja paari kruviga maksab vaat et digipeegli hinna! Kel aga paksu rahakoti asemel on tahtmist ja tehnilist nutti, saab ka ise õigeid asju „treida” – netis on palju liikumas erinevaid juhendeid ja jooniseid. Filmilikule tulemusele annab varustuse ja oskuste kombinatsioon igatahes palju juurde.

Sarnased artiklid