Venelaste paraadiraketid – bluff või reaalsus?
Mati Õun
10.06.2009

Meie vanema ja keskmise põlve mehed-naised on kadunud N. Liidu aegadel televiisoriekraanil ning ajalehtede-ajakirjade fotodel kindlasti näinud riigi vägevust tõestavat rasket raketitehnikat. Juba siis tekitas nähtu küsimuse – kas raske müdinaga üle Punase väljaku veerevad monstrumid on ehtsad või osav plekksepatöö?

Alates 1957. aasta 7. novembrist näidati rasket raketitehnikat nõukogude inimestele rõõmuks ja uhkuseks ning imperialistidele hirmuks Moskvas kaks korda aastas – mai- ja oktoobriparaadidel. N. Liidu hilisaegadel miskipärast ainult oktoobriparaadidel ja pärast impeeriumi kokkukukkumist tükil ajal üldse mitte, kuni 2008. aasta 1. mail Putini valitsus selle uhke traditsiooni taaselustas.
Kindlasti tekkis paljudel nende pidulike sündmuste pealtnägijail, aga ka teadlikumail fotode uurijail eespool esitatud küsimus – palju seda relvašõud õieti uskuda võib? Masinad, mis neid paraadirakette vedasid, olid muidugi ehtsad – mootorid peal ja rattad või roomikud all; aga raketid ise – olid need ka ehtsad, või ainult dekoratsioonid nii omade kui ka välisriikide sõjaväeatašeede lollitamiseks?
Uus aastatuhat on toonud neis küsimustes selguse. Vene relvastusajaloolaste Rostislav Angelski, Igor Drogovozi, Mihhail Pervovi, Anton Pervušini, Igor Šestovi ja Aleksandr Širokoradi raamatute põhjal võib tõdeda, et Moskva paraadirakettidest vastas enam-vähem tegelikkusele vaid nende väiksemamõõtmeline osa – tankitõrje-, õhutõrje-, lähimaa- ja keskmaaraketid. Mandritevahelised raketid kippusid põhiliselt mulaažid olema, raketitõrjeraketid aga olid täielikult bluff. Vaadakem mõnda neist kogukaist päris- ja blufirakettidest konkreetsemalt.

Suured, suuremad…
1. mail 1959 veeresid üle Punase väljaku neljateljelisi tsisternautosid meenutavad masinad, mille sisu kohta tollal mingit teavet ei antud. Kuna nad liikusid rakettidega ühises kolonnis, võis arvata, et nendes tsisternides (või silindrilistes konteinerites) peitusid mingid raketid. Või vähemalt pidanuksid reaalelus peituma, sest paraadile polnud tõesti mõtet vedada rakette, mida keegi ei näe.
Uuel Venemaal avaldatud andmeil ei olnud 1959. aasta kevadel neis autodel veetud konteinerites siiski ka argipäeviti midagi. Too raketiveok ise oli reaalne, margiga ZIL-135K, kuid esimene rakett selliselt masinalt lasti õhuavarustesse alles 21. juulil 1960. See oli 5,4tonnine maa–maa-klassi tiibrakett S-5, mille laskekauguseks oli 500 km ja lõhkepeaks vast 650kilotonnine tuumalaeng. Raketi peakonstruktoriks oli tollane Nikita Hruštšovi soosik Vladimir Tšelomei ja relvastusse võeti see 1961. aasta detsembris – rohkem kui poolteist aastat pärast paraadil demonstreerimist.
Aga mingem järgmise paraadiraketi juurde.1963. aasta oktoobripühadel, mida teatavasti 7. novembril tähistati, sõitsid õhutõrjerakettide kolonnis pikkadel sadulautodel ka senistest kogukamad kaheastmelised seniitraketid. Et oleks selge, millega on tegemist, nimetas telediktor neid „võssokoskorostnõje perehvatšiki vozdušno-kosmitšeskih tselei”. Termin oli muidugi nõukogude militaarkantseliidi musternäidis, mis vabas tõlkes võiks olla vast „ülikiired õhu- ja kosmosemärkide hävitajad” ehk ühe sõnaga raketitõrjeraketid või antiraketid.
Tegelikult ei olnud need Moskvas näidatud ja alates 1964. aastast ka Leningradi paraadidel näidatavad raketid mingid raketitõrjeraketid. Need olid ebaõnnestunud õhutõrjeraketisüsteemi Dal (vn k Kaugus)jääkraketid 400, mida ka lennukite vastu enam ei andnud kasutada. Raketi 400 peakonstruktor oli lennukiinsener Semjon Lavotškin, kes sai tuntuks Teises maailmasõjas hävituslennukite LaGG-3, La-5, La-7 ja La-9 peakonstruktorina ning maailmasõja järel konstrueeris reaktiivhävituslennukeid. Rakett 400 kujunes õhutõrjeraketi kohta küllaltki kogukaks – ta oli pikkusega 13,6 m, esimese astme diameetriga 0,8 m ja kogukaaluga 8,76 t. See-eest oli tal oma aja kohta suur lennukaugus (160 km) ja tabamiskõrgus (30 km). Raketti 400 katsetati aastail 1958–1962 Kasahstanis, N. Liidu õhutõrjevägede polügoonil „A”, mis jääb Balkaši järvest lääne poole. Katsetused läksid vahelduva eduga – kord õnnestus lendav märk alla tuua ja teinekord mitte. Võib arvata, et möödalaske oli peakonstruktor Lavotškini arvates liialt palju, igatahes sai ta 9. juulil 1960 samal polügoonil südamerabanduse ja suri sealses Sarõ-Šagani linnakeses.
Lavotškini surmast oskas kohe kasu lõigata raketikonstruktor Tšelomei, kes senise Lavotškini konstruktoribüroo koos selle juurde kuuluva lennukitehasega enda alluvusse kombineeris. On arvatud, et see määraski õhutõrjeraketisüsteemi Dal läbikukkumisele, sest Tšelomei oligi eeskätt suur kombinaator, mitte suur konstruktor. Ja 15. veebruaril 1963 tuli N. Liidu Ministrite Nõukogu määrus, mille kohaselt kõik tööd raketisüsteemi Dal kallal tuli lõpetada. Et selleks ajaks olid Leningradi lähistele ehitatud positsioonid kahekümne viiele Dal-süsteemi raketipatareile, mis nüüd ilma rakettideta jäid, ei tehtud tollases N. Liidus erilist numbrit. Aga nendest kasutuskõlbmatutest rakettidest 400 saidki nüüd esimesed paraadil uhkeldavad antiraketid.

…ja veelgi suuremad
Aga juba aastal 1964 said moskvalased ja nende väliskülalised näha tõeliselt hiiglaslikke antirakette. Need olid peidetud 6teljelistel sadulautodel veetavaisse paarikümne meetri pikkustesse silinderjatesse konteineritesse, mille ühest otsast paistsid neli võimsat raketimootorit, teine ots oli aga suletud suure punase viisnurgaga kaunistatud kupliga. Siinsete ridade kirjutajal oli just sel ajal au ja uhkus teenida N. Liidu Põhjamere laevastiku raketikaatreil ja ma arvasin teadvat põhimõttelisi asju rakettidest. Seetõttu tekkis mul neid paraadimonstrumeid televiisorist nähes ja hiljem fotosid uurides küsimus, mis otstarbelised nood silindrilised kolakad õieti on – ei klappinud nad olema stardiseadmeiks ega transpordikonteinereiks. Aga läänemaades leidus militaarvaatlejaist tarkpäid, kes sellesse silindrisse paigutatud antiraketi põhiandmed endi arust ära arvasid ja pakkusid: raketi pikkus on 19,8 m, läbimõõt 2,57 m ja kaal 32,7 t. Lennukaugus olevat tal 325 km ja lõhkepeaks on 2–5megatonnine termotuumalaeng. Küllap said need arvutajad enda mõttetöö eest vast palkagi. Muide, raketile pandi tore koodnimi Galosh, kuna ta tegelikku nimetust ei õnnestunud välja uurida.
Tänapäevaselt Venemaalt tuleb andmeid sadade kuhugi kadunud N. Liidu rakettide kohta, kuid nn Galoshi kohal on selles andmestikus suur valge laik. Ei usu, et selle koha peal end üks suur seni avastamata rakett peidab, lihtsam seletus on, et sellist raketti pole kunagi olnudki, olid vaid gofreeritud plekist silindrid, mida „meie suure kodumaa pealinnas” paraadidel läbi linna veeti. See aga ei takistanud lugupeetud lääne militaarasjatundjail mustaga valgele kirja panemast, et noid Galoshe oli parimail aegadel Moskva ümber taevasse vahtimas 64 tükki. Hullemgi veel, internetist leiab praegugi päris üksikasjalikke kirjeldusi nendest rakettidest, nende paiknemisest – koguni selleni välja, et relvastuses olid nad 1978. aastani… Tänapäevasel Venemaal on selle mõttetuse seletamiseks arvatud, et egas läänes tegelikult nii rumalad oldudki, sellist käojaani söödeti ette USA valitsusele, et enda raketitõrjesüsteemide väljatöötamiseks raha saada.
Üks seik nõukogude raketiehituses siiski on, mis vihjab ligikaudu sellise antiraketi loomise katsele, mis nagu võinuks ära mahtuda nendesse Galoshi-silindritesse. Nimelt tuli raketikonstruktorist suurkombinaator Tšelomei 1962. aastal Hruštšovi ees lagedale ideega, et tema planeeritava väikesemõõtmelise mandritevahelise raketi UR-100 baasil saab välja töötada raketitõrjesüsteemi Taran Moskva kaitseks. Kusjuures raketi juures ei olevat vaja mingeid ümberehitusi, on vaja vaid Moskvast 500 km Leningradi poole, ehk siis Novgorodist 60–70 km põhjakirdesse ehitada radarijaam TsSO-S Ameerikast Moskva suunas lendavate mandritevaheliste ballistiliste tuumarakettide avastamiseks. Nimelt olid Tšelomei ja ta kaastöölised välja rehkendanud, et ameeriklaste relvastusse võetavad Atlased, Titanid ja Minutemanid lendavad tuumasõja korral Moskva peale üle Leningradi, neid kahte linna ühendava Oktoobriraudtee kohal. Ning seal ongi paras paik neile vastu läkitada 10megatonnise lõhkepeaga raketid UR-100, mille iga plahvatus lööb sodiks mitu USA raketi lõhkepead.
Hruštšov olevatki lasknud end sellest uduprojektist kaasa tõmmata ning Tšelomei 52. Erikonstrueerimisbüroo külvati rublapatakatega üle. Naljanumber on aga selles, et 1962. aastal, kui Tšelomei oma raketitõrjeprojektiga Taran välja tuli, ei olnud selle põhikomponenti, raketti UR-100 veel olemaski. Esimese UR-100 õnnestunud stardini jõuti alles 17. septembril 1965, kui nii Hruštšov kui ka ta soosik Tšelomei oma ametipostidelt lennanud olid. UR-100 võeti 1966. aasta lõpul relvastusse mandritevahelise raketina; ta oli kergeim ja väikseim selle klassi rakett N. Liidu raketivägedes – kaaluga 42,3 t ja pikkusega 16,7 m. Raketid UR-100 paigutati šahtidesse silindrilistes konteinerites, mille pikkus oli 19,5 m ja välisläbimõõt 2,9 m; ka oli UR-100 esimesel astmel 4 rakettmootorit, nagu tollel paraadil sõitnud antiraketil näha oligi. Tegelikkuses UR-100st antiraketti ei saanud, kuuldavasti seda sellisena ei katsetatudki, kuid tolle 1964. aasta paraadiraketi joonestajaile võis ta vast inspiratsiooni anda küll.

Ning eriti suured raketid
Aga vaadakem meie loo lõpetuseks ka venelaste suurimat paraadiraketti, mida tublide telediktorite poolt nimetati „globaalraketiks” ja mille pikkus olevat olnud üle 60 m. Nii ma igatahes mäletan ühest telekommentaarist. See oli 7. novembril 1965, kui üle Punase väljaku veeti kahte seninägematult pikka ja jämedat kolmeastmelist raketti, mis minu hämmastuseks olid asetatud kaheteljelistele alusvankritele, nagu ei kaalunukski nad midagi.
Nagu öeldud, kommentaar oli, et need olla globaalraketid – sellised raketid, mis saadetakse Maa ümber tiirlema, kust nad siis käskluse saamisel kukutavad oma termotuumalõhkepäid „sinna, kuhu tarvis”. Mingeid konkreetseid andmeid N. Liidu aegadel muidugi nende rakettide kohta ei avaldatud, uuelt Venemaalt on aga tulnud teavet, et seekord oli paraadil näidatu aluseks reaalne rakett. Tõsi küll, lendu see kunagi ei tõusnudki.
Tolle paraadiraketi mudeliks oli N. Liidu esindusraketikonstruktor Sergei Koroljovi 1. Erikonstrueerimisbüroos projekteeritud rakett GR-1, mille kallal nokitseti 1961. aastast. Projekti järgi pidi raketi stardikaal olema 117 t ja oma 2,2megatonnist lõhkepead pidi ta saama alla kukutada igas maakera nurgas. Selle raketi pikkust ei ole ma kusagilt näinud, aga üle 60 m ei olnud see kindlasti, pigem 30 m ümber. Kuid nagu öeldud, lendu see ei tõusnudki, kuna talle ei saadud töökindlaid esimese astme mootoreid.
Aga paraadile, nõukogude inimesi innustama ja „lääne imperialiste” hirmutama, kõlbas see küll. Et need mõlemad efektid suuremad oleksid, tehti seekordsed paraadiraketid tublisti suuremad oma reaalsest eeskujust.

Sarnased artiklid