Vene eriüksuste tapariistad
Toe Nõmm
24.01.2006

1990. aastatel ilmus avalikkuse ette üle poolesaja erineva Vene püstoli-, püstolkuulipilduja-, automaadi- ja püssimudeli ning kümmekond uut padrunitüüpi. Osalt olid need seni salajas hoitud, enamasti aga Vene konstrueerimisbüroodes ja sõjatehastes sündinud uued eriüksuste ja spioonirelvad. Tegu oli Nõukogude Liidu kokkukuivava hiigelsõjatööstuse reaktsiooniga, kus ajude ülejääk tekitas uue kvantiteedi jõukohastel aladel.

Uusi Vene erirelvi on sageli reklaamitud erialakirjanduses ja pakutud ka läände müüa. Tõelisse seeriatootmisse on neist jõudnud siiski vaid mõni üksik. Ülejäänu suhtes tuleb aru saada, et konstruktorid tahavad püsida rahastajate vaateväljas.
Uued relvad kannavad kas hirmutavaid (Groza – raju ehk äikesetorm, Girza – gürsa, Bizon – piison, Nosorog – ninasarvik jt) või siis hoopis armsalt looduslähedasi (Kashtan –kastan, Kiparis – küpress, Kedr – seeder) nimesid. Tehnikamaailma lehekülgedel heidame pilgu neile relvadele, mis millegi päris erilisega silma paistavad.

Veealused relvad
Tavalised püssid-püstolid ei sobi vee all tulistamiseks ning N. Liidus konstrueeriti juba 1960. aastate lõpul spetsiaalsed tulirelvad sõja-akvalangistidele, mis oleks ühtlasi käepärasemad ja efektiivsemad kui harpuun. Need veealused relvad ja nende padrunid avalikustati alles 1990. aastail. Tuntud on kaks sellist – 4,5 mm püstol SPP-1 ja 5,66 mm automaat APS.
Veealuse püstoli 4,5 x 39 mm padruni kest on klassikalise, Kalashnikovi automaadi padrunikesta kujuga, selle kuul aga tegelikult õhupüssikuuli läbimõõduga ülipikk (11 cm) terasora.
Lugejale meenutuseks, et igat padrunitüüpi saab tähistada kaksiknumbriga, millest esimene näitab kaliibrit ja teine padrunikesta pikkust millimeetrites.
Püstol SPP-1 (vn k spetsialnõi podvodnõi pistolet e spetsiaalne veealune püstol) on neljaraudne ning mitteautomaatne. Igas rauas asub üks “orakuuliga” padrun. Päästmine on ühe- või kahetoimeline ja ümberlaadimine toimub liikumatu raudadeploki avamisega nagu jahipüssil. Veealune efektiivne laskekaugus sõltub sügavusest – madalas vees on tulistamine tõhus kuni 17 meetrini, 40 m sügavusel aga kõigest 6 m kaugusele. Vee all säilitab selline kuul suhteliselt hästi stabiilsust, kusjuures 4,5 mm ora suudab läbida akvalangistikostüümi ja purustada näokatteklaasi.
Veealuse automaadi APS (vn k avtomat podvodnõi spetsialnõi) tarvis töötati välja suuremakaliibrilisem ning võimsam 5,66 mm spetsiaalpadrun MPS. Kuuli aset täidab siingi 12 cm pikkune "ora", millel on lisaks ka stabiliseerivad "suled". Selle püssiga saab tulistada ka õhus. Vee all on relva laskekaugus olenevalt sügavusest 10–30 m. Taoliste “orakuulide” puhul lisandub veel keskaegse raudrüü pooleldi läbinud ammunoole efekt – sihtmärki tunginud ora halvab valuga akvalangisti liikuvuse.

Helitud relvad
Filmideski sageli näidatav summutiga relv teeb ikka mingi kõvema või nõrgema paugu, mille põhjustavad rauast väljuvad püssirohugaasid. Lisaks tekitab kaugemale kostva kõlksu-kolksu ka vastu teisi relvaosi põrkuv lukk jt osad. Pealegi on summutiga relv omajagu pikk ning kohmakas. Kõigil “vaiksetel” relvadel peab rauast või summutist väljuva kuuli algkiirus olema alla helikiiruse ehk Mach 1 (ca 330 m/s). Ülehelikiirusega lendav kuul tekitab õhus lennates vältimatult sellise paugu nagu helibarjääri ületav reaktiivlennukki ning seda pole võimalik mitte millegagi summutada.
Täiesti helitut laskmist pole aga vaja mitte tavalises lahingus, vaid erilisteks asjatoimetusteks, nagu atentaadid, riigipöörded jms. N. Liidu poliitika järgi tahtsid revolutsioonid süütamist ja nende vastased kõrvaldamist. Sellistest Vene täiesti helitutest "märja töö" relvadest siis kõigepealt.
1970. aastate algul ilmusid Vene eriteenistuste varustusse helitud püstolid MSP Groza ja S4M ning PSS. Igaüks neist töötab ainuomase 7,62 mm spetsiaalpadruniga, mis üldpõhimõttelt on siiski sarnased.
Neist kaks relva – püstol MSP Groza 7,62 x 40 mm padruniga SP-3 ja S4M 7,62 x 63 mm padruniga PZAM – on tõeliselt helitud. Selleks, et lasuga ei kaasneks isegi kelgu tagasipaiskumise jt liikuvate osadega seotud helisid, ei ole need relvad iselaadivad, vaid lihtsad kaheraudsed, n-ö Derringeri-tüüpi väikesed püstolid. Ümberlaadimine toimub raudade lahtimurdmise ja käsitsi uute padrunite pessaasetamisega nagu kaheraudsel jahipüssil. Püstol MSP Groza on ainult 11,5 cm pikk, väga õhuke ja kaalub 530 grammi. Taoline vestitaskusse mahtuv relv ei kõlba küll lahinguväljale, kuid sobib suurepäraselt salamõrvaks trammipeatuses või teatrisaalis. Nõukogude-Vene agendid kasutasid neid Afganistanis ja Kesk-Ameerikas.
Nende relvade padrunid sarnanevad väliselt automaadipadrunile, kuid sisemusega on lugu teine. Helitu relva padruni kest on tegelikult väga paksu ning tugeva seinaga ja sisaldab nii kuuli, püssirohu kui ka pika kolvi. Eriline süütekapsel ja kesta sisse peidetud löökur peavad vähendama ka lasu initsieerimisheli. Kui kesta põhja ning kolvi vahel asuv väike püssirohulaeng plahvatab, annab ettepoole paiskuv kolb kuulile vajaliku algkiiruse. Ühtlasi väljub kolvi pikk "nina" kestast ning surub kuuli läbi raua ülilühikese vintsoontega esiosa, et kuul pöörlema panna. Seejärel kiilub etteliikunud kolb kesta suudmesse ning tihendab selle, jättes kõrge rõhu all püssirohugaasid kesta sisse “vangi”. Nii ei järgne rauast väljuvale kuulile põlemisgaase, mis vabasse õhku paiskudes soovimatu heli ja nähtava suitsu või välgatuse allikaks oleksid. Kesta seinad on nii paksud ja tugevad, et peavad sissejäänud gaaside rõhule vastu. Raua vintsoontega osa pikkus on võrdne kolvi etteliikumise pikkusega ehk ainult umbes 2,5 cm, sest kuuli enda hoost ei piisaks vintsoontest läbisurumiseks. Täpsus pole siin suur, kuid see polegi eriti tähtis. Lähidistantsilt on sellisel relval tappejõudu ja tabavust piisavalt.
Täiesti helitute püstolite Groza ja S4M 7,62 mm kuulid sarnanevad Kalashnikovi automaadi 7,62 mm kuuliga, algkiirus jääb aga hääletu lasu saavutamiseks alla 300 m/s ning võimsus on lähedane Makarovi püstoli omale. Makarovi püstoli kuulist peenema ja raskema, 8 grammi kaaluva kuuli ristkoormus on piisav ka kerge kaitsevesti, kiivri vms läbistamiseks veel 20 meetri pealt.
Kirjeldatud hääletuid padruneid SP-3 ja PZAM ei saa aga kasutada automaatrelvadel, sest lasu järel kestast pikalt väljaulatuv kolb segab ümberlaadimist ja pole ka ohutu. Seda vajakajäämist on püütud ületada kuuelasulise iselaadiva püstoli PSS (pistolet spetsialnõi samozarjadnõi – spetsiaalne iselaadiv püstol) juures. Selle 7,62 x 41 mm SP-4 padrun on samuti tavalise automaadi padruni kujuga, kuid erinevalt juba kirjeldatud padrunitest on SP-4 paksu kesta sees paiknevaks kolviks vaid lühike “tihend”, mis kestast ka pärast lasku välja ei ulatu. Selleks aga, et mingi jõud kuuli läbi vintsoonte suruks, tehti täies pikkuses kesta sees paiknev raudkuul ise kolvi ehk pika silindri kujuliseks. Vintsoontega haakuv kitsas vasest juhtvöö asub tömbi silinderkuuli esiotsal. Kui kolb jõuab kestas eesasendisse, on ka kuuli juhtvöö vintsoontega rauaosa läbinud ning pöörlev kuul jätkab lendu vabalt.
Püstol PSS ise on oma kahelasulistest vendadest kopsakam – pikkus 17 cm ja kaal laetult 850 grammi – ja näeb juba tänapäevaste püstolite moodi välja. Veel 25 meetri pealt lööb selle silinderkuul tavalisest teraskiivrist läbi. Kuid erinevalt mitteautomaatsetest püstolitest Groza ja S4M ei saanud PSS puhul kelgu liikumise jt helisid vältida ning relv on vaid mõõdukalt helitu.
Sama padruniga SP-4 seondub ka üks James Bondi filmidesse hästi sobiv erivigur – erinuga NRS. Kvaliteetsele terale lisaks on selles veel käepidemesse peidetud ja tahapoole suunatud vintraud ühe helitu 7,62 mm SP-4 padruniga. Noa päras peitub lisaks päästikule ka kaitseriiv.

Summutiga 9 mm relv – automaat või püstolkuulipilduja?
Nõrk ja ebaselge suunaga lasuheli on eeliseks mõneski lahingusituatsioonis. Kuid mõrvapüstolite päris helitut lasku ja põhilise lahingurelva – automaadi – tulejõudu ühitada pole võimalik. Senistel tavalistel püssidel, automaatidel, püstolkuulipildujatel ja võimsamatel püstolitelgi on juba ammusest ajast summutiga laskmiseks kasutatud spetsiaalset nõrka, vähendatud püssirohulaenguga nn subsonic-laskemoona. Selliste allahelikiirusega kuulide võimsus on jäänud püstolikuulide võimsuse tasemele ning lahingurelva tõhusus langeb seeläbi järsult.
Huvitava kompromissina sündis Venemaal 1990. aastate algul sootuks uus 9 mm automaadi- või pigem püstolkuulipilduja padrun SP-5 (9 x 39 mm) ja selle soomust läbistava kuuliga variandid SP-6 ning PAB-9. Kaliibri poolest tuttavana näivast püstoli laskemoonast erineb aga uus padrun kaks korda pikema ja raskema, kuni 16,8 grammi kaaluva kuuli ning suure, vanalt tuttavalt 7,62 mm Kala_nikovi automaadilt laenatud kesta poolest, mida on vaid suudmest laiendatud 9 mm peale.
Padruni SP-5 ehitust on timmitud nii, et kuuli algkiirus jääks helisummutamise huvides veidi allapoole helibarjääri, kuul aga oleks võimalikult raske. Nii saavutati relv, mille standardlaskemoon on väiksemal laskekaugusel (200–400 meetrit) tõhususelt lähedane isegi automaadi omale, kuid kõlbab ühtaegu ka summutiga laskmiseks. Et vastavad relvad on loodud nimelt sellele 9 mm padrunile, pole summutiga laskmisel karta tõrkeid. Tavalistel laadurrelvadel ei tarvitse nõrga summutipadruni tõttu relv alati ümber laaduda.
Üliraske, 16–16,8 grammi kaaluv kuul kaotab oma allahelikiirusega lennul suhteliselt vähe energiat ja säilitab veel 300–400 m peal arvestatava löögijõu. Kuuli esiosas on tühik eluskudede suuremaks purustamiseks – samasugune on Nõukogude/Vene standardautomaadi AK-74 5,45 mm kuulil. Soomust läbiva padruni SP-6 kõvasüdamikuga kuul (kaal 16 g, algkiirus kuni 290 m/s) lööb 400 m pealt läbi III klassi soomusvestist. Kuul SP-5 riko_ettib vähem kui automaadikuulid ja sobib seetõttu rohkem kasutamiseks linnas ja majades.
Mingi universaalse relvaimega pole siiski tegemist. Kuuli SP-5 algenergia jääb 600–700 J piiresse, ületades ainult kolmandiku võrra levinuima Para/Lugeri 9 x 19 püstolipadruni oma ja seniseid automaate välja tõrjuda ei suuda. Tegu on siiski eeskätt lähivõitluse relvaga, mille laskemoonal on uusi jooni. 9 x 39 mm padruniga töötavate relvade praktiline laskekaugus jääb paari-kolmesaja meetri piiresse. Kuid nõrgendatud laenguga subsonic-padrunitest on Vene uus laskemoon kaks korda võimsam ja suurema laskekaugusega.
Relvad uue padruni jaoks
Kirjeldatud uue padruni jaoks on konstrueeritud mitu relva, mis paistavad silma kerguse ja lisaseadmete rohkuse poolest. Uued püsisummutiga relvad (automaat AS Val ja snaipripüss VSS Vintorez), millele sobib 9 x 39 mm padrun, loodi konstruktor P. Serdjukovi juhtimisel Vene eriüksustele 1990. aastate alguses. Venelasi nii lummav sõna “spetsiaalne” (avtomat spetsialnõi ja vintovka snaiperskaja spetsialnaja) sisaldub nendegi relvade nimetustes. Põhiehituselt on need kaks relva täiesti ühesugused, nähtavalt erinevad on vaid pärad. Lisaks saab snaipripüssi VSS lahti võtta kolmeks osaks (raud koos summutiga, lukukoda ja pära) ning mahutada vastavasse diplomaadikohvrisse mõõtmetega 45 x 37 x 14 cm. Samasse kohvrikesse mahuvad veel ka optiline ja öösihik ning varusalved. Tõeline palgamõrvari unistus! AS ja VSS töötavad küll samuti gaasimehhanismiga nagu Kala_nikovi jmt automaadid, kuid täpsem ehitus on erinev. Nii automaat kui snaipripüss on ülilühikese vintrauaga (20 cm) ning mõeldud kasutamiseks ainult koos pika, ehituslikult relva osaks oleva summutiga. Neile saab kinnitada erinevaid optilisi ja öösihikuid ning teisi seadmeid.
Raskel ja aeglaselt lendaval kuulil on järsult langev lennujoon. Nii piirdub nende relvade sihikuile märgitud suurim laskekaugus 400 meetriga ja sihikuastmestik on muudetav 25 või 50 meetri kaupa. Vene tavaautomaatidel on need näitajad vastavalt 1000 ja 100 meetrit. Automaadi AS tõhus laskekaugus on 200–300 meetrit, optilise sihikuga snaipripüssil VSS kuni 400 m. Nende puhul on pigem siiski tegu automaadi ehitusega tugevajõuliste püstolkuulipildujatega. Kuid läbilöögijõud on nende relvade 9 mm kuulidel isegi piirlaskekaugusel hea. Veel 500 meetri pealt lööb selline kuul kiivrist läbi. Nende uute 9 mm relvade tõhusus ilmneb kõigi lisavõimaluste (summutatud lask, optilised, laser- ja öösihikud, granaadiheitjad, summutid) ärakasutamise puhul eeskätt linnavõitluses ja eriülesannete täitmisel.
Peale nende erirelvade on Venemaal viimase 10–15 aasta kestel loodud veel mitmeid uusi automaatrelvi erinevale laskemoonale, kusjuures tavalisi 5,45, 5,56 ja 7,62 mm automaadipadruneid kasutavate relvade kõrval esineb ka nende relvade selliseid modifikatsioone, mis töötavad eelkirjeldatud 9 x 39 mm summutilaskemoonaga. Nii on ilmavalgust näinud 9 mm lühikesed kerged automaadid (pigem küll püstolkuulipildujad) SR-3 Vihr ja 9A-91, samuti automaat Ots-14 Groza ja snaipripüss VSK-94. Nende tavakasutus lähi- ja linnavõitluses ei eelda summutit, kuid selle saab mõnel juhul relvale kinnitada. Uue 9 x 39 mm padruniga kergeid automaatrelvi on toodetud Vene sisevägedele jt tegutsemiseks Tsetseenias ja mujal.

Mehised revolvrid
Üks Venemaal “taasavastatud vana” relv on revolver. Pärast Nagant-revolvrite 1895. aasta mudelite (lugejale ehk rohkem tuntud kui nagaanid) tootmise lõpetamist Teise ilmasõja ajal ei tegeletud NSV Liidus pikka aega nendega. Kogu loome ja tootmine olid allutatud standardlahendustele – alul püstol TT, seejärel PM. Nüüd aga ilmus terve rida erinevaid revolvreid. Osa neist on tavalised 9 mm relvad, osa aga erilised revolvrid, nagu Udar, Ots-20 ja kaliibriga 12,3–12,5 mm DOG-1 – ikka põhimõttel “mida suurem, seda uhkem.
Kõigi nende padrun põhineb .32kaliibrilise sileraudse jahipüssi erinevalt lühendatud kestaga parunil. Ikka jälle eriülesanneteks loodud revolver Udar (löök) 12,3 x 50 mm padruniga on võimas viielasulise trumliga lühikeseraudne relv. Suur 12,3 mm padrunikest võib mahutada nii tavalise, allakaliibrilise terassüdamikuga soomustläbiva kuuli või ka haavlid, gaasiampulli või isegi värvikuuli treeningu otstarbel. Trumlit saab kiiresti laadida ja tühjendada tänu padruneid ühendavale pidemele. Teine sarnane on 12,5 mm (12,5 x 40 mm) revolver Gnom (pöialpoiss).

Sarnased artiklid