Veinid jõululauale & kappi!
Kalev Vapper
02.12.2006

Esmalt on muidugi vaja huvi veini vastu. Õnneks tundub, et huvi on ja kasvavalt. Eestlane joob aasta-aastalt üha enam head veini. Vein ei ole ammu enam üksnes väheste valitute peolauajook ega ka paljude magus ja odav rüübe tujutõstmiseks, vein on saamas tavaliseks tervislikuks toidukõrvaseks märjukeseks.

Keskmine eestlane joob aastas juba kümmekond liitrit veini: seda on samapalju, kui joovad näiteks inglased, ja pisut enam, kui naudivad aastas ameeriklased. Lähinaabritest kõneledes oleme lätlastest-leedulastest tublisti suuremad veinijoojad ja jääme mõne liitriga aastas alla oma põhjanaabritele soomlastele.

Vein on tarkade jook
Öeldakse, et vein on tarkade inimeste jook ja need, kes regulaarselt veini tarbivad, pidid olema nutikamad kui need, kes seda ei tee. Mida enam me aga veini joome, seda tähtsamaks muutub õige veinivalik, sest tekib arusaamine sellest, et üksnes hea toit ja selle juurde sobiv vein pakuvad meile täiusliku gourmet-elamuse. Toit ja vein peavad omavahel sobima nagu head kaasad või meeskonnaliikmed, kes suhtuvad teineteisesse kui võrdne võrdsesse ja täiendavad üksteist, moodustades terviku. Mõistagi soovime parimat kooslust toidu ja veini vahel nautida ka jõululauas istudes. Mis siis sobib veinidest kõige paremini sealiha, hapukapsaste ja jõuluhanega?

Hea riisling on parim

Minu esimeseks soovituseks seaprae juurde on vaieldamatult hea kuiv, mineraalne, mõnusalt happeline ja elegantne vein Riesling-viinamarjadest. Parimad sellised on pärit kas Saksamaalt Reini ja selle harujõgede kallastelt Rheingaust, Moselist või Pfalzist, aga samuti on häid ja kuulsaid Rieslinguid leida Prantsusmaalt Alsace’i maakonnast. Peale riislingi sobivad jõululauale üsna kenasti ka Vosgeeside jalamil paikneva veinipiirkonna nooblid veinid, mis on tehtud sellistest viinamarjasortidest nagu Gewürtztraminer või Pinot Gris. Muide, nii Alsace’is kui Saksamaal kuulub sealiha ja hapukapsas rahvusroogade nimekirja samuti kui meilgi.
Kui eelistate valgele veinile tingimata punast, siis on seaprae kõrvale hea juua Prantsumaa Beaujolais maakonnas Gamay-viinamarjadest valmistatud kvaliteetveine. Apellatsioonidest (ametliku garantii ja geograafilise piiritlusega kvaliteetveini valmistajad) sobiks kõige enam mõni selle kandi kümmekonnast veinikülast, näiteks Fleurie, Morgon või Julienas. Proovida võib ka T_iili Merlot’d või Carmenere´i.
Jõuluhane juurde soovitan aga peale eespool juba loetletud hea riislingi või Gewürtztramineri kindlasti ka häid burgundereid Pinot Noiri viinamarjadest või siis samast sordist veine Uus-Meremaalt, Californiast või T_iilist. Itaalia veini austajad võiksid oma raha kulutada aga Piemonte piirkonna kuulsuste Barolo ja Barbaresco peale.

Veinikülmik pole luksus
Loomulik, et veiniarmastuse võimendudes tekib koju ka teatav veinivaru, mis vajab säilitamist. Muidu võib kergesti juhtuda see, et mõni hinnaline või kallis (need kaks mõistet võivad, aga ei pea alati kattuma) jook, mida olete kiivalt mõneks väärikaks tähtpäevaks hoidnud, osutub avamise järel paraku kõlbmatuks. Loomulikult on asi lihtsam, kui teil on olemas oma stabiilse temperatuuriga veinikelder. Kui seda aga pole, soovitan endale kindlasti muretseda veinikülmik. Veinikülmik pole tänapäeval kindlasti enam luksus-, vaid vajalik tarbeese, mis tagab teile turvalise teadmise, et veinide peale kulutatud raha ei kaota pudelite seistes oma väärtust.
Veini säilitamiseks on vaja pimedat, vaikset, kuiva, aga siiski mõningase niiskusastmega ruumi, kus temperatuur oleks ühtlaselt jahe. Enamasti sellist keldriruumi aga pole ja siis tulebki appi veinikülmik.
Veinikülmikuid võib jagada kaheks: osa neist on mõeldud veini säilitamiseks, teised veini laagerdamiseks ja küpsetamiseks. Mõnes veinikülmikus on kogu siseruumi ulatuses ühtlane temperatuur, mõnel on kapi siseruum jaotatud kaheks temperatuuritsooniks – kas suisa füüsiliselt või vähemalt õhutemperatuuri järgi. Selline kahetsooniline kapp võimaldab valgetele veinidele sättida 7-8kraadist temperatuuri ja hoida punaveine 15-16 kraadi juures. Muidugi saab ka sellise kapi seada ühtlaselt 12 kraadi peale, mis on sobiv temperatuur veinide järelküpsemiseks-laagerdumiseks.

Miks peab veini laagerduma?
Põhjus on lihtne – mitte kõik veinid ei ole ostes kohe joomiseks parimas seisundis. Mõned veinid on vahetult pärast pudelisse villimist sedavõrd “toored”, et nende joomine on pigem piin kui nauding. Järelküpsemist vajavad eeskätt parkaineterikkad punaveinid, aga pudelis laagerdumine tuleb kasuks ka parimatele valgetele veinidele ja aastakäigu _ampanjadele, rääkimata tipp-klassi dessertveinidest, mis aastatega küpsevad aina paremaks.
Läbi laagerdumise muutuvad veinis algul domineerivad tugevad happed ja kurgulage kriipiv pargisus pehmemaks ja noortele veinidele omane puuviljasus saab juurde küpseid ja põnevaid aroome. Valgete veinide värv läheb laagerdudes tumedamaks ja punaveinide oma muutub vastupidi heledamaks.
Veini elukaare pikkus ja veini maitse sõltuvad mõistagi veini tüübist. Hea Bordeaux’ punavein pole tavaliselt nauditav enne 5-6 aasta möödumist valmimisest ning saavutab oma küpsuse kusagil 12–20 aasta vahel, püsides seejärel heal juhul veel aastaid joodavana enne oma hääbumist.
Õhutemperatuur mõjutab veini küpsemist samuti kui kõiki teisi keemilisi reaktsioone – soojas toimub küpsemine kiiremini. Aegade jooksul on selgunud, et just 12kraadine õhutemperatuur on veini pudelis küpsemiseks parim.

Igaüks otsib oma
Veinikülmikut valides on mõistagi vaja arvestada sellega, et ta sobiks interjööri. Õnneks on saadaval eri suuruses, erineva viimistluse ja hinnaga veinikappe. Allapoole vööd jäävate väikeste veinikülmikute hinnad algavad 4000–5000 kroonist ja neisse mahub pisut enam kui paarkümmend pudelit veini, suured veinikülmikud ei jää oma kõrguselt alla toidu säilitamiseks mõeldud suguvendadele, olles küll tavaliselt mõnevõrra kitsamad, aga mahutades juba enam kui sadakond veinipudelit. Mõistagi küünib luksuslikumate veinikappide hind mitmekümne tuhandeni, aga saadaval on neid ka umbes kümne tuhande krooni eest või ehk pisut kallimalt.
Võimalik on valida kas integreeritud külmik, mis mahub köögis tööpinna alla, või ka kapp, mis oma puidust viimistlusega sobib kaunistama kabinetti, söögi- või elutuba, kus peremehel on läbi tumendatud klaasukse võimalik oma aastatega kogutud kollektsiooni pilguga hellitada ning lasta ka külalistel silma nuumata, enne kui pidusöök lauale kantakse, kapiuks avatakse ja sobivalt küps ja parajal temperatuuril olev vein välja valitakse. Hea vein tahab hoidmist!

Sarnased artiklid