Veeredes ja hüpeldes
Glen Pilvre
21.12.2014

Hüppav Sumo ja Veerev Ämblik võiksid vabalt olla kangelased indiaani folkloorist. Koos Väleda Põdraga näiteks. Tegemist on aga Parroti minidroonidega, mis, nagu nimedestki võib järeldada, hüppavad ja veerevad. Aga mitte ainult.

Jumping Sumo
Tegemist on kaherattalise liikuriga, mis näeb välja nagu mudelimõõtkavas ilma käepidemeta Segway ja mida saab juhtida nutiseadmega – olgu selleks iOS, Android või Windows Phone. Juhtimine toimib WiFi kaudu, ühendades tahvli (või mobiili) Sumo tekitatud võrgu külge ning käivitades äpi Free Flight 3. Nagu juba traditsiooniks saanud, on droonil kaamera, mille pilt on reaalajas nähtav tahvli (või mobiili) ekraanilt. Tegemist on VGA-kaameraga ning kaadrisagedus on küll tagasihoidlik 15 fps, kuid eelkõige on rõhku pandud viitevabale kujutisele, mille abil drooni juhtida.
Edasi viivad Sumot kaks suurt ratast, mille rööbet, või lihtsamalt väljendudes, kaugust teineteisest, saab muuta. Laiem asend annab liikurile rohkem stabiilsust, kitsam on aga see-eest ahtam (kusagilt läbi mahtumiseks). Rehvid on pehmest kummisegust ja drooni suurimaks kiiruseks 2 m/s. Tundub võib-olla vähe, aga tuletame meelde, et tegemist pole ringrajaautoga, vaid ikkagi Hüppava Sumoga.
Juhtimine on lihtne ja loogiline – ekraanil on näha, mida Sumo „näeb”, vasaku pöidla all on „gaas” ja pööramiseks tuleb tahvlit (või mobiili) keerata nagu rooli. Palju ägedam ongi ringi kimada just ekraani vaadates, ehk n-ö FPV-s (First Person View) – kui mudelismitermineid kasutada. Siinkohal tuleb küll mainida, et just iOSi puhul on juhtimine väga vahetu ja viitevaba. Isegi kiireimate „androididega” tekkis ikkagi kerge kummipaela-efekt – jääb üle loota, et tarkvara viimistlemisega asi paraneb. iPad igatahes sobib Sumoga väga hästi, sest suurel ekraanil jagub ruumi nii pildile kui nuppudele.
Hüppeid on kahte sorti. Kas siis võimalikult kõrgele või võimalikult kaugele, milleks mõlemal juhul on umbes 80 sentimeetrit. Peale nupuvajutust peab natuke ootama, sest vajaliku paueri õhulennuks annab vedrumehhanism, mille vinnastamine kestab mootorisurina saatel sekund-paar. Sama mehhanismiga on võimalik asju ka lüüa – näiteks saata tennisepall toa teise otsa või kiusata lihtsalt endast nõrgemaid. Kukkumist Sumo ei karda, ratastele maabub ta lõpuks igal juhul ning korrigeerib ka oma endise suuna välkkiirelt asendisensorite abil tagasi.
Otseselt polegi vahet, mispidi Sumo maas asetseb, ratastel on ta ju igal juhul, olgu siis kõht all- või ülevalpool. „Edasi” on ikka edasi ning kaamerakuva pöördub automaatselt õigetpidi, vaid vaatenurk on veidi erinev – kas siis rohkem alla- või ülesvaatav. Peale hüpete oskab Sumo teha erinevaid eelprogrammeeritud trikke – kiirelt keerutada, põrandat toksida, end raputada jne jne. Ühe sõrmeviipega saab ka välkkiirelt 90 või 180 kraadi ulatuses drooni pöörata.
Kui natuke harjutada, siis on võimalik päris kiiresti ja päris kitsastes oludes edukalt hakkama saada. Äpist saab ka erinevaid seadeid – nagu kiirused, helitugevus, tundlikkus jne küllalt suures ulatuses konfigureerida.
Olgugi et suurte rataste põhjal võiks arvata, et Sumo liikleb edukalt ka õues, on pigem tegemist ikkagi tubase elukaga. Sest jõudu liiga palju pole ning rehvid on samuti libedavõitu. Muidugi, alati kui pidamist või pauerit napib, saab hüpata.
WiFi ulatusega on nagu ta on – ideaalis võib-olla tõesti lubatud poolsada meetrit, aga tegelikkuses oleneb palju seintest või muudest signaali takistavatest teguritest, mis võivad kaugust kahandada kordades. Võimalik on valida nii 2,4 kui 5 GHz sagedusala ja äpiga levi monitoorida. Jällegi, iPadiga tundus juhtimisulatus olevat parem ja ühendus stabiilsem kui proovitud „androididega”.
Küll aga saab Sumot edukalt WiFi levialast kaugemalegi (ja heal juhul tagasi) sõidutada, selleks on režiim nimega „Road Plan”. Mis täpselt seda tähendabki – teekonnaplaan. Kiirusi, kaugusi, suundi, tegevusi – ühesõnaga kõike, mida droon oskab, saab käskudena üksteise järele tõsta ning kõrval on näha graafiline tõlgendus tekkivast trajektoorist. Pärast „Play” vajutamist hakkab Sumo vastavalt plaanile omapäi tegutsema ning WiFi levialas viibimine pole sel ajal enam oluline. Omaloodud plaane saab ka eraldi salvestada ja kiirvalikute alla paigutada.
Autonoomsust ehk elektrit jagub Sumole nii umbes paarikümneks minutiks, mida aku mikroskoopilisi mõõtmeid arvestades polegi vähe. Laadimine aga vältab ligi poolteist tundi ja seda saab kahjuks teha ainult läbi drooni MicroUSB-liidese. Planeeritava lisavarustuse hulgas on aga siiski olemas ka eraldi akulaadija ja võimalus akusid eraldi juurde osta.

Rolling Spider
Veerev Ämblik näeb oma „veerevas” kehastuses välja nagu peopesasuurune neljatiivuline minikopter, mis hüpanud selga tillukesele kaarikule – kui noorem generatsioon üldse teab, mis asi on kaarik. Aga funktsionaalsus pühendab sedapuhku kummalisevõitu vormi, sest ausalt öeldes on suured ja kerged rattad päris nutikas lisavarustus – drooni vastupidavust silmas pidades.
Erinevalt Sumost toimub Ämbliku juhtimine Bluetooth LE kaudu, sobiva mobiiliga või tahvliga, küll aga puudub võimalus lennu ajal pilti monitoorida. Minidroonil on üks alla vaatav kaamera, millega saab VGA-resolutsioonis fotosid klõpsida, aga mõeldud on see eelkõige drooni stabiliseerimiseks. Stabiilsust on aga mikroskoopilises droonis märkimisväärselt – aparaadi õhus rippumiseks ei tule liigutada näppugi, droon ootab sumisedes ühe koha peal nagu pontsakas robokiil.
Tiivikuga, isegi pisikesega, pihta saada pole kellelgi kuigi meeldiv ja siin tulevadki mängu rattad. Rattad võib külge jätta ka õhus ja need muudavad väikese lennumasina kukkumistele erakordselt vastupidavaks. Ning muidugi sõbralikumaks ka ümbritseva suhtes. Sest propelleriga on siis peaaegu võimatu kusagile vastu põrgata – kui tegu pole just kitsama posti, toataime või millegi samalaadsega. Tiivikuid saab võllide otsast ära võtta (või juhtub see avarii tulemusena) ja tagasi klõpsata ning kõrgelt kukkuv kaarikdroon maandub alati vetruvatele ratastele. Põrkab ja hüppab, aga jääb sealjuures alati terveks – nagu kinnitas meie testsessioon. Ja veereb tõepoolest igal pool, isegi laes. Põrandal sõitmiseks on lausa eraldi režiim, mis ei üritagi drooni õhku tõsta, vaid veeretab mööda maad. Peaks saama ka mööda seinu üles ronida, aga see trikk ei tahtnud hästi õnnestuda. Režiimidest rääkides tasub mainida n-ö vabalangemis-starti – lennu alustamiseks piisab vaid drooni õhku viskamisest.

Kokkuvõte
Nii Sumo kui Ämblik on muidugi eelkõige mänguasjad, aga sealjuures piisavalt küberneetilised ning lustakad. Sumoga saavad ka suured inimesed teineteist väga edukalt ehmatada, sest hüppamist ei kahtlusta küll keegi. Igatahes pole imestada, et lastele meeldisid mõlemad kohe väga. Mis aga lastevanematele enam nii väga ei pruugi meeldida, on hind, sest Sumol on see 159 eurot. Ämbliku saab küll 99ga, aga issi või emme iPadi võtavad ju lapsed ka ära. Küll aga võib vaadata suuremat pilti – näiteks Sumo puhul pole tegemist vaid mänguasjaga, vaid seadmega, mis annab aimu robootikast ja isegi programmeerimise algtõdedest. Ja mitte ainult algtõdedest – Parrot on avaldanud ka SDK, nii et ainult „Road Planiga” ei pea tõsisema huvi korral piirduma.
Ka Veereva Ämbliku puhul on peaaegu kõik asjad Parrotil hästi õnnestunud. N-ö jabur idee ja kvaliteetne teostus. Tõenäoliselt purunematu, kui just jala alla ei jää. Bluetooth LE ulatus pole küll suur, aga siseruumides piisav ja teisalt toimub ühendumine nutiseadmega hetkeliselt, mingit eelnevat paaritamist vaja pole. Lennutada ja veeretada on lihtne ja lõbus. Ning hinnanumber on napilt kahekohaline. Ainult ühe või õigemini lausa kahe „asjaga” on lood suhteliselt nirud – aku vastupidavus ning laadimisviis. Aku ise on mõlemal droonil sama, aga 550st milliampertunnist jagub Ämblikul õhus maksimaalselt vaid kuueks-seitsmeks minutiks, kui Sumoga, nagu öeldud, saab maa peal ikka mitu korda kauem hüpata. Aga igal juhul pole paha mõte hankida juurde eraldi laadija ja mõned varuakud.

Sarnased artiklid