Veemoto jätkab laineharjal
Tõnu Ojala
01.10.2015

Veemoto on Eesti (tehnikaspordile) ohtralt kuulsust toonud – erinevates masinaklassides võidetud maailma- ja Euroopa meistri tiitleid on juba keeruline kokku arvutada ning ohtralt lisa tõi ka äsjalõppenud hooaeg.

Tehnikamaailm on veemotost kui Eesti motospordi kullalaekast mitmel korral varemgi kirjutanud, nüüd aga on võrreldes eelmiste kordadega sellel spordialal mõndagi muutunud. Kes veemotos toimuval pidevalt silma peal ei hoia, avastab kindlasti, et masinaklasside tähistused ei ole enam päris need, mis nad olid veel mõne aasta eest. Kui näiteks „vanal“ moel sõitsid noored masinaklassis JT-250, millelt enamasti mindi üle võistlusklassi T-550, siis nüüd on nende asemele tulnud GT-klass – noored sõidavad GT-15-s, täiskasvanud GT-30-s (number näitab võimsust hobujõududes). Vana T-klass „sureb“ seega tasapisi välja ning kui kahe aasta pärast seal kasutatavate kahetaktilistele mootoritele kriips peale tõmmatakse, siis juba lõplikult. Sportklassides (O või F, kus O tähendab üksikvõistlust, sari on Formula nime all) jäävad kahetaktilised jõuallikad siiski alles, kuid seal pole ka keskkonnanõuded nii teravalt ülal – erinevalt tavamootoritest, kus kütuseks bensiin, kasutatavad need paadid metanooli, mis keskkonnale tunduvalt ohutum.

Nagu mitmel teiselgi spordialal, on ka Eesti veemotos kaks suurt rivaali Tallinna ja Tartu näol. Kui TM kümmekond aastat tagasi Tallinnas Harku järve ääres tegutsevas Tallinna veemotoklubis külas käis, sõideti suuresti veel vineerist paatidega. Vahepeal on aga aeg edasi läinud ja astutud on juba mitte üks vaid kaks sammu – nii vaatasid tänased veemotomehed meeldetuletuseks kaasa võetud aastatetaguseid artikleid juba nostalgiaga.

Kõva argument tänapäevaste (ja kallimate) materjalide kasutamiseks on kaal. Kui näiteks meie saabumise ajal parajasti treeningsõiduks ettevalmistatud GT-30 klassi paadi minimaalkaaluks on 250 kg, siis klaasriidest paadil tuleb see number lihtsalt täis (rääkimata vineerist, mis nüüdseks on juba eilne päev). Kevlari puhul aga jääb umbes 30 kg varu, mis siis õigetesse kohtadesse seatavate lisaraskustega täis kombineeritakse. Aga sellel spordialal on igal kilogrammil kulla hind.

Esimest aastat GT-30 klassis sõitva ja äsja MM-tiitliga hooajale uhke punkti pannud Sander Sarlini tiitel tuli küll veel klaasriidest paadiga, kuid ka temal on plaan uueks hooajaks süsinikkevlarile üle minna. Samas on „kooliraha“ parem klaasriidest paadiga maksta – sellele ei tee väike kõks suurt midagi, samal ajal kui süsinikkiust paat tükkideks lendab.

Poest saavad veemotosportlased osta sisuliselt vaid mootori – ülejäänu leiutatakse ise. Aluste maksimaalkiirust tänapäeva veemotos väga ei tähtsustata, hoopis olulisem on kiirendusvõime ning kurvide läbivus. Nii timmitaksegi paat igaks sõiduks just vastavalt kohalikele oludele – pikemate sirgetega rajal on olulisem lõppkiirus, kus aga keeramisi-pööramisi tihedamalt, on oluline hea kiirendusvõime. Seejuures tuleb mängida mootori asendiga, tuleb valida õige vint ning lisaks selgub, et isegi vesi ja vesi võivad erinevad olla!

Eesti ühe parima veemotopiloodi Erko Aabramsi sõnul võib erinevates veekogudes (ja ka ilmaga) mootori pöörded varieeruda kuni 200 p/min ning seda on tunda sõites ja näha stopperilt. Nii polegi ime, kui eelmisel päeval vaevu-vaevu liikunud paat, millel öösel juba mootorit lahti võtma taheti hakata, hommikul hoopis teise hooga liigub – või vastupidi. Nii et selles osas on veemoto üsna murdmaasuusatamise moodi – mõlemal juhul tuleb leida vastavatesse oludesse sobiv varustus!

Kui autospordis on kulumaterjaliks rehvid, siis siin vindid – piisab vaid valesse kohta saadud „kõksust“, et hoolega paika timmitud kallist vindist tükk vanametalli saaks... Üheks Eesti Nokiaks ongi võistlusmootorpaatide vindid, mille valmistamise vaieldamatuks suureks nimeks on Aaslav-Kaasik – vanameister Lembitu kõrval on selle valdkonna meistriks saanud poeg Erik, kelle toodanguga sõidab vaata et pool Euroopat. Igati korralikke vinte tehtavat ka Norras, kuid kui kiiruse osas on need igati tasemel, siis kiirendamisel jäävat need eestlaste omadele selgelt alla.

Eestis harrastavatest mootorispordialadest on veemoto kõige enam tiitlitega pärjatud, mistõttu on motomehed ise juba tüdinud vastamast küsimustele, kas keegi teine peale eestlaste selle alaga üldse tegeleb? Tegeleb ikka – paar aastat tagasi Poolas oli näiteks ühes paadiklassis stardis 36 alust, mis tähendas kvalifikatsioonivõistlust, lohutussõite jne. Ja ka Soomes hiljuti võistlemas käies tuli arvestada pea 30 konkurendiga, seda üle maailma.

Eesti veemoto edukuse taga on lai kandepind ja seda ka paadiehituse vallas. Nii on Eestis 3-4 arvestatavat paadiehitajat, samas meist kordi suuremas Poolas vaid üks. Kui katsuda leida analooge kuivadelt ringradadelt, siis tegutsevad Eesti veemootorisportlased siiski kardispordi tasemel. „Päris“ vormelitele vastavad veemoto maailmas kindlasti F1 ja F2, samuti F-500, kus kasutatakse spetsmootoreid. F1 puhul on näiteks ette antud vaid mootori silindri läbimõõt, muus osas, tee mis oskad (kui vaid raha on...)!

Kuninglikud võistlussarjad on eestlastele kaugeks unistuseks, kuid F-500 on „nuusutatud“, kusjuures jõu ja kaalu suhe olla siingi igati võrreldav F1 omaga. Samas vaevab ka veemotot sarnaselt teiste mootorispordialadega klasside rohkus, mis tavainimesele asja liigselt segaseks ajab. Aga eks ole sama ka muude mootorispordialadega, kus laiem avalikkus teab ikka vaid WRC-d ja F1...

GT-30, mille MM-tiitli Sander Sarlin äsja Harku järvele tõi, on alles hüppelaud suurde veemotosse ja siit oleks loogiline teha valik kas „istuvate“ (nt F4) või „kõhuli“ klasside (OSY-400 või O-125) vahel. Treener leiab, et kogemuste saamiseks oleks 125 vast parem, sest seal saab sõitja enam tehnilist kogemust – siin tuleb ikka käed pidevalt õliseks teha! Selles masinaklassis lähevad ka kiirused juba uuele tasemele. Kui TM mõned aastad tagasi Toomas Metsa tollasest MM-tiitlist kirjutas, ulatusid kiirused 120 km/h kanti – nüüd kihutatakse samas masinaklassis kiirustega 135-136 km/h. Ja kui minna sealt edasi 500 cm3 juurde, siis seal on võidusõidukiirused juba suurusjärgus 170–180 km/h...

Kõrvaltvaataja jaoks teatava üllatusena pole veemoto sugugi vaid meeste pärusmaa ja ka Eestis on hulganisti õrnema soo esindajaid, kes just selle alaga tegelevad (selle kinnituseks on ka Harku järve äärses angaaris seisnud pärlmuttersinine alus, millel kirjas piloodi nimi – Sanna Aaslav-Kaasik). Aga naisi jätkub ka teiste riikide koondistesse, kusjuures Norras ja Rootsis olla mõnes masinaklassis tüdrukuid vaat et poistest enamgi! Seejuures sõidab üks naine – norralanna Marit Strømøy – isegi kuninglikus F1-sarjas ja igati edukalt!

Sarnased artiklid