Veel suurem „pommitaja”
Tõnu Ojala
08.07.2011

Hiljuti oma lennukiparki Kanada päritolu Bombardieriga täiendanud Estonian Airil on vähemalt teoorias võimalik selle lennukimargi kasutamist laiendada – praegune 88kohaline CRJ900 NextGen rahuldab küll enamiku liinide nõudlusi, kuid näiteks tšarterlendude ja mõnede populaarsemate liinide tarbeks läheb vaja suuremat lennukit. Hetkel täidavad seda rolli endiselt Boeing 737-d. Aga alates 2013. aastast jõuavad esimesed suuremad lennukid ka Bombardieri tootmisliinidele.

Uue lennuki tootmise alustamine on pikaajaline protsess. Ametlik teade CS-seeria tootmisse võtmisest tuli juba 2008. aasta suvel, kui Saksa lennufirma Lufthansa teatas 30 uue lennuki ostmisest oma Šveitsi tütarfirma Swiss tarbeks. Ja seda hoolimata sellest, et lennukit ennast siis ju veel polnudki, ja pole veel tänagi – esmalendu on oodata alles järgmisel aastal. Hiljem on klientide rivvi lisandunud veel lennukite liisimisega tegelev Iirimaa firma Lease Corporation ning esimese Põhja-Ameerika lennufirmana USA päritolu Republic Airways. Lisaks on väidetavalt tõsist huvi üles näidanud Tallinnassegi lendav odavlennufirma Easyjet ning USA lennundusgigant United Airlines.
Uus CS-seeria on Bombardierile tõsine väljakutse, sest selles lennukiklassis pole see Kanada firma seni tegutsenud. Kui samm allpool, alla 100kohaliste lennukite konkurentsis on turusituatsioon üsna soodne, kuna peale Bombardieri enda ning brasiillaste Embraeri seal tänapäeval midagi sisuliselt valida pole, siis CS-seeriaga ründab Bombardier sõna otseses mõttes lõvikoobast – lennukitööstuse hiidusid Boeingut ja Airbusi endid.
CS-seeria hakkab koosnema kahest mudelist: 100–125kohalisest CS100st ning 120–145kohalisest CS300st. Lennukaugus on sõltuvalt mudelist 4074–5463 kilomeetrit (suurem number kehtib ER ehk Extended Range mudelite kohta).
CS100 on 34,9 meetri, CS300 aga 38 meetri pikkune (võrdluseks – Estonian Airi kasutatavad CRJ900 NextGen-id on 36,2 m pikkused). Oluline vahe on kabiini laiuses-kõrguses – CRJ-de kabiinil on kõrgust 187 cm, CS-seerial aga 213 cm. See kajastub muidugi ka laiuses, nii et CS-seeria salongis on ühes rivis 5 istet (erinevalt 2+2-istmejaotusega CRJ-st).
Meile tuttavad CRJ-seeria lennukid kasutavad General Electricu toodetud reaktiivmootoreid, CS-seeria mootorite tootjaks on Pratt & Whitney. Kui senistel Bombardieri lennukitel on mootorid kinnitatud kere tagaossa, siis CS-seerial on mootorid sedavõrd suured, et need tuleb paigutada nagu sama kasvu Boeingutel ja Airbusidel tiibade alla.
Kanadalased ise on kindlad, et CS-seeriast saab oma klassi ökonoomseim ja ökoloogilisem lennuk – 20% vähem CO2, 50% vähem NOx, 4 korda vaiksem, 20% kütusesäästlikum ja 28% väiksemate kasutuskuludega. Kellega neid näitusid võrreldud on, jäetakse diplomaatiliselt mainimata, aga ei pea olema just suur lennunduse asjatundja, taipamaks, et eks siingi peetakse silmas ikka kaht suurt – Boeingut ja Airbusi…
Kütusekulu mõõdetakse lennukitel veidi teistmoodi kui maa peal, siin on oluliseks näitajaks küll kulu 100 km läbimiseks, kuid seda reisija kohta. Ka selles osas lubavad kanadalased teistele koha kätte näidata – sihiks on 2 liitrit reisija kohta 100 km läbimiseks.
Lennuk ise pannakse lõplikult kokku Bombardieri tehases Mirabelis Kanadas (sealt on pärit ka Estonian Airi Bombardierid). Ühe lennuki kokkupanek on keeruline logistiline ülesanne. Nii tuleb lennuki kere Hiinast, tiivad saavad aga oma lõpliku kuju Euroopas – Põhja-Iirimaal Belfastis! Erinevate sõlmede tarnijate geograafia on äärmiselt lai. Nimekirjas on firmasid nii Kanadast, USAst, Saksamaalt, Hollandist, Itaaliast, Suurbritanniast kui ka mujalt.

Sarnased artiklid