Vastuoluline Valgevene
08.12.2012

Kui sotsialismi jäänukite otsingul kiputakse ikka kaugemale reisima – kes Kuubasse, kes Koreasse, kes Hiinasse –, siis tegelikult asub üks mineviku pesa Eesti vahetus läheduses.

Uudistesse jõuab Valgevene peamiselt valimiste eel, kui sealne miilits opositsionääre peksab ja diktaatorist president teisitimõtlejaid vangistab. See kõik on paraku tõsi, kuid nn tavalisel ajal elab riik oma elu ja kui keelatud puna-valge-punase rahvuslipuga lehvitamisest hoiduda ja mängukarudega mitte poseerida (viide hiljutisele Rootsi reklaamiagentuuri aktsioonile, mille käigus väikelennukilt Valgevenesse demokraatiat nõudvaid mängukarusid loobiti!), on seal turistil palju nii avastada kui taasavastada. Tõsi, tihti tuleb pähe võrdlus omal ajal NSV Liitu külastanud Lääne turistidega, kel samuti mõne päeva kestnud külastuse põhjal näis, et „kõik on teil ju kenasti, mis te virisete!”.

Mis seespool toimub, jääbki tavaturistile saladuseks, kuid fassaad on uhke. Vastupidi ootustele, et tegu on halli, sünge ja plakateid täis reliktiga, osutub Valgevene äärmiselt puhtaks ja kenaks maaks. Kuidas see saavutatud on, võib vaid oletada, sest kohalikud erinevalt venemaalastest või ukrainlastest võõramaalastega naljalt suhtlema ei kipu ning kas tegu on hirmuga kõikenägeva „suure silma” ees, pole kelleltki küsida.

Pealinn pealinnaks, need vuntsitakse kõikjal üles. Piisab aga nt Moskvas minna pisut peatänavatelt kõrvale, kui avaneb teine pilt. Valgevenes see nii ei ole ja kas puhtuse taga on sajanditepikkune kuulumine Euroopa kultuuriruumi (pool tänast Valgevenet sattus Moskva võimu alla alles 1939. aastal, enam kui 200 aastat pärast Eestit!) või trahvihirm, võib vaid oletada.

Samas ei hakanud mundrimehi ei Minskis ega mujal Valgevenes sugugi silma ning miilitsaid oli teedel-tänavatel selgelt vähem kui näiteks Lätis või meil politseinikke. Aga oli ka rahulik suveaeg, mitte valimiste eelne (või järgne) periood. Samas on avalik saladus, et ega kõik sealsed jõustruktuurid mundrit kannagi…

Autoturistile on Valgevene mugav paik. Harjumist nõuavad vaid valgevenekeelsed teeviidad, mille kirjaviis kohati oluliselt venekeelsest erineb. Ingliskeelseid viitu kohtab Moskva–Bresti magistraalil M1, mis on ka riigi ainus tasuline tee, kus välismaalasel kahel korral tuleb 3 eurot välja käia.

Ehkki sildid-viidad-kirjad on valdavalt valgevenekeelsed, seda keelt tavakasutuses sama hästi kui ei kuule. Vaid raadiouudistes kasutab diktor vaheldumisi nii valgevene kui vene keelt, kõik intervjueeritavad räägivad aga vene keelt.

Bensiinihinnad paitavad silma, sest 7150 rublat liitri eest tähendab… 70 eurosenti! Hindu näidatakse lisaks Valgevene rubladele ka Vene rublades, eurodes ja dollarites ning kõigis nendes saab vähemalt suuremates tanklates ka maksta. Krediitkaarte tuntakse, aga maksmisega on nii ja naa – küll ei saa operaator kaardi käsitsemisega hakkama, küll ei olda kindel, et kartotškal ikka raha peal on… Ja loomulikult käib kogu tankimine ettemaksuga – nii et meil harjumuspärane „paak täis” seal naljalt läbi ei lähe!

Seevastu kauplustes ja restoranides ei erine hinnad Eesti omadest millegi poolest. Ja Tallinna linnavõimude plaan tasuta ühistranspordist on Minskis peaaegu et ellu viidud – 1500 rublane (pisut vähem kui 15 senti) metroožetoon ongi ju sama hästi kui tasuta!

Teede olukord on hea, isegi väga hea. Suurte magistraalidega on asi selge, tegu on tähtsa transiidimaaga, kuid ka väikestes kohtades on asfalt heas korras ning hästi joonitud. Küll on arenguruumi teeviitade osas, sest neid dubleerima pole vaevutud ja kui siis seda ühte viita õigel ajal tähele ei pannud, võib pärast juba hilja olla... Ka teedeehitusega seotud ümbersõitudest tasuks pigem hoiduda, sest vaatamata märkidele võib end peagi tupikust leida.

Turiste liigub Valgevenes palju, kuid 99% juhul on tegu kodumaiste või Venemaalt pärit inimestega. Viie päeva kestel nähtud muude maade numbrimärkidega autode ülelugemiseks (mitte arvestades piiriäärseid asulaid), piisas kahe käe sõrmedest ja ka siis osutusid mitmes Saksa ja Belgia numbrimärkidega autos olevat vene keelt kõnelevad inimesed. Vastavalt sellele pole sealmail midagi peale hakata ka vene keelt oskamata. Kui restoranides ingliskeelne menüü sageli siiski leitakse, siis enamikes muuseumides on asi lootusetu ja hullemal juhul napib ka venekeelseid selgitavaid tekste, sest kõik on valgevene keeles!

Kõik on oma!
Scaniaid või Volvosid pole Valgevene transpordikorralduses tarvis (ehkki neid on ja mitte vähe), neil on MAZ. On ka karjääriveokeid tootev BelAZ ning muidugi Belarusi traktorid oma seinast seina ulatuva mudelivalikuga. Sõiduautode osas on pilt rahvusvahelisem, sest oma sõiduautode tootmist sama hästi kui ei ole (v.a mõnisada aastas kokku pandavat Iran Khodrot), aga kuuldavasti olla mõnel Hiina autotehasel plaan Valgevenes tootmine püsti panna.

Nõukogude aegadest tuttavad Valgevene telerid ja külmkapid on Valgevene univermagides ka tänapäeval, aga tolleaegsetega ühendab neid vaid nimi. Kvaliteedi kohta ei oska midagi arvata, aga külmikute välimus ei erine millegi poolest AEGdest, UPOdest ja teistest nimekatest brändidest (küll aga hind!). Samamoodi sobisid Sonyde, Panasonicute jt kõrvale hästi õhukesed LCD-ekraanidega Horizontid ja Vitjazid.

Kõik ei ole siiski tänapäevane. Kui poodides on nn välismaise välimusega kohalikud külmkapid, pliidid jm kodutehnika ning õhukesed telerid, siis pooleldi renoveeritud Inturisti hotellis tervitab (st ei tervita) mossis korruse administraator. Ja piirideta Euroopa tuleb Valgevenet külastades muidugi unustada. Valgevene viisa maksab 25 eurot, mis võrreldes enam kui 60eurose Vene viisaga on siiski peenraha, lisaks peab olema Valgevene tervisekindlustus. Autole enam täiendavat kindlustust ei nõuta, piisab rohelisest kaardist. Mingit lisaraha küsimist enam ei ole, küll tuleb riiki sisenedes deklareerida auto ajutine sissevedu ning riigist väljudes see ka välja tollida. Efektiivsusega piiriametnikud paraku silma ei paista ning kui Läti kaudu sisenedes kulus kogu piiriületuse peale rekordiliselt kiire 30 minutit, siis Brestis Poola poole suundudes juba viis korda enam (õnneks pole asi siiski nii hull, kui paar aastakümmet tagasi kurikuulsal Leedu–Poola piiril, kus vahel lausa ööpäevade kaupa passida tuli).

Sarnased artiklid