Vanatehnika varjupaik
Margus Kruut
01.10.2007

Kindlasti on paljud tehnikahuvilised kuulnud Järva-Jaani vanatehnika varjupaigast ning võib-olla seda ise ka külastanud. Mõned kuud tagasi (6.–8. juulil) tähistas nimetatud muuseum-varjupaik ehk Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi üks allüksustest juba oma kolmandat sünnipäeva. Veerandtosina aasta jooksul on varjupaik päästnud kümneid ja kümneid neljarattalisi, lisaks kahe-, kolme- ja kuuerattalisigi ning ka roomikmasinaid vanarauaks lõikamisest.

Kuigi sisuliselt on see muuseum, on praktiliselt või faktiliselt tegemist vana tehnika hoiukoha ehk varjupaigaga. Vaevalt kogu asja algatajal ja eestvedajal Tuve Kärneril on meeldegi tulnud omal ajal siin-seal lauldud “üks kindel linn ja varjupaik…”, aga nii on see välja kukkunud. Alguses sündis mõte kokku koguda ning järeltulevatele põlvedele säilitada tuletõrjetehnikat ja erinevaid nõukogudeaegseid sõidukeid, mis muidu läheks vanarauaks Kuusakoskisse või kuhugi mujale.

Muuseum endisel kartulipõllul
Suurem osa eksponaatidest seisab varjupaiga eestvedaja Tuve Kärneri maja taga, kartulipõllule rajatud vanatehnika hoiuplatsil. Kuid paremas korras masinad, millest enamiku moodustab tuletõrjetehnika, on varjul garaažides ja kuurides. Varjupaiga peremehega muuseumis tutvumisringi tehes saab neid kõiki ka näha.
Esialgne vanaautode, hiljem vanasõidukite ja nüüd vanatehnika varjupaik on juba üle kolme aasta pakkunud ulualust erinevatele masinatele. Ning kõigil neil on oma, paljudel lisaks veel ka huvitav elukäik ja varjupaika sattumise lugu.
Näiteks 1964. aastal Ungaris valminud linnaliini buss Ikarus 620, mis oma noorusajal ja pärast 1973. aastal Tallinnas tehtud kapitaalremonti, vedas truult linnarahvast. Hiljem teenindas sõiduk inimesi ETKVLi Viljandi tarbijate kooperatiivi kauplusbussina, kuni jäi ligi kahekümneks aastaks Viljandimaale Sürgavere lähedale seisma. Varjupaika toomiseks tuli neljakümne kolme aastase vanakese rattad maast välja kaevata ning mõned väiksemad puudki, mis vahepeal bussi ümber kasvada jõudnud, maha võtta.
Kindlasti on selliste bussidega sõitnud ka Tehnikamaailma lugeja, kel aastaid üle kolmekümne viie-neljakümne.
Praegu on varjupaika annetatud isegi suhteliselt uusi masinaid. Näiteks Saksamaal 1990. aastal toodetud väikebuss Volkswagen Transporter Kombi, mis oli kunagi Väike-Maarja Päästekooli teenistuses.
Põhiliselt jäävad eksponaatide sünniaastad vahemikku 1960–1970, aga on neist nii uuemaid kui ka vanemaid masinaid. Vanemapoolsetest võiks välja tuua 1951. aastal tehaseväravast välja vuranud sõiduauto GAZ M20 Pobeda ja 1954. aastal ilmavalgust näinud tuletõrjeauto ZIC 150/PMZ-10. Uuematest püüavad pilku 1978. aastakäigu tramm Tatra T4SU ning 1981. aasta trollibuss Škoda 9TRH. Vaatamist väärib ka 2001. aastal meeste oma kätega tehtud haagis-kemps, mis on vast ka kõige uuem eksponaat.

Nostalgiat kõigile
Eks kõik eksponaadid tekitavad omajagu nostalgiat, sest kindlasti leiab iga külastaja kas bussi, trammi, trolli või sõiduauto, millega aastakümneid tagasi sai sõidetud. Peale eespool nimetatud masinate on varjupaigas kodu leidnud veoautod, leiva- ja röntgenauto, liivapuistur, lumelaadur, roomikautod ning kõikvõimalikud eriotstarbelised masinad. Näiteks suur roheline sõjaväeauto, mille ülesandeks oli hapnikku toota. Või ratastel väike kinosaal, ehk filminäitamise tehnikaga varustatud buss, mille salongis saaks näiteks ka kõige kaugema kolkaküla rahvas filme vaadata. Praegu leiab see aga rakendust põhiliselt varjupaigas korraldatavatel üritustel, kusjuures filme näitab 48aastase staažiga kinomehhaanik Vello Kolnes.
Silma rõõmustavad veel traktorid, ekskavaator, teraviljakombainid, teerullid, teehöövel, autokraana, tänavakoristus-, matuse- ja kiirabiautod, mitmesugused haagised, jalgrattad, mopeedid ning isegi jääpuur ja järelveetav suur supikatel. Et territoorium piirneb ühelt poolt endise Türi-Paide-Tamsalu kitsarööpmelise raudteeliini teetammiga, on varjupaigas endale koha leidnud ka üks raudteevagun.
Tuve Kärneri sõnul tulevad eksponaadid varjupaika mitmel viisil. Mõned sõiduautod on omanikud kohale toonud, mõne järele on tulnud ise minna. Need sõidukid saadi kingitusena, seega tasuta. Suuremate masinate, näiteks trolli, trammi, busside ning mitmesuguste veokitega on asjad keerulisemad. Paljud neist on tulnud firmadelt välja osta ning hoolimata sellest, et vanametalli hinnaga, on hinnaks kujunenud umbes 10 000–16 000 krooni, mis ei ole just väike summa, pealegi pelgalt entusiastidele. Kuid “kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem” – oma abistava käe on ulatunud ja lausa õla alla pannud auto-moto interneti foorumis osalejad. Foorumi korraldatud päästeaktsioonide tulemusena on siiani kõik vajalikud summad annetustena kokku saadud. Nii päästeti ja viidi uude koju Tallinnas sõitnud tramm, väikebuss NYSA 522, autobuss Ikarus 620, Tartus valmistatud autobussid TA 6 ja TA 6-1 ning furgoonauto TA 3763, lisaks toodi Leedust trollibuss ning veel mitmeid sõidukeid.
Masinaid saab varjupaika ka deponeerida ehk hoiule anda. See variant sobib neile, kes mingil põhjusel ei saa või ei taha sõidukist loobuda, kuid on nõus seda varjupaigas eksponeerima.

Abi abiosutajale
Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas on üle 240 eksponaadi, millest paljud on täiesti töökorras, nii et keera ainult süütevõtit… Aga leidub ka halvema “tervisega” mittekomplektseid masinaid.
Peale tänuväärse töö hävimisele määratud tehnika päästmisel tuleb Järva-Jaani vanatehnika varjupaika, õigemini selle rajajaid ja elushoidjaid, kiita veel suhteliselt lihtsa, samas ülevaatliku kodulehekülje (www.varjupaik.jjts.ee) eest internetis, kus on kirjas varjupaiga tegemised, tähtsamad sündmused ja lotletud kõik eksponaadid – viimaste väljalaskeaasta, valmistamiskoht, tehniline seisukord ning kuidas ja millal masin varjupaika sattus.
Lisaks leiab veel infot eksponeerimist väärivate liikurite kohta, mis ootavad kusagil aianurgas või mõne firma tagahoovis annetajate abi, et Kuusakoskisse viimise asemel varjupaika pääseda.
Varjupaiga veebilehel on iga eksponaadi tehniline seisukord märgitud valgusfoori ikoonikesega: punane – pole taastatav, kollane – on sõidukorda seatav, roheline – töökorras.
Tegelikult saab ju taastada ka kõige halvemas korras masinaid, küsimus on ainult rahas ja vaba aja nappuses. On täiesti võimalik, et tulevikus vahetub nii mõnegi eksponaadi foori punane tuli roheliseks. Aga ainult siis, kui senistele tublidele varjupaiga toetajatele tuleb abijõudu eraisikute, firmade ja miks ka mitte riigi näol.

Vanatehnika punane raamat
Üks huvitav ning uue ja vajaliku funktsiooni leidnud eksponaat on sissepääsu kõrval paiknev, siniste vilkuritega varustatud politseivärvides vana Zaporožets ehk maanteemuhk, mille esikapotti paotades saab iga külastaja toetada varjupaika vastavalt oma südametunnistusele, sest pileteid varjupaiga külastamiseks lunastama ei pea.
Huvilised on alati teretulnud, kuid kindlasti tuleks eelnevalt külastusajas kokku leppida, sest tegemist ei ole riigi rahastatava muuseumiga, vaid entusiastide vaevarikka tööga muretsetud ja kokku pandud korraliku kollektsiooniga, mis demonstreerib möödunud aastakümnetel meie teedel, põldudel ning metsades liikunud masinaid.
Ja et varjupaiga väljapanek saaks veelgi täiuslikum, koostasid vanatehnika sõbrad nn punase raamatu, mida saab vaadata internetis ning kus on fotod ja kirjeldused eksponaatidest, mis võiksid kunagi hea õnne korral leida oma viimase kodu Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas.
Varjupaiga moto on, et esmatähtis ei ole sõidukite korrasolek, küll aga asjaolu, et tehnika säiliks ja oleks külastajatele vaatamiseks välja pandud.
Loomulikult käib praegu remontivajavate eksponaatide professionaalne taastamine-restaureerimine kulukuse tõttu üle jõu, kuid see ei olegi praegu eesmärgiks. Tähtis on, et nii mitmedki oma ajastut iseloomustavad põnevad masinad oleksid päästetud vanarauapurustaja lõugade vahelt ning ka võimaluse piires konserveeritud ja säilitatud tulevastele põlvedele.

Sarnased artiklid