Vana bussi uus elu
Tõnu Ojala
01.11.2016

Virumaa rahvatantsijate taiplikkuse ja Eesti remondilukkseppade kolme aastase töö tulemusena valmis Rootsi veokitootja Scania 125. sünnipäevaks ligi poole sajandi vanune algsel kujul taastatud Scania Vabis Repstad retrobuss.

Konkreetne Scania Vabis Repstad teenindas alul bussireisijaid Norras, kuni ta üheksakümnendate aastatel alguses Eestisse jõudis. 1969. aastal ehitatud 43 kohalise bussi alus ja raam koos sildade, mootori ja muude liiklemiseks tarvilike detailidega on toodetud Rootsis Scania tehases, bussi kere aga Norras Brødrene Repstads Karosserifabrikk tehases.

Ajakirjanikust rahvatantsija Rein Sikk meenutas, et kui buss Norrast humanitaarabina saabus, oli see ka ise maast laeni kõikvõimalikku humanitaarabi täis. 12 aastat teenis see Rakvere tantsuansamblit Tarvanpää, päästes ansambli koguni kahel korral. Esmalt siis, kui Tarvanpää oma ruumidest ilma jäi ning bussist sai ansamblile nii liikuv kodu kui ladu. Teine juhtum seondus 2006. aastal toimunud I meeste tantsupeoga, mille rakverelased korraldasid – tolleks ajaks juba ülevaatuskõlbmatuks muutunud bussi müügi abil õnnestus vabaneda võlgadest ning ansambel taas majanduslikult järje peale aidata.

2013. aastal jõudis buss Scania Eesti kätte, kus otsustati see oma algupärasel kujul taastada. Otto Osula Buslandist meenutas, et tööd ette võttes oli kõhklusi omajagu. Selliste projektide puhul ei tea iial, mida oodata ning seega on töö eelarvestamine enam kui keeruline. Kui uue bussi ehitamiseks kulus omaaegse Tartu tehase kogemuse põhjal üle 1000 töötunni, siis siin läks lugemine ühel hetkel sassi, aga kuskil 4000 tunni kandis peaks see näitaja olema. Kõva kolmandik kulus seejuures mitte füüsilisele tööle vaid lahenduste ning varuosade otsimisele.

Selliseid busse on ehitatud suurusjärgus 300-400 tükki (ehk enam-vähem sama palju kui omal ajal valmis Scania busse Tartus) ning viimane neist pea pool sajandit tagasi – seega oli vajalike osade leidmine tõsine väljakutse. Õnneks olid eelmised omanikud hoolsad ning buss oli oma ea kohta heas korras. Ka kõik väiksemad detailid olid säilinud – seega oli tegu eelkõige restaureerimise ja mitte koopia valmistamisega nagu seda selliste projektide juures pahatihti ette tuleb.

Restaureerimise käigus kroomiti üle värskendamist vajavad detailid nagu nt ka istmeraamid. Mädanenud aknaliistud asendati uutega, need valmistati Aafrika mahagonist. Bussile õmmeldi uued polstrikatted ja ajastutruud ruudulised kardinad. Tuli teha ka mitmesuguseid keretöid.

Kolm meest SEBE ASi Võru osakonnast – Enn Lutti, Toivo Murumets ja Janek Saarepuu – nägid vaeva 1,5 aastat järjest. Taastamistöid juhtis Võrus Indrek Lepp, projekti juhiks oli Tõnu Piibur, kes vedanud ka eelmisi busside taastamise projekte. Uued istmed tegi Aita Jõgila.

Tehtud tööd hindasid kõrgelt ka maanteeameti eksperdid – sarnaselt mõned aastad tagasi taastatud unikaalse ZIS-127-ga (vt TM 12/2011) on ka sellel Scanial autentsust tõendav musta värvi vanasõiduki registreerimismärk.

Traditsiooniliselt ilmus ka sel sügisel Tehnikamaailma veokilisa. Põnevat lugemist veokite, busside jt tarbesõidukite maailmast leiad TMi novembrinumbrist!

Sarnased artiklid