Valge laev
Jaanus Vint
01.08.2009

Autoajaloo vallas väheinformeeritud kodanikel on kombeks enam-vähem kõiki 40ndate lõpu–50ndate alguse autosid Pobedadeks pidada. Tallinlasel Georg Vimbergil on seetõttu põhjust imestada – ka tema sõiduriista osatakse tolle oluliselt väiksema nõukogude keskautoga ära vahetada. Tõsi, pisut haritumad autosõbrad leiavad, et tegu võiks olla hoopis ZILi või ZIMiga. Aga eksivad nemadki: see suur valge auto on hoopis Chrysler, tänavaristleja, mis omal ajal jõukaid ameeriklasi sõidutas, nüüd aga Eestis pulmaautona leiba teenib.

Chrysler New Yorker Deluxe 1950

Pulmad on sündmus, millest asjaosalistele kahtlemata kogu eluks helged mälestused jäävad. Kes aga soovib selles ikka päris kindel olla, valib võimaluse mõnes mälestusväärses autos abielusadamasse tüürida. Huvilisi igatahes leidub: nii soovinud üks klient autot rentida juba kuu aega enne selle lõplikku valmimist, laskmata end seejuures heidutada asjaolust, et suur osa salongipolstritest veel puudu olid!
Tähelepanuta jäämist ei maksa selles autos küll karta. New Yorker tekitab kaasliiklejate seas rohkelt elevust, on täiesti välistatud, et nõnda suur ja valge auto tänavapildis märkamatuks jääb. Sellele on suunatud inimeste pilgud ja nimetissõrmedki, mõned kodanikud lehvitavad, teised jäävad lausa ammuli sui järele vaatama; tahavaatepeeglites võib näha kaameravälkude sähvimist.
Eestis olevat sellise kerega Chryslereid Georgi andmetel vaid üks, ja seegi 1952. aasta mudel, millel muu hulgas oluliselt erinev esiotsa kujundus. 1950. aasta New Yorker näib olevat üsna haruldane masin, näiteks pole viimase paari aasta jooksul ühtegi samasugust interneti oksjonikeskkonnas eBay müügil nähtud.

Musklite asemel
Selle auto lugu sai Georgi jaoks alguse tänu sõbrale, kes internetis automüügikuulutusi sirvis ja endale muskelautot otsis. Georg, kellele sellised masinad ei sümpatiseeri, pakkus vastukaaluks hoopis välja paar aastakümmet vanema Chrysleri. Lõpuks jäigi muskelauto ostmata, USAs pakiti merekonteinerisse seesama Chrysler ning saadeti laevaga Euroopa poole teele. Auto kätte saamiseni 2006. aasta sügisel kulus veel neli kuud, mis ta ookeanil loksus ja sadamates seisis.
Nüüd avanes võimalus värske ostuga lähemat tutvust teha. Auto küll sõitis, aga mitte kuigi hästi – mootoril puudus tühikäik, piduritest jooksis kogu peale kallatud vedelik kohe uuesti välja, kere roostetas ning siin-seal leidus transpordi käigus tekkinud pisimõlke. Ühesõnaga oli tegu paraja loguga, mis nõudis põhjalikku korrastamist.
Esmajoones tähendas see auto algosakesteks lammutamist ja roostest puhastamist. Läbivat roostet leidus peamiselt kere allosas, näiteks uste ja pakiruumi ava servades; enim olid kahjustada saanud küljekarbid, mis tuli 1,5 mm plekki kasutades uuesti üles ehitada.
Traditsioonilisel moel täisraamile ehitatud Chrysleri kere käis liivapritsi alt läbi, kuid paraku selgus, et selline värvieemaldusviis paneb suurematel siledatel pindadel pleki kergelt lainetama. Tööd tuli seega juurde – mõnest kohast tuli värv hoopis keemiliselt eemaldada, enamik kerepaneele oli juba pritsi all käinud ning vajasid seetõttu siledaks pahteldamist. Lõpuks said keretööd nii head, et proovivärvi, mida tavaliselt võimalike vigade esile toomiseks kasutatakse, polnudki seekord vaja.
Et ilus valge auto selliseks ka jääks, on roostetõrje ja ennetusega kõvasti vaeva nähtud. Uksed, armatuurlaud, tagatiivad ja kõik muud detailid, mis vanni ära mahtusid, kindluse mõttes tsingiti. Uste valtsitud plekiservad kaeti korrosioonikindluse huvides silikooniga; tagatiibade ja kere vaheline tihend, mis muidu niiskust kipub koguma, asendati samuti silikooniga. Kere korrosioonialtimaid piirkondi töödeldi Terosoni roostevahaga, ka auto põhi sai roostevastase kaitsekihi.
Klambrid, mille abil piki auto vööliini jooksvad liistud algselt kinnitatud olid, kippusid kergesti roostetama, samuti immitses klambriaukude kaudu vett auto sõitjateruumi. Seega kuulus modifikatsioonide hulka aukude täitmine ja liistude kere külge liimimine.

Valge seest ja väljast
Kui keretööd valmis, oli aeg auto värvimiseks küps. Esmalt uuris Georg Chrysleri originaalvärvitoone, kuid ei leidnud nende seast ühtegi, mis talle piisavalt meeldinud oleks. Sobiv pärlmutter-valge on pärit hoopis moodsama luksusauto, Lexuse värvikaardilt.
Ka auto sõitjateruum tegi läbi totaalse muutuse. Varem tumelillad ja pruunid materjalid otsustas Georg kere eeskujul asendada valgetega, põrandavaiba aga punasega – kui juba pulmaauto, siis olgu maksimaalselt pidulik!
Auto sisemus (v.a lagi) on viimistletud naturaalse nahaga – nagu värvimisel, on ka siin eelistatud materjale ja tooteid, mis on pigem head ja tuntud kvaliteediga. Muuseas, kõik istmed olid väga heas vormis ega vajanud peale uue nahaga katmise muud remonti – sellest võib järeldada, et auto, mille varasema ajaloo kohta suurt midagi teada pole, läbisõit on suhteliselt väike.
Kroomdetailide kohta pole teada, kas need on siiani oma algses, 60 aasta vanuses rüüs või on neid vahepeal värskendatud – igatahes näevad need piisavalt head välja ega vaja uuendamist. Erandiks on vaid pikad auto küljekarpe katnud liistud, mis olid väikeste mõlkidega kaetud ning pole seetõttu veel teed auto külge tagasi leidnud.
Imelikul kombel vaatab suure Chrysleri esitulesid uurides vastu kiri Cделано в СССР! Tõepoolest, tuled on ostetud Volga poest ning kuuluvad mõnele nõukogude autole. Chrysleri originaalidega olevat need, kui venekeelsed kirjad välja arvata, üks-ühele identsed.

Topeltvoldid
Eestisse saabudes asus Chrysleri kapoti all algupärane, püstklappide ja L-tähe kujuliste põlemiskambritega ning põhikonstruktsiooni poolest suure majanduskriisi päevilt pärinev 8silindriline reasmootor. Paraku ei saa vanaaegse tehnika peale alati lootma jääda; pulmade kui väga olulise sündmuse puhul ei tohi aga ootamatute tehniliste viperuste tekkimisega riskida. Auto aiste vahele on seepärast paigaldatud märksa moodsam 6silindriline jõuallikas, kuid Georgil on originaalmootor alles ning selle korrastaminegi tulevikus plaanis.
Chrysler pärineb ajast, mil autode elektrisüsteemid koosnesid vaid üksikutest agregaatidest, mille toitmiseks piisas 6voldisest pingest. Seoses masinale moodsama tehnika paigaldamisega leidis aset ka elektrisüsteemi uutmine ehk voltide kahega korrutamine. Mõistagi ei meeldi 12 V „kõrgepinge“ algupärastele elektriseadmete, mida autos õigupoolest kuigi palju polegi – kasvanud pingele tuli kohandada vaid tulesid, mille standardsetesse pesadesse tosinavoldised pirnid probleemideta istusid. Uue elektrisüsteemi kõrval elab edasi ka osa vanast – kojameeste mootor ja kell on originaalsed ning toituvad 6voldisest pingest, mida toodab iseehitatud pingemuundur. Alles on jäetud ka tõeline uunikum, lampidega autoraadio, kuid paraku pole nendelt sagedustelt, mida see aparaat vastu võtab, enam midagi kuulata…
Chrysleri veermik ja pidurid on taastatud originaalsetena, muudatuseks on vaid sõitu ohutumaks tegeva pidurivõimendi lisamine. Pehme vedrustusega Chrysler pole kihutamiseks loodud. Kokku kuuele reisijale mõeldud kaks pehmet ja mugavat vedrusohvat ei paku peaaegu mingisugust külgtuge ning sobivad vaikseks ja rahulikuks kulgemiseks. Võrdlusmoment mõne veesõidukiga tundub aina asjakohasemana – pea poolemeetrine kroomitud kaunistus käilakujuna auto kõrges vööris suunda näitamas, seilab New Yorker rahulikult ning hubaselt õõtsudes mööda Tallinna lainetavat asfalti. Autos istudes jääb mulje, et mõnest väiksemast masinast võiks sellise sõidukiga täiesti kogemata üle sõita – need tunduvad pisikeste putukatena, mida ei pruugi lihtsalt tähele panna!
Kindlasti ei ole see auto mõeldud igapäevaseks kasutamiseks, omanik ei soovi, et Chrysleriga sõitmine rutiinseks tegevuseks muutuks. Pimeda ja märja osa aastast veedab auto mõistagi garaaži kaitsvate seinte vahel.
Kogu elu autodega tegelenud Georg on enamiku töödest teinud üksinda oma väikeses garaažis. Et kõik vaja läinud oskused on ta elu jooksul ise omandanud, nimetab ta seda autot oma elukooli eksamiks. Kokku kulus projekti peale poolteist aastat aktiivset tööd. Chrysleri soetamisele ja ehitamisele kulutatud rahasummat hindab omanik võrdseks ühe tubli keskklassi sõiduauto maksumusega, kui ka kulutatud töötunnid rahaks ümber arvestada, kujuneks see summa oluliselt suuremaks.
Ning lõpetuseks – kel tekkis soov oma unelmate pulma just sellise autoga ehtida, leiab lisateavet internetist aadressil www.pulmaauto.eu

----------------------------------------------

Suur ja vanamoodne
Kaheksasilindriline New Yorker oli Chrysleri 1950. aasta valikus üks kallimaid mudeliseeriaid, odavamatest 6silindrilistest eristusid need autod tänu 6 tolli pikemale kapotile ja märksa suursugusematele proportsioonidele. Pakutud keretüüpide seas leidusid sedaan, kabriolett, kupee ja liignime Newport kandnud, B-piilarita ning kolmeosalise panoraam-tagaaknaga hardtop-kupee.
Tegemist oli väga kvaliteetselt kokku pandud, kuid vanamoelise sõidukiga, konservatiivsus oli kõiki tolleaegseid Chrysleri korporatsiooni autosid ühendavaks omaduseks. See suund valiti juba 1930ndatel, kui firma liialt uuendusliku Airflow’ga valusasti kõrvetada sai ning pikaks ajaks eksperimenteerimissoovi kaotas.
New Yorker on muuseas kõige pikemat aega pidevalt kasutusel olnud mudelinimi USA autotööstuses. Sellenimelised Chryslerid olid tootmises alates 1939. aastast, autod jõudsid aastakümnete jooksul näha nii paremaid kui halvemaid aegu, kuni olid lõpuks sunnitud 1996. aastal anonüümset tähist LHS kandnud mudeli ees taanduma.

Reaskaheksase luigelaul
See sujuva käiguga jõuallikas oli enne Teist maailmasõda olnud vääriline jõuallikas suurte ja luksuslike autode – ja nende hulka kallima otsa Chryslerid kahtlemata kuulusid – kapoti all. Kuid sõjajärgses Ameerikas puhusid uued tuuled ning reaskaheksane näis mälestusena möödunud aegadest. Alanud oli V8 ajastu, need võtsid kõikjal võimust. Lõpu algust oli kuulutanud juba taskukohase V8 ilmumine Fordi kapoti alla 1932. aastal, nüüd ühinesid ka ülejäänud margid vana Henry algatusega. Pärast sõda ilmusid kaasaegsed rippklappidega V8-d Cadillaci ja Oldsmobile’i valikusse, nende kannul järgnesid riburada pea kõik ülejäänud tootjadki. 50ndate alguses kujunes see mootorivalem tööstusharu standardiks, milleta enam keegi toime ei tulnud.
1950 oli Chrysleri reaskaheksase jaoks viimane aasta, 1951. aasta mudelil debüteeris juba legendaarne Hemi-V8. Viimastena USAs loobusid sellest traditsioonilisest mootorist 1954. aastal Packard ja Pontiac.

Sarnased artiklid