Vajatakse hävitajaid
Teodor Luczkowski
01.12.2007

Alates augustist valvavad Balti õhuruumi neli Rumeenia õhujõudude hävitajat MiG-21 Lancer. Sellega täienes hävituslennukite mudelite hulk, mida pärast NATOsse astumist Eesti kohal ja Tallinna lennuväljale lähenemisel või lausa maandumisel näha võib. Varem on meil lennanud põhiliselt F-16, aga ka Tornado, MiG-29, Mirage F1 ja -2000 ning F-4 Phantom.

Selline Baltimaid külakorda valvamas käimine kestab lepingute kohaselt maksimaalselt 2018. aastani. Oktoobris Tallinnas visiidil olnud NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja John Craddoki arvates võiksid Balti riigid oma õhuturbe korraldamisega ise hakkama saada 2015. aastast. Varem või hiljem tuleb otsustada, kuidas seda teha. Hiljem – see tähendab hinnanguliselt aastat 2011. Sõjalennukite tehingud on aeganõudvad, läbirääkimiste algusest lennukite tarnimiseni kulub aastaid ja neid aastaid on reeglina rohkem, kui paar-kolm.

Eurohävitaja on olemas
Kuna tootmises on Eurofighteri nime all tuntud ja hiljem Typhooniks ristitud lennuk, võiks uutel ELi liikmesriikidel olla hõlbus tema kasuks otsustada. Seda ilmselt tehtakski, kui tegemist oleks odava lennumasinaga. Kuid tipptasemel Typhooni hind on selline, et isegi jõukas Austrias kestsid aastaid tulised vaidlused lennukihanke üle. 2003. aastal oli sõlmitud leping 18 Eurofighteri ostmiseks, ühe lennuki hinnaks oli siis 62,9 miljonit eurot (981 miljonit krooni). Tehingu tühistamine oleks kaasa toonud väga suured trahvid, kompromisslahendusena vähendati tellimust 18-lt lennukilt 15-le ja lepingu kogumaksumus langes algselt kolmelt miljardilt eurolt 370 miljoni võrra. Tänu saavutatud kokkuleppele maandus esimene Austria õhujõude tähistusega Typhoon Zeltwegi lennuväljal tänavu 12. juulil.
Eurofighteri on lisaks Austriale seni tellinud Suurbritannia (232), Saksamaa (180), Itaalia (121), Hispaania (87). Üle saja Typhooni on nimetatud riikide õhujõududes juba kasutusel. Saudi Araabia soovib osta 72 Typhooni. Teiste võimalike ostjate loetelus Balti riike ega ka ühtegi uut ELi liikmesriiki ei leia, küll on seal Norra, Taani, Kreeka ja Holland.

Teised eurooplased
Typhooniga umbes samas taseme- ja hinnaklassis on prantslaste Dassault Rafale. Suurim stardimass 24 500 kg on sel isegi tonni võrra suurem kui Typhoonil. Maksimaalne kiirus on eurohävitajal võrdne kahekordse helikiirusega, Rafale on vaid pisut aeglasem (1,8 M). Lennulaeks on mõlemal tehniliste andmete järgi 16 765 meetrit. Selline näitaja ei tulene mitte ülitäpsest mõõtmisest, vaid on saadud suurima lennukõrguse 55 tuhat jalga meetritesse teisendamisel. Prantsuse õhujõud soovivad omada 234 Rafalet, lennukiemalaevadele vajatakse neid 60. Eksportida pole Rafalet seni veel õnnestunud.
Pisut odavam hävituslennuk on Saab JAS 39 Gripen (vaata videot). Mootoreidki on tal kaks korda vähem, kui Typhoonil ja Rafalel. Suurim stardimass 8000 kg, tippkiirus 1223 km/h. Toodetud on enam kui 200 Gripenit, kuid Rootsi õhujõud neid enam nii palju ei vaja. Ka ei tasu väga tõsiselt võtta Riksdagis väljaöeldud mõtet pakkuda ülearuseid Gripeneid Eesti õhuväele.
Veel odavam võimalus on kasutada lahingulennukitena õppelennukite relvastatud versioone.
Tšehhis loodud lennukist L-39 Albatros, mida Eesti õhuvägi on viimastel aastatel rentinud sihituslendude jaoks, on edasi arendatud ühekohaline lahinguversioon L-159A. Toodeti neid aga taas rohkem kui nüüd vajatakse, mistõttu vähemalt neli lennukit L-159A muudetakse kahekohaliseks L-159T1-ks. Teiste ülearuste L-159A-de müük on ilmselt läbirääkimiste teema. Lahinguversioon on olemas ka brittide õppelennukist Hawk, mis kannab nime Hawk 200. Õppelennukina on Hawk kasutusel Soomes.

Kolmandik uutest hävitajatest
Üha rohkem uudiseid lennunduses tuleb mehitamata lennuvahendite vallast ja on ennustatud, et õige varsti asendavad nad õhujõududes kõigepealt luure-, siis hävituslennukeid. Siiski on prognooside kohaselt kogu maailmas olemas nõudlus kokku umbes üheksale tuhandele uuele hävituslennukile, mille juhise taga istub piloot. Üle kolme tuhande uue hävituslennuki soov on ameeriklastel ja valik on juba tehtud. Viiendasse põlvkoda liigitatavale F-22 Raptorile on USA õhujõududelt 183 tellimust, kusjuures ühe lennuki hind on umbes 133 miljonit dollarit. Vähemalt samasuurt täiendavat tellimust tahetakse Lockheed Martinile esitada lähiaastatel, esialgset plaani osta 700 lennukit F-22 on siiski tublisti kärbitud. Teine Lockheed Martini viienda põlvkonna hävitaja F-35 Lightning II on alles katselendude staadiumis, kuid temast saab lähitulevikus nii USA õhu- kui merelennuväe põhilennuk. USAF plaanib hankida 1763 lennukit F-35, merega seotud väeüksused 680 tükki. Viimastest suur osa on emalaevadele sobiv lühistardi ja vertikaalse maandumisega (STOVL) variant F-35B. Erinevalt F-22-st nähakse F-35 puhul ette ka eksporti, võimalike ostjate seas on Suurbritannia, Kanada, Austraalia, Iisrael, Itaalia, Türgi ja Belgia. Lockheed Martin jätkab ka populaarse F-16 tootmist, kuid seda nüüd vaid ekspordiks põhiliselt Aasias asuvatesse riikidesse.
Ameeriklaste suurim lennukiehitaja Boeing aitab USA kaitsevõimet tugevdada F/A-18 Super Horneti tootmisega, kehtivast tellimusest 494 lennukile on sadakond veel ehitamata. Eeldatakse, et F-35 projekti tõenäolise hilinemise tõttu on oodata vahepealset lisatellimust Super Hornetitele.

NATO ja muu maailm
Augustis kuulutas India välja riigihanke 126-le hävituslennukile. Osalema on kutsutud Super Horneti, Rafale, Typhooni, MiG-35 ja Gripeni tootjad. Vene lennukehitaja olemasolu kandidaatide seas pole sugugi mõeldud vaid nimekirja mitmekesistamiseks, pigem on selleks mõned teised. India on üks neist Aasia riikidest, kus on relvastuses suurel hulgal Venemaal toodetud lennukeid ja MiGi šanss võita ka see konkurss on päris suur.
Vene hävituslennukeid iseloomustab mudelinumbrite rohkus Tegelikult on nad peaaegu kõik kas MiG-29 või Su-27 edasiarendused, nagu ka selle aasta Moskva lennundusnäitusel esmaesitlusel olnud ründelennuk Su-35. Kuid Venemaa president on ähvardanud, et viienda põlvkonna hävituslennuki valmimine pole enam kaugel.
Jõudumööda teevad oma sõjalennukeid Aasia riigid – kes iseseisvalt, kes olemasolevaid jäljendades, kes ameeriklaste abiga. Ameeriklaste soovimatus eksportida Raptorit ärgitas Jaapanit alustama augustis projekti ATD-X, mille tulemusena peaks viie aasta pärast valmima saareriigi esimese stealth-hävitaja prototüüp.
Hiinas toodetakse hävitajaid Chengdu J-10, J-11 ja JF-17. J-10 on litsentsi alusel toodetav Su-27, J-11 on sarnane kunagi Iisraelis konstrueeritud Laviga. Seevastu eelkõige ekspordiks mõeldud hävitajat JF-17 on raske otseselt mõne mudeli “koopialennukiks” nimetada. JF-17 põhiostjaks on Pakistan, tellitud on neid sadakond ja kindralitel on soov juurde osta veel vähemalt samapalju.
Kuid kui Aasia riigid ostavad lisaks kodumaistele sõjalennukeid mujalt, siis NATO uute riikide puhul on väheusutav, et mitte-NATO päritoluga sõjalennuk hanke väljakuulutamisel üldse kaalumisele tuleb. Põhimõte “Hiinast osta on odavam” siin ei kehti.

Võimalikud variandid
Aeg, mil iga riik ehitas lennukid oma õhujõududele ise, on ammu möödas. Kaasomandis olevate sõjalennukite aeg on aga alles tulemas. Sageli otsustatakse uute lennukite ostmise asemel teha olemasolevatele põhjalik uuenduskuur, asendades pea kõik, mis vähegi võimalik. Eesti puhul pole selline lahendus küll hästi võimalik, kuid variante on teisigi. Reservi arvatud hävituslennukite müük mõne teise riigi õhuväele on üha tavalisemaks muutunud, nii näiteks ootab uut omanikku Davis-Monthani lennuväebaasis Arizona osariigis sadakond USA õhujõudude kasutuses olnut lennukit F-16. Tšiili otsustas hiljuti uuendada oma õhujõude nii, et lisaks kümnele uuele F-16-le osteti Hollandist 18 sama tüüpi kasutatud lennukit. Õhujõududes on levimas lennukite liisimine, mis reisilennunduses teatavasti tavapärane tegevus. Gripeni esimeste eksporditehingute õnnestumises võis liisimisvõimalus olla määrav tegur, Tšehhi ja Ungari said Gripenid kümneaastase liisinguga.

Lähiaastatel valvavad Eesti õhuruumi siiski veel lennukid, millel pole kolmnurkset sinimustvalget õhuväe embleemi. Uue mudelina võivad siia tulla Tšehhi Gripenid 2009. aasta kolmandas kvartalis.

Sarnased artiklid