Väikesed süsteemkaamerad hinnaklassis 700–800 eurot
Harri Slip
04.01.2013

Digipeegliga võib teha küll kenasid pilte, kuid aparaadi suurus ja kaal ei pruugi paljudele sobida. Peeglita süsteemkaamera, mille objektiive saab samuti vahetada, on aga väiksem, kaalub vaid 350 grammi ning meenutab kasutuselt pigem tavalist taskukompakti.

Nikon 1 J2
Olympus Pen E-PL5
Panasonic Lumix DMC-GF5
Samsung NX210
Sony NEX-5R

Miniatuursete süsteemkaamerate suurim ja nähtavaim erinevus tavalistest taskukompaktidest on objektiivide vahetamise võimalus. Küsitlused on aga näidanud, et tihti jäetaksegi kaamera ette vaid üks, komplektis olev standardsuum – mis tähendab, et vahetatavad objektiivid polnud kindlasti „minisüsteemika” ostu määravaimaks põhjuseks.
Süsteemkaamerates on tunduvalt suurem sensor kui taskuseebikates – nii on pildikvaliteet parem, eriti hämaras (suuremate tundlikkuste kasutamisel). Samuti toimib autofookus reeglina kiiremini ning päästikuviive on lühem.
Kirkama päikesevalguse puhul on abiks klassikaline digipeeglitelt tuttav pildiotsija, mida on võrdluse Olympusele ja Sonyle võimalik lisada lisavarustuse kingale. Suuremates ja kallimates „süsteemikates” on pildiotsija tihti põhivarustuses.

Objektiive ei tasu siiski unustada
Olgugi et objektiivide lisamine pole kohustuslik, ei tasu seda võimalust unustada – nii muutub minikaamera veelgi funktsionaalsemaks.
Komplektis oleva standardsuumi ulatus sobib natuke kõigeks, aga samas mitte millekski – lainurk pole kuigi lai, korralikust suurendusest ei saa rääkida ja valgusjõud on ka tagasihoidlik. Ja kes on harjunud tänaste supersuumide kümnetesse kordadesse ulatuvate suuminumbritega, ei pruugi üldse mõista, mis nali see kolmekordne suum on.
Pigem tasukski suumobjektiivide asemel osta süsteemkaamerale ette fikseeritud fookuskaugusega „torusid” – need on varjundirikkama ja teravama kujutisega ning lisaks valgusjõulisemad.
Iga tootja kasutab reeglina n-ö oma objektiivikinnitust ehk bajonetti – mis tähendab, et Samsungi objektiiv Sony ette ei sobi jne. Kõige suurem on Micro Four Thirds objektiivide valik – nimetatud standardit esitlesid Olympus ja Panasonic juba mitmeid aastaid tagasi, esimese peeglita süsteemkaamerate standardina.
Teiste tootjate puhul on nn fiksobjektiivide valik väiksem, aga uusi tasapisi lisandub. Ka täieneb pidevalt n-ö kolmandate tootjate (nagu Tamroni ja Sigma) valik.

Sensor ja selle suurus
Samsung ja Sony kasutavad samas suuruses sensorit nagu enamik digipeegleid. APS-C mõõtudes sensori suurus on 23,4 x 15,6 mm ning selle fookuskauguse kordaja 24 x 36 mm täiskaadri suhtes on 1,5.
Micro Four Thirds sensori suurus on 17,3 x 13 mm ning fookuskauguse kordaja 2.
Nikon 1 sensor on kõige väiksem – 6,17 x 4,55 mm, mis teeb fookuskauguse kordajaks 2,7.
Need numbrid tähendavad praktikas, et nt täiskaader-kaamera 28–85 mm objektiivi ulatus on Samsungi-Sony puhul 18–55 mm, Olympusel-Panasonicul 14–42 mm ning Nikonil 10–30 mm. Kõik annavad sama vaatenurga – pildile mahub samapalju.
Suuremad fookuskaugused (sama vaatenurga ja ava puhul) võimaldavad väiksemat teravussügavust – mistõttu on Sony ja Samsungiga võimalik teha udusema taustaga portreepilte kui näiteks Panasonicu või Olympusega, rääkimata Nikonist.
Teravussügavuse vähendamiseks võib suurendada fookuskaugust, aga väiksem vaatenurk ei pruugi alati kompositsiooniga sobida.

Teravus ja teravustamine
Sensori suurus mängib rolli ka hämaramate olude puhul – suurema sensori suurema pindalaga pikslid on valgustundlikumad, vähemalt teoorias. Praktikas kinnitab seda reeglit Sony, erandiks on aga Samsung, mis jääb alla koguni väiksemasensorilistele Olympusele ja Panasonicule. Siinkohal võib mingil määral süüdistada megapikslinumbrit – 20 Mpx sarnasel pindalal tähendab väiksemaid ja mürarohkemaid piksleid.
Pildi kvaliteedi puhul mängivad olulist rolli ka sensori ehitus ning pilditöötlustarkvara. Parim kombinatsioon on sedapuhku õnnestunud Sonyl ning ka Olympus saavutab hea kompromissi detailsuse ja müravähenduse vahel. Kuni valgust jagub, ei jää Olympusele alla ka Panasonic, aga hämaras on Olympuse pilt siiski detailsem. Nikoni väike sensor jääb valgustundlikkuselt küll viimasele kohale, ent tulemus on ikkagi tunduvalt parem tavalise „taskuseebika” omast.
Ent olgu sensorid, objektiivid ja pilditöötlusalgoritmid kuitahes head, ilma täpse autofookuseta teravat pilti ei saa.
Esimesed süsteemkaamerad jäidki just fookustamise osas alla faasipõhist autofookust kasutavatele digipeeglitele. Nüüdseks on aga peeglita kaamerate kontrastipõhist fookustamissüsteemi nii palju arendatud ja täiendatud, et kohati toimib see vaat et kiireminigi kui klassikaline faasipõhine.
Võrdluse Sony ja Nikoni puhul on tegemist kombineeritud tehnoloogiatega – osa teravustamispunktidest mõõdab faasierinevust, osa piirkondi kontrastsust – mis peaks vähemalt teoorias garanteerima ülikiire ning -täpse fookustamise.
Reaalses kasutuses toimisid kõigi viie aparaadi autofookused küllalt kiirelt ja täpselt. Ka manuaalfookuse kasutamine on võimalik, keerates traditsiooniliselt rõngast ümber objektiivi. Erandiks on Panasonic GF-5, mille motoriseeritud suumi ning fookust saab reguleerida vaid valitsaga, mis pole täpsuselt võrreldav klassikalise rõnga keeramisega. Taolise lahenduse eeliseks on aga väiksed mõõdud ning kergus. Ka video puhul võib olla mugavam kasutada valitsat, küll aga jääb Panasonicu seesmise mikrofoni salvestud audioreale ka mootori(te) sirin.

Videod probleemideta
Kõrgteravat lahutusvõimet pakkuvate nutimobiilide ajastul pole video salvestamise tehnilise poole valdamine enam mingi kunst – vaata ekraanile ja vajuta nuppu. Palju väiksema teravussügavusega süsteemkaamerate puhul taoline videote puusalt tulistamise harjumus kasuks ei tule, ent kiire autofookus ning tõhusad pildistabilisaatorid toodavad siiski küllalt hea tulemuse.
Nikoni videopilt pole nii detailne kui konkurentidel, ent teisalt esitab suurem teravussügavus jällegi vähem nõudmisi autofookusele. Ka on Nikoni pildis vähem häireid – nagu nt Moiré-efekt või sirgjoonte sakiliseks muutumine kiirete liikumiste puhul. Moiré-efektiks nimetatud värvitriipe on näha kõige enam Sony, Samsungi ja Olympuse puhul, samas on aga nende videopilt kõige teravam. Sakilist pilti kohtab enim Sonyl, Samsungil ja Panasonicul. Panasonicu videokujutis on veidi hägusevõitu.
Kiireid liikumisi talletab kõige sujuvamalt Sony. Olympuse ja Samsungi pildis on jõnksutamist, kui vaadata seda telerist HDMI-ühenduse kaudu.
Nikon ja Olympus salvestavad videot vaid NTSC-süsteemi kaadrisagedustega – ehk 30 ja 60 kaadrit sekundis. Enamasti pole need multisüsteemsete telerite ja arvutikuvarite puhul probleemiks, ent keerulisemaks lähevad asjalood siis, kui vaja NTSC-klippe monteerimisel kombineerida nt PAL-süsteemi 25 või 50 fps kaadrisagedustega.
Parimad mikrofonid on Sonyl ja Nikonil. Olympuse ja Panasonicu puhul häirib heli metalsus, samuti salvestavad need kaamerad teistest enam fookustamismootori helisid. Olympuse, Samsungi ja Sony puhul on võimalus ühendada välgukingale lisamikrofon.
Olgugi et video salvestuse nüanssides on sedapuhku väga suuri erinevusi, platseerusid kõik kaamerad, va Samsung, peale plusside-miinuste liitmist samale positsioonile.

Lisasid igale maitsele
Olympusele ja Sonyle saab lisada elektroonilise pildiotsija, millest on abi eelkõige kirka päiksevalguse puhul. Keeratav ekraan võimaldab aga paindlikku rakursivalikut ning tagab ka stabiilsema haarde.
Olympusel, Panasonicul ja Sonyl on ekraanid puutetundlikud. Lisaks parameetrite muutmisele on puuteekraani abil hea valida fookustamispunkti. Soovi korral saab selle toimingu siduda ka automaatse päästikuvajutusega.
Ladusaimalt tundus toimivat Panasonicu puuteekraan – ent kõik korraldused ei jõudnud sellegipoolest kohale. Olympuse ja Sony ekraanide puutefunktsionaalsus on nagu ta on – teoorias kena, aga praktikas paras nikerdamine. Õnneks pole ekraanide puudutamine kohustuslik, saab ka nuppudega kenasti hakkama.
Olympus, Samsung ja Sony võimaldavad siirdada pilte juhtmevabalt WiFi kaudu tahvelarvutisse või mobiili, Samsung pakub ka võimalust viimaste ekraane kasutada pildiotsijana. Sonyga on aga võimalik netist laadida erinevat funktsionaalsust pakkuvaid fotorakendusi.
Olympus loob juhtmevaba WiFi netiühenduse kaasasoleva Flash Air kaardi abil, Sonyl ja Samsungil on netiühendus kohe olemas.
Nikoni trumbiks on ülikiire sarivõte ning intervallvõte. Panasonicu motoriseeritud 14–42 mm suumobjektiiv on kõige miniatuursem ja kergem. Samsungi lisavarustuse nimekirjast leiab ka GPSi.

Kõik võrdluse viis kaamerat pakuvad head võimalust viia nn taskufotograafia järgmisele tasemele ilma suure fotokoti ja algse väljaminekuta. Meie pingerida võib küll aidata valikut teha, ent seda ei tasuks võtta absoluutse tõena – nagu ikka, on olulised just need omadused, mida peetakse tähtsamaiks. Ja mõnikord piisab kaamera kättevõtmisestki, et mõista, kas on üldse huvi seda pikemalt uurida. Kindlasti ei tasu unustada, et süsteemkaamera on n-ö esimene pusletükk, millest omakorda sõltuvad järgnevate tükkide hulk, saadavus ja hinnad.

Kõikide testis osalenud kaameratega tehtud pilte saab uurida Soome Tekniikan Maailma veebilehel (NB! Kaasnevad tekstid on soomekeelsed!).

Testitulemused ja kokkuvõtted leiad jaanuarikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid