Väikesed digipeeglid
Glen Pilvre
03.09.2008

Digitaalsed peegelkaamerad jõuavad järjest enam hinnaklassi, milles seni valitsesid vaid paremad kompaktkaamerad. Nüüd saab vähem kui kümne tuhande krooniga juba fotoaparaadi, mille omadused olid mõned aastad tagasi proffidelegi kättesaamatud. Kõik suuremad tootjad pingutavad hea ja odava peegelkaamera nimel – kellel see kõige paremini õnnestub?

Hinnaklass 8000–12 000 krooni
Canon EOS 450D
Nikon D60
Olympus E-520
Pentax K200D
Sony α300

Et juttu tuleb just pisematest-odavamatest peegelkaameratest, siis vaatame alustuseks kiiresti üle, milline põhimõtteline vahe on üleüldse kompaktkaameral ning peegelkaameral. Filmiajastul tegid kõik kaamerad pilte filmile ning valdavalt oli kasutusel 35 mm laiune filmirull kaadrisuurusega 36 x 24 mm. Tollastel kompaktkaameratel oli kadreerimiseks eraldiasuv optiline pildiotsija, objektiiv oli kujutise tekitamiseks filmile. Peegelkaamerate puhul aga nägi fotograaf pildiotsijasse vaadates läbi objektiivi – seda võimaldas peegel kaamera korpuses. Pildistamise hetkel liikus see peegel üles ja siis tekkis kujutis filmile. Nii oli võimalik eelnevalt näha täpselt sama kujutist, mis filmile tekkis.
Teise erinevusena sai peegelkaameratel objektiive vahetada, kusjuures igal firmal on kasutusel oma kinnitusstandard. Digiajastu saabudes asendus peegelkaamerate film lihtsalt digisensoriga, kere ehitus jäi suuresti samaks. Kompaktkaameratele andis digiaeg hoopis uue hingamise – kuna filmi enam vaja polnud, sai sensori teha filmikaadrist palju väiksema ning see omakorda andis võimaluse kasutada palju väiksemat optikat. Ka enamiku digipeeglite sensorid on väiksemad kui filmikaader ning olenevalt tootjast on need pindalalt 1,5-2 korda väiksemad. Väiksemal sensoril on aga miinuseid. Kuna pikslid on tihedalt kokku surutud, on pildis vähem detailsust ja rohkem müra – see on nähtav pea kogu tundlikkuse ulatuses, kuid avaldub eriti selgelt (värvilise) lumena suurematel tundlikkustel. Müra vähendamiseks on kasutusel erinevaid meetodeid, kuid need vähendavad ka pildi detailsust. Kõik on muidugi suhteline – tänased parimad kompaktkaamerad teevad vabalt sellise kvaliteediga pildi, mis aastaid tagasi oli võimalik vaid profikaameraga – kui sedagi.
Kokkuvõttes – peegelkaamera põhiliseks eeliseks kompakti ees on suurem ja müravabam sensor, võimalus vahetada optikat ja rohkem reguleerimisvõimalusi. Kompakti eeliseks on aga palju väiksemad mõõtmed ja võimalus ekraanil kadreerida. Seda võimalust (nn Live View) on hakanud pakkuma ka uuemad digipeeglid.

Peegel või mitte?
Kui seni on pildistatud kompaktkaameraga ning on tekkinud soov nii-öelda järgmisele tasemele astuda, tasub siiski enne tõsiselt järgi mõelda. Kui on plaanis piirduda vaid peegelkaamera stardikomplektiga, siis see pole arukas samm – kit-objektiivi ulatus on väiksem kui paremal kompaktil ning kvaliteet tihti nigelamgi, täisautomaatrežiim ei pruugi olla kõige tulemuslikum, kaamera ise aga on suur ja suhteliselt raske. Peegelkaamera on nagu sportauto – igapäevases liikluses võib ta olla väsitav, ringrajal (õige juhi käes) teeb aga tuule alla igale linnaliikurile. Peegelkaamerat kogu aeg kaasa tassida on suhteliselt tülikas, kuid samas on just see pildistama minnes asendamatu. Ühesõnaga – kui on plaanis investeerida ka objektiividesse ning tegelda pildistamise kui tegevusega omaette, on peegelkaamera õige valik.

Mis on oluline?
Võrdluste puhul on tavaliselt eesmärk üks – selgitada välja parim. Aga nii, nagu on seda pea võimatu teha automaailmas (või mistahes teises tehnikavaldkonnas), on see üheselt võimatu ka fotomaailmas. Küsimus on ju ikkagi selles, millised omadused on olulisemad. Pildikvaliteet on tänapäevastel kaameratel kõigil parim – selleks, et väikeseid erinevusi märgata, peaks fotosid eksponeerima vähemalt A3-suurustel plakatitel. Reaalsuses määrab valikud ikkagi summaarne emotsioon, mille loovad brändinimi, kaamera kasutusmugavus, suurus, kaal, hind, (menüüde) välimus jne jne. Kuna peegelkaamerate puhul on eelduseks, et pildistaja just nimelt PILDISTAB (st muudab seadeid, säriparameetreid jne), siis on väga olulisel kohal see, kui ladusalt protsess toimub. Kui ikka pidevalt peab menüüdes ekslema, kaamera järgi ootama ja valesid nupuvajutusi heastama, muutub pildistamine teisejärguliseks. Optikat saab alati vahetada või juurde osta, aga kui kere juures miski häirib, siis selle vastu aitab vaid uus aparaat.

Omadused ritta
Paberil on siinsed kaamerad omaduste poolest suhteliselt sarnased, kuid detailide puhul leidub erinevaid lahendusi. Optiline (ehk mehaaniline) pildistabilisaator on kujunenud standardiks ning selles osas on tootjad läinud kahte erinevat suunda – Canon ja Nikon on juba aastaid varustanud objektiive mehaaniliste stabilisaatoritega ning nii ei sisaldu need aparaatides endis. Kõik teised tootjad on aga valinud keresisese stabiliseerimistehnoloogia – mis tähendab, et seda ei pea iga objektiiviga uuesti ostma. Teoreetiliselt teeb see objektiivid kergemaks-odavamaks.
Kui eelnevatel aastatel oli profifotograafias põhiliselt kasutusel Compact Flash tüüpi mälukaart, siis nüüd on ka vanad kalad Nikon ja Canon asendanud selle väiksemõõdulise Secure Digitaliga. Vaid Sony ja Olympus on jäänud truuks (ka) CFile.
Peegelkaamerate vaenlaseks on alati olnud tolm – objektiive vahetades satub see kergesti aparaadi sisemusse ning ka sensorile. Kõigil kaameratel on sensoripuhastusfunktsioon – Nikon, Canon ja Olympus kasutavad kõrgsageduslikku sensori „raputamist”, teistel tootjatel aga aitab sensorit väristada stabiliseerimismehhanism. Teoorias peaks olema veidi tõhusam esimene meetod, kuid päris 100% tolmuvaba sensorit ei garanteeri ilmselt kumbki süsteem.
Kompaktkaameratelt tuttav Live View on hakanud jõudma ka digipeeglitesse, kuid siin ollakse hädas teravustamisega. Selleks, et näha ekraanil kujutist, peab pilt jõudma sensorini (mitte optilisse pildiotsijasse) ning selleks tuleb peegelkaamera peegel üles tõsta. Nii on aga kohe „mängust väljas” peegelkaamera kiire valguse faasierinevustel põhinev teravustamissüsteem ja üle jääb kaks võimalust – kas kasutada nn kontrastipõhist süsteemi sensorilt tuleva info põhjal (mis on aeglane) või lasta peegel taas alla ning teravustada klassikalisel meetodil (mis kokkuvõttes võtab samuti aega, tulenevalt peegli täiendavast liigutamisest). Nii Canon kui Olympus pakuvad Live View puhul mõlemat võimalust teravustamiseks, kuid reaalsuses on need võrdselt kohmakad, Canoni puhul peab selleks koguni vajutama eraldi nuppu, lisaks päästikule. Sony on asjale lähenenud aga loomingulisemalt. Selle asemel et kasutada Live View jaoks peamist pildisensorit, lisati kaamerasse hoopis eraldi sensor, mis asub optilise pildiotsija läheduses. See tähendab, et Live View puhul jõuab kujutis optilise pildiotsija asemel hoopis lisasensorini ning teravustamisprotsessi see ei sega, kuna peeglit pole vaja liigutada (see on nii Live View kui optilise pildiotsija režiimis all). Live View kasutamisel on teravustamine ning särimõõtmine koguni veel täpsemad, sest kasutatakse ka täiendavat infot sellelt lisasensorilt.
Sony on ka ainus kaamera, millel on pööratav ekraan – seegi tundub Live View puhul elementaarne. Kummaline on, et Canon, kes (ilmselt) esimesena kasutas pööratavat ekraani fotoaparaadil (kompaktkaameral Power Shot S1) ja esitles seda uhkelt kui innovaatilist lisaväärtust, pole tahtnud seda Live View „peeglite” puhul kasutusele võtta.

Mis on mis?
Digipeeglid jagunevad kolme põhilisse klassi – harrastajakaamerad, poolprofikaamerad ning profikaamerad. Mis aga ei tähenda, et harrastajakaameraga ei saaks tippklassi pilti teha – profikaamera on lihtsalt vastupidavam, tolmu- ja veekindel, raskem ja enamasti ka rohkete nuppude ja reguleerimisvõimalustega. Harrastaja- ja poolprofikaamera erinevad põhiliselt just kasutusmugavuse (ja suuruse) poolest, profikaameral on lisaks ka suurem suutlikkus (sarivõtte kiirus, suurem sensor jm). Kindlasti tasub aga enne esimest harrastajakaamera ostu kätte võtta ka mõni poolprofimudel. Hinnavahe võib algul tunduda ehmatav, aga see on palju väiksem, kui hiljem uue korpuse ostuks kuluv.
Üks termin, mida digipeeglite kontekstis kuuleb, on täiskaader. Täiskaader tähendab sama suurt sensorit, kui seda on klassikaline filmikaader (24 x 36 mm) ning siinsed kaamerad on kõik sellest väiksemate sensoritega. Sellise sensoriga aparaat oli esimesena olemas vaid Canonil, aastapäevad tagasi sai samaga maha ka Nikon. Ega tõeline filmiajastu proff ikka täiskaadrist vähemaga ei lepi ja eks sellise kaamera olemasolu firma tootevalikus on omamoodi indikaatoriks, et tegu on tõsiseltvõetava kaameratootjaga. Nii lubab ka Sony sel aastal esitleda täiskaaderkaamerat, Pentaxi osas seda kindlalt väita ei saa. Olympuse süsteem aga põhineb vaid digipeeglitele loodud standardil Four Thirds (neli kolmandikku). Sensor on suurusega 18 x 13,5 mm, külgede suhe on 4 : 3 ning fookuskauguse kordaja 2 (36 x 24 mm kaadri suhtes). Kõik ülejäänud võrdluse kaamerad kasutavad nn APS-C (samuti kunagine filmiformaat) mõõdus sensorit, mille suurus erineb 35 mm filmi kaadrist ca 1,5x.

Ja võitja on…?
Nagu eespool mainitud, oleks ebaaus öelda, milline siinsetest kaameratest on see õige. Tervikuna jättis väga hea mulje Sony α300 – kiire ja mugav, väga hea ergonoomika ja ladus kasutusloogika, võrdluse toimivaim Live View ja pööratav ekraan. Sellist kooslust pole vastu panna ühelgi teisel tootjal. Sony nõrgimaks küljeks on nigelavõitu kit-objektiiv – aga seda saab õnneks välja vahetada (või hoopis vältida). Nii on Sony puhul arukas osta hoopis kere ning kohe vaadata paremate „torude” suunas.
Nikon on väga „šeff” trendikaamera – miniatuurne, ilusate menüüdega, kiire ja väga hea kasutajaliidesega. Ka uuenenud stabilisaatoriga kit-objektiivi pildikvaliteet on esmaklassiline. Tõrvatilgaks olid kummalised automaatse ISO seaded, väga pehme pilt ISO 1600 puhul ning mainida võib ka kaamerasisese fokusseerimismootori puudumist – see tähendab et objektiivid, milles mootorit pole, autofookusega ei tööta.
Pentax üllatas väga „profiliku“ kerega ning jättis välistelt parameetritelt klassi võrra kallima tööriista mulje. Ka kit-objektiiv ning pildikvaliteet olid head. Norida saab aga (teravustamis)kiiruse ja mõnevõrra aegunud (ja harjumist vajava) kasutajaliidese üle.
Olympus on Olympus, koos oma kiiksudega: 4 : 3 pildiformaat tundub harjumatu, aga see on ilmselt subjektiivne probleem, review-režiimis ei saa pilte kustutada, aga võib-olla pole vajagi sellega kiirustada… ühesõnaga, pilte teeb E-520 nobedalt ja korralikult, vaid kit-objektiiv jätab veidi soovida. Nii et kui kätte sobib, siis „tuld“.
Canon näikse olevat oma nime peale veidi kauaks puhkama jäänud. Pildikvaliteet ja uus stabilisaatoriga kit-objektiiv on tippklassist, kuid ergonoomika ja kasutusmugavuse osas näitavad konkurendid hetkel tagatulesid. Ka ei soosi Canonit hind – see on pea 4000 krooni võrra kallim kui Pentaxil. Tõsi, uus 1000D on ses osas konkurentsivõimelisem, kuid jääb 10 000kroonise hinnanumbriga ikkagi kallimaks kui siinsed võistlejad ning on mõnedelt omadustelt nigelamgi kui eelmine mudel 400D. Aga Canon on Canon – vaieldamatult on tegu kohaliku „rahvapeegliga“ ning seetõttu järelturu võimalused kõige avaramad. Kui eesmärgiks on eelkõige pildikvaliteet, pole Canonis põhjust kahelda.
Kindel on see, et kõik võrdluse kaamerad teevad täpselt nii häid pilte, kui seda on fotograaf, kes päästikule vajutab. Ning väga heaks fotograafiks aitavad saada kõik kaamerad.

Sony α300

Esmaesitlus: 30.01.2008
Hind: ~9500 krooni

Sony on peegelkaamerate tootjate hulgas uustulnuk, kuid sellest hoolimata on konkurentide elu päris kibedaks teinud. Esimene harrastajaklassi peegelkaamera (α100) toodi Minolta tehnikal baseerudes välja paar aastat tagasi ning selle aastanumbri sees on Sony täiendanud mudelivalikut koguni kolme uue peegelkaameraga. α300 on nende seas omaduste poolest keskmine, olemas on veel ilma Live View’ta α200 ning 14 Mpx-ne α350. Silmapiiril on ka täiskaadersensoriga digipeegel, mis kinnitab firma tõsist suhtumist peegelkaamerate arendusse.
α300 trumbiks on õnnestunud kooslus – see kaamera teeb kõike, mida ta lubab teha, kiirelt ja hästi. Live View toimivus koos pööratava ekraaniga asetavad α300 täiesti omaette klassi, kuid isegi juhul, kui seda mitte arvestada, on Sony kallal raske norida. Korpus tundub võib-olla veidi „plastine”, kuid käes on Sony mugavaim, ergonoomika on esmaklassiline ning seda toetab intuitiivne kasutajaliides. Kõige nõrgem komponent on „eakas” kit-objektiiv (sama objektiiv oli ka firma esimese digipeegli α100 komplektis mõned aastad tagasi) – see jääb teravuselt alla nii Pentaxi, Nikoni kui Canoni uuele „säästuoptikale”. Objektiivi plussideks on väike kaal ja pikim suumiulatus. Sensorit liigutav keresisene värinastabilisaator tähendab, et kõik objektiivid on nn stabiliseeritud. Mainimist väärib aku oleku indikaator, mis kuvab aku täituvuse traditsiooniliste segmentide kõrval protsenditäpsusega – viimased segmendid kuluvad tavaliselt ootamatult kiiresti ja täpsest protsendinäidust on palju abi.
Sony suurimaks tänaseks probleemiks Canoni-Nikoni kõrval on järelturu väike suurus ning heade objektiivide suhteliselt kõrge hind. Samas on vaid A-bajonetti omav Carl Zeissi optika absoluutsest tippklassist ning kes Sony α-süsteemi investeerib, ei pea kindlasti tehtud otsust kahetsema – peale Sonyga (ja Nikoniga) pildistamist tundus teiste kaamerate käsitsemine kuidagi kohmakas ja aeganõudev.

Hea
kasutusmugavus ja ergonoomika, selge ja loogiline menüüsüsteem
Live View režiimis kiire teravustamine, mitu samaaegset fokusseerimispunkti
pööratav ekraan
juhtmevaba välgu juhtimine
Halb
kit-objektiivi kvaliteet
müra suurematel ISOdel
LCD paksus segab veidi pildiotsija kasutamist

Nikon D60

Esmaesitlus: 29.01.2008
Hind: ~9000 krooni

Nikon D60 suudab Sonyle kasutusmugavuselt ainsana väärilist konkurentsi pakkuda. Kaameral pole küll Live View’d, kuid see-eest on optilise pildiotsija kvaliteet selles hinna- ja suurusklassis tase omaette. Nikoni ekraanipildi graafikas on stiili ning valida saab mitme variandi vahel – menüüd näevad tõepoolest välja kõige šefimad. Kaamera on väike, kuid käepide on hea disainiga, sobides eelkõige väiksema käe omanikele. Sarnaselt Canoniga pole ka Nikoni kaameratel keresisest stabilisaatorit ning konkurentsis püsimiseks on nüüdne uus kit-objektiiv stabiliseeritud. Võrreldes pisikese kerega on aga VR-objektiiv päris kogukas ning kogu komplekt tundub küllalt raske. Objektiivi kvaliteet on hea. D60-l puudub sarnaselt eelkäijatega keresisene fokusseerimismootor – see tähendab, et automaatselt fokusseerivad vaid mootorit sisaldavad objektiivid. Manuaalfookuse režiimis on see-eest Nikonil pildiotsija allservas graafiline näit, mille segmendid on keskel n-ö nullis, kui kaader on fookuses – väga nutikas lisaväärtus. Positiivne detail on ka keresisene autofookuse lamp.
Sarnaselt Sony ja Olympusega pääseb pildistamisrežiimis kõikide olulisemate parameetrite juurde läbi ekraanil oleva infomenüü, kus muutuste tegemine on ühe nupuvajutuse kaugusel. Piltide vaatamine-võrdlemine-suumimine-kustutamine käib samuti väga käepäraselt ning tegutseda saab kiiresti. Olgugi et D60 on kasutuses väga nobe, võtab millegipärast märkimisväärselt pikalt (ca 3,5 s) aega review-pildi tekkimine pärast klõpsu tegemist.
Veidi häirib Nikoni kummaline lähenemine ISO automaatrežiimile – valik „Auto” on ISO-kiirvalikus aktiivne vaid täisautomaatrežiimi puhul, kõigi teiste (poolautomaatsete) režiimide puhul peab ISO-numbrit valima käsitsi. Küll aga saab menüüdesse sukeldudes määrata ISO üldiseks seadeks „Auto” – aga sel juhul ei oma ISO käsimuutused enam üldse mingit tähtsust ja ISO on sõltumata valitud numbrist alati automaatne…
Meeldiv pole ka see, et D60 viskab ekraanilt infopildi alati eest ära, kui päästikut puudutada – aga alati ei taha ju silma vastu aparaati suruda (nt statiivilt pildistades või kas või lihtsalt säritusinfo kontrollimiseks).
Nikon on palju rõhku pannud piltide järeltöötlusele kaameras – ning võimalused on ses osas päris suured, võimalik on koguni RAW-faile „ilmutada” ehk JPEG-formaati teisendada. Kokkuvõttes on tegu väga kvaliteetse ja iseloomuga kaameraga nimekalt tootjalt.

Hea
loogiline ja ilusa kujundusega kasutajaliides
väga kirgas pildiotsija, hea kit-objektiiv
väikesed mõõtmed
eraldi abivalgus fokusseerimiseks
palju lisafunktsioone
Halb
väga pehme pilt ISO1600 juures
tülikad automaatse ISO määrangud

Olympus E-520

Esmaesitlus: 13.05.2008
Hind: ~9500 krooni

Olympuse ambitsioonikas tunnuslause on, et firma digipeeglid pole lihtsalt edasiarendus filmikeredest (nagu teistel firmadel), vaid kasutusel on spetsiaalselt digisensoritele loodud uus standard. Sensori külgede suhe pole mitte 3 : 2, vaid 4 : 3 (nagu enamikul digikompaktidel) ning sensor ise on veidi väiksem kui konkurentidel kasutatav APS-C mõõt – mis annab täiskaadri fookuskauguse kordajaks 2. Seega on pildid veidi kõrgemad-kitsamad kui 3 : 2 formaadi puhul, kuid väiksem sensor võimaldab kasutada väiksemaid-kergemaid objektiive. Kevadel esitletud E-520 on edasiarendus aastatagusest E-510st ning muutusi pole just palju, aga siiski. Sensor peaks olema uus ning laiema dünaamikaga kui eelmine versioon, ka on aparaadil olemas võime varjualade detaile esile tuua – see aga toimib vaid JPEG salvestamise puhul, RAW-failide konverteerimisel saab seda hiljem muidugi arvutis teha. Müra (vähesuse) osas on Olympus teinud edusamme ning olgugi et tulemus pole päris Canoni-Pentaxi klassist, on see päris hea.
Käepide on Olympusel õhem kui konkurentidel, aga see-eest laiem ja käes istub kaamera väga hästi.
Nagu uuemal ajal kombeks, on ka Olympusel LiveView võimalus, kuid sarnaselt Canoniga on komistuskiviks aeglane ja ebakindel kontrastipõhine teravustamine. Kummaline, miks tootjad taolist „poolikut” lahendust pakuvad – kiire kompaktiga harjunu jaoks on see samm tagasi ning nn vana kooli pildistajaid see vaevalt LCD-l kadreerima ahvatleb.
Kiiruselt on Olympus tippklassist – review-kujutis tekib kõige nobedamalt ning ka sarivõtte kiirus on rohkem kui 3 kaadrit sekundis.
Menüüde välimus on veidi ajale jalgu jäämas, kuid ülevaatlik infoekraan teeb pildistamisparameetrite muutmise kiireks ja loogiliseks.
Pildiotsija on Olympusel võrdluse väikseim ja pimedaim – manuaalne teravustamine on seda kasutades rohkem õnnemäng. Ka kit-objektiivi kvaliteet on siinse võrdluse nigelaim.
Olympus ajab järjekindlalt oma jonni ka ühe väikese, kuid häiriva pisiasja juures – nimelt ei saa firma peegelkaameratel review-režiimis pilte kustutada, sirvida ega suumida, selleks peab eelnevalt valima playback-režiimi.
Olympus E520 on igati korralik tööriist, kuid vajab veidi enam harjumist, kui näiteks Nikon, Sony või Canon. Samas, kui nõksud selged, on pildistamisprotsess kiire ja sujuv ning korralikud tulemused aparaadi võimete taha kindlasti ei jää.

Hea
sarivõtte kiirus ja erksus
Live View
juhtmevaba välgu juhtimine
- näotuvastus
Halb
aeglane teravustamine Live View režiimis
pime ja väike pildiotsija
kit-objektiivi kvaliteet
müra suurematel ISOdel

Canon EOS 450D

Esmaesitlus: 24.01.2008
Hind: ~12 000 krooni

Mõned aastad tagasi oli Canon 300D harrastajaklassi digipeeglite sünonüümiks ning sugugi vähemedukas polnud ka järgmine mudel 350D. Täna aga Canon 450D enam üksi „ei mölla”, trügimine selles klassis läheb järjest tihedamaks. Et vähegi eristuda, on firma 450D omaduste latti järjest ülespoole nihutanud ning seesmiselt ongi 450D väga sarnane suurusjärgu võrra kallima 40Dga. Et aga konkurentidele hinnasõjas mitte alla jääda, toodi paar kuud tagasi välja päris uus algajamudel EOS 1000D (hind ca 10 000 krooni) – mis on omamoodi segu 400Dst ning 450Dst ja oleks vast siinse kontekstiga paremini haakunud. Paraku polnud see kaamera võrdluse ajaks Eestisse jõudnud ja nii esindas Canonit kallim 450D.
Aparaadil on uus ja väga hea optilise stabilisaatoriga kit-objektiiv. Teistest 2 Mpx võrra tihedam 12 Mpx CMOS-sensor on samuti väga hea ning ka ISO 1600 juures on kvaliteet eeskujulik, värvid ilusad ning müra vähe. Pildiotsija on samuti suur ja kirgas – siiski küll mitte nii särav kui Nikonil. Aparaat on kiire – sarivõtte kiirus 3,5 fps on võrdluse kiireim (sarnast kiirust näitas ka Olympus, täpsemalt 3,3 fps). LCD-ekraan on nüüd 3tolline ning see on nuppude asetust veidi muutnud. Muutunud on aku tüüp ja mälukaardiformaat – CF asemel on nüüd kasutusel vaid SD(HC). Kes aga otsib oma esimest peegelkaamerat, sellele ei oma need muutused loomulikult mingit tähtsust.
Kahjuks pole aga Canoni puhul kõik ülivõrdes – nagu väärikas tootjanimi eeldaks – ning norida saab just ergonoomika ja kasutusmugavuse kallal. Käes tundub aparaat kõige ebamugavam – kui teised firmad on rõhku pannud just inimkäe ja käepideme sobivusele, siis EOS 450-l on lihtsalt koht, millest kinni hoides saab kaamera mahapillamist vältida – ei enamat. Korpus on plastine ning libedavõitu – samas on see väga kerge ning tundub tugev.
450D loojad on millegipärast arvanud, et kogu kaamera juhtimine peab toimuma ühe käega ja nii on kõik nupud (v.a menu ja display) parema käe juhtida – suumimine, kerimine, piltide kustutamine jne toimub vaid parema käe pöidla abil. Võrreldes näiteks Nikoni või Sonyga tundus see huvitava ja tähelepanu nõudva näpuaeroobikana. Ka ei saa Canonil pilte review-režiimis sirvida ega suumida – näiteks suumiklahvidel on sel ajal hoopis teravustamispunkti valiku funktsioon.
Canoni omaduste hulgas on ka Live View, kuid sarnaselt Olympusega on selle kasutatavus tänu kohmakale teravustamisele nigel.
Menüüde välimus on aga loogiline ja selge, valida saab mitme eri menüüvärvi vahel.
Kokkuvõttes jäävad Canonist vastuolulised tunded – pildikvaliteet on tippklassist, kuid ergonoomika ja kasutusmugavuse osas on asjalood täpselt vastupidi. Kel on kindel soov just Canoni ridadesse kuuluda, võiks proovida astme võrra kõrgemal asuvat 40D-d – kas või võrdlusmomendi pärast. Kui aga brändieelistus veel kindel pole, tasuks ka konkurendid prooviks kätte võtta.

Hea
vähe müra suurematel ISOdel, loomulikud värvid
kirgas ja suur pildiotsija, Live View võimalus
kiire sarivõte
hea kit-objektiiv
Halb
ergonoomika, ebamugav käepide
tülikas ühe-käe-kasutajaliides
kannatust nõudev teravustamine Live View režiimis
kõrge hind

Pentax K200D

Esmaesitlus: 23.01.2008
Hind: ~8000 krooni

Canoni ja Nikoni harrastajakaamerate kõrval on Pentax kogu aeg olnud „säästubrändi” rollis – kui nii saab öelda. Kuid selle aasta algul esitletud K200D astub igatahes omaduste poolest kindla sammuga otse konkurentide keskele, säilitades sealjuures väga apetiitse hinnanumbri. Ehituselt meenutab „väike” Pentax klassi võrra kallimaid profiaparaate – ilmastikukindel korpus, eraldi LCD säritusparameetrite tarbeks ning toekas kummine käepide kinnitavad, et tegu on vastupidava tööriistaga. Kui teised konkurendid on peamiselt lihvinud eelmisi mudeleid veidi moodsamaks, siis Pentaxi puhul on uuendused tõsisemad – kasutusel on uus 10,2 Mpx CCD-sensor (parameetritelt sama, mis nii Sonyl kui Nikonil) ja uus „kvaliteedituuningu läbinud” kit-objektiiv. Müra on suurematel tundlikkustel hästi kontrolli all ja uue kit-objektiivi kvaliteet on hea. Pentaxil on samuti keresisene stabilisaator, mis peaks toime tulema 2-3 astet pikemate säriaegadega. Kiirustelt pole Pentax veel päris tippu jõudnud – nii teravustamine, sarivõte kui režiimide muutmine võivad kohati takerduda.
Pentaxi menüüsüsteem on igati toimiv ja käepärane, kuid vajab veidi harjumist. Kaamera peal asuv mustvalge LCD püüab kindlasti nn vana kooli meeste tunnustavat pilku ning hoiab sealjuures kokku elektrikulu. Menüüde graafiline pool aga meenutab läinud sajandit – eriti kui kõrvutada seda Nikoni lennuka stiiliga või Sony-Canoni rahuliku selge kujundusega. Aga maitse üle ei vaielda – vajalik info on näha ning selle muutmine küllalt sujuv. Objektiivi vasakul küljel on RAW-nupp, millega saab salvestatavat failitüüpi kiirelt muuta – tõepoolest, pole seegi ju üldse paha mõte.
Erinevalt konkurentidest pole Pentaxis kasutusel spetsiaalne aku, vaid tavalised AA suuruses patareid (muidugi võib kasutada ka samas suuruses NiMH-akusid). See mõnes mõttes hea (ja odav) lahendus aga lisab niigi kogukale aparaadile veelgi kaalu – võrreldes näiteks Olympusega tundub Pentax tõelise raskekaallasena.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Pentax K200D on väga hea aparaat, kuid sobib eelkõige suurekäelisele foto- (ja mitte niivõrd tehnika-) huvilisele kodanikule. Pentaxil on kõik eeldused headeks fotodeks olemas, aga kogu pakett on kuidagi ebainspireeriv – nagu robustne ja veidi aegunud säästusõiduk, mis viib aga alati kindlalt ja emotsioonitult punktist A punkti B, möödudes sealjuures nii mõnestki „stiililiikurist”.

Hea
tugev ja kvaliteetne korpus
eraldi LCD-ekraan
võimalus kasutada AA-patareisid
suhteliselt vähe müra suurematel tundlikkustel
väga hea hind
Halb
aeglane
AA-patareid (või akud) lisavad raskele korpusele veelgi kaalu
ületeravustatud ja väga kontrastne pilt vaikesätetega (default)
- kujutise vinjeteerumine kit-objektiivi laiemate nurkade puhul

Sarnased artiklid