Vahust sündis jaht
Toivo Külvet
20.11.2005

Maailmameredel seilab jahte loendamatul hulgal – igas mõeldavas vanuses-kvaliteedis-suuruses-hinnas. Kuidas selle taustal paistab äsja vette saanud eestlaste ehitatud ja eestlastele võistlemiseks mõeldud jaht?

Olete kuulnud väljendit, et võistlus võideti juba joonestuslaual? Tänapäeval siis arvutis, sest laevameistri parema äratundmise järgi vestetud-hööveldatud mudel ja selle järgi ehitatud laev on ajalugu. Inimese elu on üha enam kiirustavas maailmas liiga lühike selleks, et eksperimenteerida nagu vanasti ja kunagi ehk jõuda täiuslikkuseni.
Tänapäeva konstruktoril, ka jahikonstruktoril võimaldab arvuti jahi keret, selle keerulist pinda ja kogu laeva ükskõik millist osa vaadata ruumilisena suvalisest rakursist ja märgata ebakõlasid juba projekti staadiumis. Loomulikult saab kõiki jooni muuta ja tulevasest alusest tekitada erinevaid variante – kõrgema pardaga, laiemaid või kitsamaid, teravama vööriga, laiema ahtriga… Saab tekitada erinevate tasapindade lõikeid ja vaadata, mis selles või teises kohas toimub – kas on näiteks kajutis piisavalt kõrgust või kas mõni paak, mehhanism või mootor ikka mahub ära talle mõeldud kohale. Arvuti annab konstruktorile töö käigus ka pidevalt andmeid tulevase laeva pindala ja massi kohta, mis on eriti tähtis, sest kiire purjejaht ei saa olla raske. Kust täpselt need piirid jooksevad, otsustab aga ikkagi konstruktor, analüüsides eelnevaid ja analoogseid projekte, tuginedes uusimatele teadmistele aero- ja hüdrodünaamikast ning lõpuks kasutades oma annet, intuitsiooni või kui soovite, kõhutunnet. Ja muidugi isiklikku purjetamiskogemust! Samade parameetritega jahid on enamasti üsna võrdsed, aga võidab ikka vaid üks!
Jahist endast

Uue jahi tellija ja omanik on kogenud purjetaja ja Tallinna jahtklubi Kalev kommodoor Ain Roosma. Algselt oli mõte ehitada lihtsalt Ridas 35st ja samade ehitajate poolt 2001. aastal valmistatud Lepatriinust ruumikam ning mugavam avamerejaht, millega ka võistelda saaks. Aga konstruktor Boris Jakovlev ja ehitaja Tõnu Urbanik veensid tellijat, et kui juba ehitada üksikprojekti järgi, tuleks rohkem tähelepanu pöörata jahi kiirusele ja parematele purjetamisomadustele. Eriti siis, kui arvestada, et uue jahi maksumuseks kujuneb summa suurusjärgus kolm miljonit Eesti krooni – keskpärase jahi saab ju odavamalt.
Mõned asjad olid eelnevast kogemusest selged – kõik uue jahi vintsid ja plokid pidid kandma firmamärki Harken ja abimootor pidi olema Yanmari diisel.
Seekordse projekti realiseerimiseks pani õla alla Sampo pank. Ei ole õige, et pangast saab raha vaid kinnisvara soetamiseks. Kui on tegemist innovatiivse asjaga, mis kõigile osalistele huvi pakub, siis on võimalik krediiti saada.
Et töö õnnestuks, oli vaja piisavalt suurt, sooja ja hästivalgustatud ruumi ning oma tööd tundvaid pühendunud jahiehitajaid. Tolmune, kannatust-visadust ja täpsust nõudev nädalate- ja kuudepikkune tegutsemine ei ole just arvutimäng, kus kõik näpuliigutusega sujub.
Kaua tehtud kaunikene

Jahi kere ja tekk – kaks kõige suuremat detaili – ehitatakse korraga. Kõigepealt on _abloonide ehitamiseks vaja projektjoonised elusuuruses arvutist välja printida ja kanda täpselt üle kas vineerile, mingile ehitusplaadile või lihtsalt laudadest kokku löödud toorikutele. _abloonid saetakse tikk- või lintsaega välja ja kere “pannakse üles” – _abloonid seatakse õigetele kohtadele ja kinnitatakse põranda külge, paadi põhi ülespoole asendis. Kogu pakett rihitakse ja mõõdetakse hoolikalt üle. Selle tegevuse juures peab vanasõna “üheksa korda mõõda, üks kord lõika” eriti paika, sest sellest sõltub kogu edasise töö täpsus ja kvaliteet.
Edasi hakatakse _abloonidele kinnitama “laudu”, et luua kere kuju. Ainult et “lauad” on eelnevalt valmistatud 20 mm paksustena polüuretaanvahust (teki osas on vahu paksus 15 mm) ja nendele on ühele poolele juba epovaiguga peale liimitud kiht klaasriiet. Riidekiht jääb kere sisse. Kui kõik ”lauad” paigas, liimitakse kere ka väljast klaasriidega üle. Nüüd järgneb töömahukas etapp, kus keret pahteldatakse ja lihvitakse senikaua, kuni selle kuju ja välimus on veatud. Kerele märgitakse täpselt projekti järgi veeliin.
Nüüd on aeg kere põranda küljest vabastada ja talide-vintside abil ettevaatlikult õigesse asendisse keerata. Kui kere on värskelt valminud pukile toetatud, võib asuda _abloone kere seest välja võtma.
Järgmise etapi töö läheb juba lõbusamalt, kere sisse liimitakse-vormitakse jäikusribid ja kõik vaheseinad, ikka täpselt projekti järgi. Kõige lõpuks tõstetakse kerele tekk koos kokpitiga ja liimitakse paika. Nüüd on uus jaht omandanud oma kuju ja ta on väga kerge ning tugev.
Erinevad etapid meenutavad traditsioonilist laevaehitust ja klaasplastist paatide-kaatrite ehitust, kuid “point” on siin vahu ja epovaigu kasutamises. Nende materjalide abil on võimalik luua kolmekihiline, äärmiselt kerge, vastupidav ja pikaealine alus, mille kere ei deformeeru ega ima niiskust. Veelgi parem tulemus oleks võimalik saavutada ainult vaakuumvormimise teel, mis seisneb selles, et täpselt doseeritud ja vormile kantud materjalikogused surutakse vastu vormi tavalise, meid kõiki ümbritseva-koormava õhurõhuga, kui spetsiaalse kilega kaetud vormist hakata õhku välja pumpama-imema.
Jääb veel teha nipet-näpet: paigaldada rool ja roolitelg, rooliratas koos ülekandega, abimootor, elektrisüsteem, torustikud, navigatsioonielektroonika, kajutiaknad, luugid, tekirautised, vintsid jne jne. Lõpuks, enne vettelaskmist, riputatakse kere külge raskuskiil. Mast ja kogu taglas paigaldatakse pärast vettelaskmist. Muidugi tuleb anda kõigele lõpetatud ja viimistletud väljanägemine, sest üks purjejaht peab ilus olema – see lihtsalt on nii meie meeltes!
Kallis?

Eksperimentaalprojekti viivad ellu kogenud ja kvalifitseeritud paadiehitajad. Kogu ehitus võtab tavaliselt aega 4–6 kuud, selle jahiga läks mitmetel põhjustel pikemalt. Algselt maikuus vette jõudma pidanud jaht sai sinna augustis. Et jaht saaks hea, siis kasutati kalleid ja kõrgtehnoloogilisi materjale ning komponente. Siingi võiks meenutada ütlust – "me pole nii rikkad, et odavaid asju osta". Jahiehituseks kõlblik epovaik (mitte see tumepruun ja rabe, mida omal ajal Kohtla-Järvel põrandate valamiseks toodeti) on vähemalt 4-5 korda kallim kui tavaliste klaasplastist paatide tootmiseks kasutatav polüestervaik.
Hinna saaks odavamaks, kui 10–15 soovijat-purjetajat telliksid koos sama tüüpi jahi. Nii näiteks on sündinud ka Eestis tuntud X-99 tüüpi jahid. Nendest purjetavad läänemaailma regattidel Mumm 30 ja Farr 40. Kui tellimusi on rohkem, siis saaks materjalegi sisse osta hulgi, millest oleks hinnakujunduses suur abi. Meeste töötasu ei ole muidugi võrreldav näiteks tippadvokaadi või riigikogulase omaga, kaugel sellest, aga süüa tahame me kõik iga päev ja telefoniarveid tuleb ka maksta.
Kogu projekti juhtmõtteks on: eelista Eestimaist! Kui materjali või tööd on võimalik kohapealt saada, siis seda ka tehakse. Näiteks ühesugused purjetamiskombinesoonid kogu naiskonnale õmbleb Ilves Extra, kelle ISC-kollektsiooni tarvis on Jaapanis toodetud uusimad, nn intelligentselt hingavad Diaplex-laminaadiga materjalid. Selle kanga tavalised parameetrid on – veepidavus 20 000 mm veesammast ja hingavus ehk auruläbilaskvus 20 000 g/m2 24 tunni jooksul. Õhurõhu langedes või ilma külmenedes kangas sisalduvate membraanide poorid ahenevad ja veepidavus võib tõusta kuni 40 000 mm, samas väheneb ka soojakadu.
Kes hakkavad purjetama?

Nagu eelmises lõigus vihjatud, kogub Ain Roosma oma uuele jahile meeskonna naistest, siis naiskonna. Peale jahtkapten Kristiina Klaose naiskonna oleks see teadaolevalt Eestis teine selline – küll ehk veidi mitte nii stiilne, sest kipper ikkagi meessoost. Ain ise ütleb, et idee tuli pärast seda, kui oli ükskord sunnitud võidusõidu distantsi ümber Naissaare üksi läbima – meeskond oli laupäeva hommikul lihtsalt kuhugi kadunud…
Ka peaks selline naiskond äratama tähelepanu ja tooma ehk uut hingamist Eesti purjetamisse, tahame ju olla merd sõitev rahvas…?
Uue naiskonna liikmed on väga mitmete elualade esindajad: koduperenaised, tööandjad ja töötajad, riigiteenistujaid – aga kõigi ühiseks sooviks on tõestada oma headust purjetamises, võisteldes meestega!
Allesjäänud osa hooajast kulub naiskonnal uue jahiga harjumiseks ja ehk mõne asja viimistlemiseks ning muidugi treeninguteks. Järgmisel aastal on ju kavas meeskonnad kaugele seljataha jätta, samuti osa võtta kõikidest regattidest Eestis ja kindlasti Espoo Suursaari regatist ning Gotland Runtist.

Sarnased artiklid