Vähesest piisab?
Harri Slip
04.09.2011

Apple või Android,mobiil või pleier,tahvel- või lauaarvuti,MP3 või AAC – ükskõik milline neist muusika kuulamiseks valida,helikvaliteedi osas ütlevad viimase sõna ikkagi kõrvaklapid.Õues või reisil on aga tavaliselt kaasas just väikesed nuppkuularid – paneme proovile 14 paari.

Nuppkuularid hinnaga 70-105 eurot
70–105 eurot:
AKG K370;
Beyerdynamic DTX 101iE;
Bose IE2;
Creative Aurvana In-Ear 2;
Denon AH-C560R;
Grado iGi;
Jamo wEAR In30;
Klipsch S4;
Philips SHE9750/10;
Sennheiser CX 400-II;
Shure SE 215;
Skullcandy Heavy Metal;
Sony MDR-EX510LP
Ultimate Ears 600.Ultimate Ears 600

Miniatuursed,kuulmekäiku sulgevad nuppkuularid püsivad kindlalt omal kohal,summutavad efektiivselt välismüra ning mängivad basse paremini kui kõrva peal asuvad tavalised minikuularid.Nii pole imestada, et „nupud” üha enam populaarsust koguvad. Siiski ei sobi need päris kõigile. Kui kuulmekäik on suletud, siis võimenduvad kõikvõimalikud n-ö seesmised helid – nagu hingamine, jooksusammude kõmin või hammaste krigistamine.Nii eelistavad nii mõnedki jooksusõbrad tavalisi, kõrva peal asetsevaid klappe,millest paremad on igati hea helikvaliteediga.
Jõusaalis,ühistranspordis või lennujaamas pole ümbritsev mürafoon küll väga segav, aga välishelide isoleerimine on sellegipoolest abiks. Just sellisel juhul tasukski valida nuppkuularid. Lisaks välismüra isoleerimisele paraneb, nagu öeldud,ka madalate helide kvaliteet, samuti on nuppkuulareid palju mugavam kaasa võtta kui traditsioonilisi sangaga kõrvaklappe.

Kvaliteet kaalukausil
Sellesse võrdlusse valisime umbes sajaeurosed mudelid – olgugi et ostetuimad on hoopis odavamad, alla 50eurosed kuularid.Muidugi lähevad kaubaks ka kallimaid ning kõrgemale hinnale on nii mõnigi mõistlik põhjendus.
Pleierite ning mobiilidega kaasa tulevad nuppkuularid on enamasti piisavalt head ning nende asendamine 50-eurostega helisse midagi paremat ei too.100eurosed nupud on aga komplektikuularitest enamasti parema helikvaliteediga, aga samas ei võta nii palju ruumi kui klassikalised suured ja kallid sangaga kuularid. Aktiivse mürasummutusega klapid on aga veelgi kallimad.
Peaaegu kõigi 100euroste klappidega on komplektis korralik transpordikarp ning tihti ka erinevatest materjalidest valmistatud otsikud.Sobiva otsiku leidmine on väga oluline,see mõjutab nii helikvaliteeti kui kasutusmugavust.
Head bassiheli tagav tihe kõrvas püsimine tähendab aga paljudel juhtudel ebamugavamat tunnet – parima kompromissi saavutab ainult eksperimenteerides. Lisaks kõrvade ja kuularite sobivusele mängib helikvaliteedi hindamisel rolli ka see, et kantavaid muusikaseadmeid kuulatakse enamasti mürarikka(ma)s keskkonnas kui seda koduse nelja seina vahel.Seetõttu testisime kuulareid peamiselt välitingimustes, aga samuti võrdlesime ka vaiksemates oludes erinevate hifikuularitega. Madalaid helisid sööv müranivoo on tänaval liikudes ja ühistranspordis küllalt kõrge – vähemalt hifi-standardeid silmas pidades. Sellegipoolest olid bassiosa mahlakuselt vähemalt võrdluse parimad isendid igati tasemel.
Kõrgemad sagedused ei kosta nuppkuularitest enamasti sama puhtalt nagu suurtest hifi-kuularitest – nii on kõrghelide nivoo jäetud enamasti veidi madalamaks kui näiteks klassikalise disainiga kvaliteetkuularitel. Pikema kuulamise puhul on taoline lahendus küll igati mõistlik ja kõrvasõbralik.

Väsimatu Tehnikamaailma abikõrv
Kuularite testimisele kulub vaieldamatult palju aega.Erinevaid klappe vahetades tuleb teha ka pikemaid pause,et kõrvad taastuksid – muidu kaob igasugune objektiivsus.
Igapäevase abimehena oli sellegi testi puhul abiks TMi väsimatu tehiskõrv. See on pehmest kummist modelleeritud inimkõrva koopia,millesse saab asetada nuppkuulari.Kuulmekile rollis on aga tundlik ja kvaliteetne mõõtemikrofon.Mikrofoni jõudev heli läbib eelvõimendi ning jõuab spektraalanalüsaatorisse.
Kuularite bassidiapasooni (20–200 Hz) mõõtsime tavalise siinuslaine generaatoriga (nn sweep). Kõrgemate sageduste puhul kasutasime aga impulssgeneraatorit, mis tekitas teravakõlalisi kõrgsageduslikke impulsse. Analüsaator kasutab impulsijada puhul nn FFT-teisendust, mis tuvastab väga täpselt sageduskarakteristiku ja samuti valjuhääldite elementides tekkivad järelvõnked.
Tehiskõrva abil mõõdetud graafik on aga (ka heade kuularite puhul) kõike muud kui sirgjoon – seda põhjusel, et tehiskõrv saab mõõta kuularite n-ö absoluutset sageduskarakteristikut, mitte aga seda,mis jõuab kuulmekileni. Uurimused on nimelt näidanud, et inimese kõrvasuue, pea ning kuulmekanal mõjutavad heli sageduskarakteristikut ning neid iseärasusi peakski graafikukühmud kompenseerima. Graafikutel on halliga tähistatud n-ö ideaalne karakteristik – mida rohkem mõõtmistulemus hallis alas püsib, seda paremini võiks kuular kõlada. Vähemalt teoorias.
Muidugi oleks parim, kui ostetavaid kuulareid saaks proovida rahus ja vaikuses. See pole aga enamasti võimalik – loodetavasti aitavad meie kuulamistulemused paremini klappiderägastikus orienteeruda.

Tulemused leiad septembrikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid