Vähem on rohkem
Kullo Kabonen
01.11.2007

Kaks tavalisimat kommentaari, mis asjasse pühendamatud kodanikud mototraieli (mototriali) tsikli kohta ütlema kipuvad, on umbes sellised, et “Mis kuradi küürakas SEE veel on?!” ning “Oled sa kindel, et sellel tsiklil ikka KÕIK vajalik küljes?!”. Traielmootorratta väljanägemine on asi, mis paneb asjatundmatud tegelased kas homeeriliselt naerma, õlgu kehitama või küsima, kuhu paak ja sadul on ununenud. Tõsi ta on – veel minimalistlikumat mootorratast on raske välja mõelda.

Traielirattale peale vaadates on selge, et selle seljas ei istuta ja raami sisemuses peituv napilt paariliitrine bensiinipaak reedab, et märkimisväärseid vahemaid selle rattaga samuti ei läbita.
Sadulat pole puhtatõulisel traielirattal üleüldse, ent pisike paagihakatis on siiski olemas. Tõsi, sinna mahub liiter-paar, mitte rohkem. Ja rohkema kaasavedamiseks puudub ka vajadus.

Milleks?
Fakt, et enamik inimesi sellenimelisest motospordialast kuigi palju ei tea, kinnitab vaid vana tarkust, et kõik uus on hästi unustatud vana. Mototraieli näol on tegemist ühe kõige vanema motospordialaga. Lühidalt öeldes seisneb traiel võimalikult keeruka konfiguratsiooniga võistlusraja puhtalt (ehk kukkumata ja jalga maha panemeta) läbimises. Traielis loevad nii raja läbimiseks kulutatud aeg kui “jala mahapanemised”, seega on tänase päeva seisuga tihti ülikeeruka, et mitte öelda esmapilgul ilmvõimatuna tunduval rajal kõige kiirem/kindlam sõitja võistluse võitja. Võistlusdistantsid on väga lühikesed ja enamiku ajast seisavad rattad koos juhiga üldse paigal, kas järjekordset takistust analüüsimas-läbimist mõttes läbi mängimas või siis lihtsalt järgmiseks “sööstuks” tasakaalu otsides. Samas on kõikvõimalike hüpete ja kõõlumiste tegemisel ülioluline kerge kaal, sestap ongi nendel sõiduriistadel otse öeldes iga gramm arvel.
Traielgi on pika ajalooga võistlusalana läbinud suured muutused. Kui algupärane traielivõistlus meenutas tänapäeva mõistes enam enduurovõistlust, siis tänane traiel on olemuselt pigem motoakrobaatika. Muudel motoaladel uskumatuna näivad trikid, nagu kolme-neljameetristest praktiliselt püstistest seintest üles ja alla ronimine, ilma hoota või ilma trampliinita sooritatavad hüpped, kohapeal seismine ja paigal hüpeldes ümberpööramine, rääkimata esi- või tagarattal sõitmisest, on traielisõitjate argipäev.
Traiel ei hiilga peale oma “tõotatud maa” Lõuna-Euroopa kusagil erilise tuntuse või publikumenuga, ent Hispaanias, Prantsusmaal ja Itaalias on tegu üsna “suure” asjaga. Nii pole ka imestada, et peamised tootjad tulevad valdavalt neist riikidest. Hispaanlaste GasGas, Bultaco ja Montesa on paremini tuntud sedalaadi rataste valmistajad, ent ka Beta ja Sherco Itaaliast ning Yamaha mootoreid kasutav Scorpa Prantsusmaalt on traielimaailmas tõsiselt võetavad nimed.
Nii nagu ala, on muutunud ka selles kasutatavad mootorrattad. Veel mõnikümmend aastat tagasi võisteldi tihtilugu kohandatud tavamotikatega (Eestis näiteks ka vanade Jawade ja I_ide baasil ehitatud sõiduriistadega). Tänast traielirada vaadates on raske ette kujutada, et keegi prooviks selle läbimist isegi popi enduuro- või krossirattaga üritada – selleks on tõusud (või oleks õigem öelda “seinad”?) liiga järsud, olematu hoovõtumaaga sooritatavad hüpped liiga kõrged-kauged ja isegi napilt sajakilone võistluskrossikas tundub seitsmekümnekilose traieliratta kõrval jõhkra kolakana.
Võitlus kaaluga ongi asi, mis on traielirataste väljanägemist kõige enam mõjutanud. Kaks tugevat ja uskumatult hea pidamisega (traieli “lötsu olemisega” madalsurverehvides kasutatakse tõeliselt väikest 0,2-0,5atmosfäärist rõhku) varustatud ratast, jõuline ja kiire reaktsiooniga mootor, “lai käigukast” ja väga korralik vedrustus ning täpsed juhtseadmed on asjad, milleta head traieliratast ette ei kujuta. Kõik muu on ebaoluline, sealhulgas isegi pidurid. Traielirataste piduritest pisemaid ei leia vist isegi mopeedidelt – kiirused on väikesed ja kaal kerge, seega on jõud, millega pidurid “diilivad”. Väiksus, täpsus ning hea tunnetus on palju olulisemad kui toores pidurdusjõud.
See-eest on aukohal esi- ja tagavedrustus ning rehvid. Traieliratta vedrustus seadistatakse sõitja kaalu järgi ja see on võimeline neelama ka paari meetri kõrguselt siledale maale prantsatamise. Ehkki traielirehve (või sõitjate sõnul neid meenutavaid) jalavarje toodavad päris erinevad rehvitootjad, on n-ö mitteametlikuks monopoliks võistlustraielis kujunenud Michelini jalavarjud.
Traiel oli üks motospordi alasid, kus üldine neljataktiliste mootorite võidukäik kuni viimase ajani sugugi näha ei olnud. Sedavõrd palju kergemad/võimsamad on kahetaktilised jõuallikad. Ent paar viimast aastat on toonud muutusi ka sellesse valda. Pärast päris pikka kahe takti ainuvalitsemise aega tõid Sherco ja Scorpa turule neljataktiliste jõuallikatega rattad. Neljataktilised on küll kolm-neli kilo raskemad, ent hiljuti Eestis koolitust läbi viinud kahekordse maailmameistri Tommy Ahvala sõnul kompenseerivad selle kergema juhitavusega, sest veavad madalatel-keskmistel pööretel paremini. Oma võistluskarjääri jooksul peamiselt kahetaktilisi kasutanud mees sõitis Vasalemmas tõepoolest Honda 4T-mootoriga varustatud Montesaga.

Traiel sobib kõigile
Kui Ahvala-suguse tasemega meeste sõitu vaadata, võib tekkida tunne, et lihtsamat ala kui traiel pole olemaski. “Traieli trikid ongi lihtsad,” kinnitab mees ise rõõmsalt, “eriti kui 30 aastat harjutada!” Tõsi ta on – tänaseks 36aastane meister alustas alaga kuueaastaselt…
Võistlustraiel on kõrvaltvaatajate jaoks vägagi introvertne ala – mehed mootorratastel (või ka ilma) mõtliku näoga lisakatseid silmitsemas ja mõttes keerukamaid kohti läbi mängimas on märksa tavalisem vaatepilt kui üksikud efektsed sööstud. Sõitja peas toimuv on traielis märksa olulisemal kohal kui esmapilgul tundub.
“Selle takistuse ületamiseks on põhimõtteliselt viis erinevat tehnikat. Meie proovime kahte…” Ahvala suust annab märku, et kogemused ja teadmised maksavad siin kulla hinda.
Traiel on vaatamata (proffe jälgides) ehmatavalegi esmamuljele tegelikult demokraatlik ja kättesaadav motoala, mis harrastajatasemel on sobilik vägagi laiale huvilisteringile ja ratta valitsemist ning sõiduoskuste arendamist silmas pidades ka äärmiselt kasulik. Kuuldavasti veetis kümnekordne motokrossi maailmameister belglane Stefan Everts treeningutel ajaliselt traieliratta seljas rohkemgi aega kui motokrossiratta sadulas. Ja ausalt öeldes oli seda tema sujuvas ja peaaegu pidevalt püstiasendis sõidu järgi ka näha! Ka neljakordse autoralli maailmameistri Tommi Mäkineni mootorrattapargis leidub juba aastaid traieliratas, millega looduses viibimine on mehe sõnul lõõgastav ja õpetlik ühtaegu.
Ka vanus ei ole traieli puhul kuigi määrav – tootmises on napilt kolmekümnekilosed 50sed sõiduriistad, mis sobilikud juba 5-6aastastele jõmmidele. Edasi kulgeb töömahtude rida 80-125-200-250-280-300-320 kuupsentimeetrini, nii et valida on sõidukeid igale maitsele ja oskuste tasemele.
Traieli kasuks harrastusspordina räägivad veel rataste suhteline odavus (ka tutikas tippratas maksab üldjuhul alla 80 000 krooni), väikesed hooldekulud (rattad on lihtsad ja läbisõidud on pisikesed, näiteks erinevalt paljudest teistest motoaladest saab harrastaja ühe ja sama rehvipaariga läbi terve hooaja või isegi enam). Päris kõva pluss on traieli puhul ka see, et Eestis on hulgaliselt paiku, kus nende ratastega huvitav sõita. Lisaboonuseks tõsiasi, et suhteliselt vaikne ja minimaalset jälge jättev kerge traieliratas ei tohiks ka maaomanikes/kohalikes elanikes loodetavasti ATVde-laadset vastasseisu tekitada.
Ja nii üllatav kui see ka pole, saab vähemalt GasGasi traielirattad soovi korral soetada ka tänavalegaalsena. Tehas pakub tänavaliikluse tarvis täit tulede-vilede komplekti, mille soetamisel pole ARKist numbri saamine mingi takistus. Eestis ametlikult esindamata Scorpal on olemas lausa Long Ride mudel, mis “tavalisest” traielirattast erinebki sadula lisamise võimaluse ja pisut suurema (5 liitrit) paagi poolest.
Igal juhul on tegemist põnevate ja kasulike kaherattalistega, mille lisandumist meie tänavapilti ja motohuviliste “radariekraanile” tuleb vaid tervitada.

Sarnased artiklid