Vabadussammas - sümbolite sümbol
Tormi Soorsk
08.02.2011

Maailm on täis sümboleid, otseseid ja kaudseid. Kõige silmatorkavamad on kahtlemata monumendid. Tänavu täitub 125 aastat New Yorgi ja kogu Ameerika sümboliks saanud vabadussambal.

Paljud suured asjad saavad alguse juhustest. Suure ajaloo jaoks on imepisike juhus, et 1865. aasta suvel kutsus Prantsuse õigusteaduste professor, ajaloolane ja kirjanik Édouard René de Laboulaye enda juurde õhtusöögile noore skulptori Frédéric Bartholdi. Laboulaye, hilisemas Prantsuse Kolmandas Vabariigis eluaegne senaator, oli kirglik Ameerika fänn, kes soovis Prantsusmaad paljuski Ameerika eeskujul ümber korraldada. Õhtusöögil väljendas ta arvamust, et Ameerikasse võiks püstitada nende iseseisvu(mi)sele pühendatud monumendi. Enamgi veel, tema arvates oleks väga loomulik, kui see püstitataks kahe vabadust armastava rahva ühistööna. Ning parim aeg sellise monumendi avamiseks oleks tema arvates 1876. aasta, kui täitub sada aastat Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni alla kirjutamisest.
Raske öelda, mil määral Bartholdi sel õhtul neist sõnadest süttis, aga idee leidis oma koha tema mõtetes kindlasti.

Jää hakkaks justkui liikuma
Kui meenutada ajalugu, siis oli kõnealune aeg Euroopas väga pingeline, mistõttu ei saadud sündinud ideed nii või naa kohe ellu viima hakata. Kahe naabri, Prantsusmaa ja Preisimaa vastasseis viis järjekordse nendevahelise sõjani 1870–1871. Tulemusena kaotas Napoleon III trooni ja tekkis Prantsuse Kolmas Vabariik ning vastaspoolel sündis Saksa keisririik Wilhelm I-ga eesotsas.
Vabariigi sünd tiivustas Laboulaye’d tutvustama oma samba ideed ameeriklastele. Juunis 1871 sõitiski Bartholdi, kaasas Laboulaye kirjad, üle Atlandi. New Yorgi sadamasse saabudes pani Bartholdi tähele, et sadama suudmeavasse jääv Bedloe saar oleks ideaalne koht tulevasele sambale, sest sellest mööduvad kõik New Yorki saabuvad laevad. Asja lähemal uurimisel selgus, et saar oli Ühendriikide valitsuse poolt kuulutatud 1800. aastal riiklikuks omandiks, et sealt vajadusel kaitsta sadamat. Bartholdi kirjutas Laboulaye’le: „…saar on kõigi osariikide omand” – haakus ju see hästi kavatsusega sinna iseseisvusele monument püstitada. Ka president Ulysses S. Grant kinnitas, et seda saart ei peaks olema raske saada sinna samba püstitamiseks.
Bartholdi sõitis kaks korda mööda raudteed läbi Ameerika ja proovis kohtumistel inimesi panna innustuma samba ideest, kuid vähemalt siis ei tahtnud rahvad mõlemal pool ookeani seda rõõmuhõisetega tervitada. Nii jäid kaks idee autorit ootama paremaid aegu.
Kuid skulptor ei istunud, käed rüpes. Ühtaegu joonistas ta visandeid kavandatavale sambale ja lõi viljaka skulptorina prantslaste meeleolu tõstmiseks hulga monumente. Tuntuimaks neist kujunes „Belfordi lõvi”, 22 m pikk ja 11 kõrge lõvi sümboliseeris kangelaslikke Belfordi linna kaitsjaid, kes suutsid sõjas ligi kümnekordsele preislaste ülekaalule edukalt vastu seista.

Samm-sammult
Esimesed visandid tulevasest sambast lõi Bartholdi 1870. aastal. Eeskujusid oli tal palju, kuid tähtsamad vast Eugéne Delacroix tuntud maal „Vabadus juhib rahvast” (1830) ja USA Kapitooliumi hoonet ehtiv Thomas Crawfordi vabaduse kuju (1850ndate algus). Koos Laboulaye’ga leidsid nad, et sündiv kuju peab välja nägema võimalikult rahumeelsena. Nii jõuti antiikrooma vabadusjumalanna Libertaseni, kes oli olnud eriti populaarne vabastatud orjade hulgas. Sellest tulenevalt taheti kuju riietada stoola ja pellaga, vabalt langevate lihtsate rõivastega. Pead kaunistama valis skulptor võimalikest variantidest kiirtepärja, mis ühtaegu pidi kujutama päikest kui valguse allikat ja samas oreooli vabadusele. Pärja seitse kiirt omakorda sümboliseerisid seitset maailmamerd ja seitset mandrit – sel ajal (ja ingliskeelses maailmas praegugi) nähti maailma nii. Paremasse kätte tekkis kohe alguses tõrvik kui valguse ja vabaduse sümbol. Aga vasaku käega oli skulptor kaua hädas – mida sinna panna? Lõpuks leidis ta, et sinna sobiks tabula ansata, tahvel, millelt vanas Roomas hõigati rahvale välja uusi seadusi või käske. Tahvlile omakorda sai tekst „JULY IV MDCCLXXVI” ehk 4. juuli 1776 – päev, mil kirjutati alla iseseisvusdeklaratsioon. Sümbolina lisati ka katkirebitud ahelad. Algul olid need vasakus käes, kuid et see variant leiti olevat liiga mitmeti mõistetav (pärast äsjast Ameerika kodusõda), pandi need kuju jala alla ja osaliselt rüü varju. Kuju proportsioonid võttis skulptor oma abikaasalt, aga näo modelleeris ema näo järgi.
1875. aastaks oli Prantsusmaa sõja vapustustest juba natuke taastunud, lisaks oli 1876. aastal Philadelphias tulemas Ameerika iseseisvuse 100ndale aastapäevale pühendatud näitus ning Laboulaye asus oma ideed populariseerima. Septembris teavitas ta prantslasi Prantsuse-Ameerika Ühingu loomisest eesmärgiga valmistada see kuju. Ühtlasi avalikustati kuju nimi – „Maailma valgustav Vabadus”. Ta korraldas toetajate leidmiseks rea üritusi, mis tipnesid piduliku kontserdiga Pariisi Ooperis 25. aprillil 1876, kus kanti ette selleks puhuks kirjutatud Charles Counod samanimeline kantaat.
Oli kokku lepitud, et prantslased koguvad raha kuju valmistamiseks ja selle Ameerikasse transportimiseks, Ameerika leiab aga vahendid kujule pjedestaali ehitamiseks. Tänu oma tuntusele õnnestus Laboulaye’l koondada toetajateks hulk mõjukaid kodanikke, kuid see ei tähendanud, et kõik kulges libedalt. Kui isegi kooliõpilased ja vaesem rahvas lõid innustunult kaasa, siis liberaalist Laboulaye poliitilised vastased ning eriti rojalistid (idee enda tõttu) hoidusid kõrvale. Heideti ette, et miks ameeriklased ei tulnud Prantsusmaale sõjas Preisimaaga appi.
Kõige märkimisväärsem oli vasekaupmehe Japy Fréresi annetus kuju ehitamiseks vajaliku vase näol, mis praeguses vääringus peaks olema tublisti üle 300 000 dollari – kuju väliskülg koosneb 350 vasest valmistatud lehest. Viimane vajaminev raha korjati rahakatele kodanikele mõeldud loteriiga, kus auhindadeks (528 tk) olid hõbekandikud, maalid, juveelid ning samba terrakotakujukesed á 1000 franki, kuhu lisati plaat võitja graveeritud nimega.
Bartholdi alustas tööga kuju juures juba siis, kui raha ei olnud veel koos. Töökohaks valis ta Gauthier & Co töökoja Gagetis ja valmistas seal esialgu tulevase kuju pea ja tõrvikut hoidva parema käe – juba siis oli selge, et algselt mõeldud ajaks kuju valmis ei saa. Nii pidi Philadelphiasse näituse ajaks jõudma käsi, et koguda uusi toetajaid (pea toodi samal eesmärgil rahva ette Pariisi maailmanäitusel 1878), kuid jõudis sinna peaaegu näituse lõpus, mistõttu näituse kataloogis seda pole märgitud. Siiski said üsna paljud inimesed käesisese trepi kaudu tõusta tõrvikuni ja sealt näitusele pilk heita. Bartholdi oli näitust külastanud Prantsusmaa delegatsiooni liige, kuid temalt olid näitusel väljas ka neli kuju, mille eest teda autasustati näituse pronksmedaliga.
Oma teisel käigul Ameerikasse kohtus skulptor jällegi paljude inimestega ja ärgitas neid looma toetuskomiteesid, et koguda raha kuju sünniks. Nende nn Ameerika komiteede kaudu saadigi lõpuks raha pjedestaali ehitamiseks ning ehitustööde organiseerimiseks. 3. märtsil 1877, oma valitsusaja viimasel päeval, kirjutas president U. Grant alla aktile, et kuju püstitamisega ollakse nõus, kui Prantsusmaa selle neile kingib. Ameerika lahendab aga püstitamisega seotud koha- jm mured. Järgmine president, R. Hayes eraldas pärast ametisseastumist kuju tarvis eelmainitud Bedloe saare.

Visa töö
1879. aasta lõpuks oli Prantsusmaal kuju jaoks kogutud veerand miljonit tollast franki. Gauthier ja Co töökojas ja selle õuel käis töö juba neli aastat. 18. veebruaril 1879 oli Bartholdi saanud kuju loomiseks ka USA patendi nr 11 023. Käe ja pea tugistruktuuride loomisel oli Bartholdi abiliseks olnud sõber E. Viollet-le-Duc (Notre Dame’i restaureerija), kes aga üsna pea haigestus. Järgmisel aastal õnnestus Bartholdil kuju loomisest huvituma panna A.-G. Eiffel, seesama Eiffel, keda kogu maailm teab temanimelise torni kaudu Pariisis. Siis seda torni polnud veel olemas (ehitusaastad 1887–1889), kuid on ütlematagi selge, et vabadusesamba toestiku valmistamisel sai ta väärt kogemusi.
Enne Eiffelit oli kavatsetud kuju allosa teha liivaga täidetud telliskivimüüritisest ja ülalpool terassõrestikust. Eiffel otsustas neljale tugisambale toetuva, kuid mitte lõpuni jäiga terassõrestiku kasuks. Tugevate tuulte (kiirusel 22 m/s kõigub tõrvik praegu ca 12 cm) ja temperatuurikõikumiste (talvel ka alla 0 °C, suvel ligi 40 °C) tõttu oleksid keresse tekkinud suured pinged ning see oleks kokkuvõttes viinud õhukese vaskpleki (2,37 mm) väsimuseni ning rebenemiseni. Selle vältimiseks pandi kandva terassõrestiku ja kere vahele metall-lattidest-lintidest toed, mille otstes olid vaskplaadid toe ja kereplekkide ühendamiseks. Kokku saadi niimoodi kattepleki kinnitamiseks piisavalt tugev alus, mis samas võimaldas katteplekil ka paisuda ja kokku tõmbuda – vaskplaadid mängisid kaasa. Kuna vase ja terase kokkupuutumisel on tagajärjeks mõlema metalli galvaaniline korrodeerumine, siis selle vältimiseks pandi kokkupuutuvate pindade vahele šellakiga töödeldud asbest.
Kahe mehe koostöö oli väga viljakas – Eiffel ehitas toestikku edasi sedamööda, kuidas Bartholdi jõudis valmis vaskplekist detailidega. Nende valmistamiseks oli kuju mudelit neljal korral suurendatud, kuni jõuti lõpliku suuruseni. Selle järgi tehti negatiivmudelid ja nende järgi taoti-venitati-pressiti töökojas valmis detailid. Detailid nummerdati, olulised ühenduskohad markeeriti ja servadesse puuriti neetide jaoks augud. Kuju ülesseadmisel Ameerikas pidi kahe metalltahvli ühenduskoha taha tulema 2 cm paksune ja 5 cm laiune teraslint, mille külge siis neediti katteplekk.
1883. aastal suri Laboulaye. Tema koha ühingus võttis üle Ferdinand de Lesseps – Suessi kanali ehitaja. 4. juulil 1884 anti valmis kuju sümboolselt Pariisis üle Ühendriikide suursaadikule L. Mortonile. Kuju ise võeti lahti ja 350 detaili pakiti hoolikalt 214 puidust kasti ning 1885. aasta alguses viis Prantsuse fregatt Isere need New Yorki.

Ameerikasse
Kokkuleppe kohaselt pidi Ameerika pool hoolitsema pjedestaali loomise eest, aga raha selleks ei tahtnud kuidagi laekuda. Näiteks oli New Yorgi komitee 1884. aastaks suutnud koguda vaid 3000 dollarit. Valitses põlglik-irooniline suhtumine – kui prantslased tahavad meile sammast kinkida, kinkigu siis alus ka! Asi paranes, kui rahvast asus õhutama kõige suurema ajalehe New York World väljaandja J. Pulitzer. Ta kritiseeris varakaid kõrvalehoidjaid ja tõi ajalehes pidevalt näiteid, kuidas vaesed annetasid viimaseid penne. Augustiks 1885. oli siiski kogunenud 102 000 dollarit, kusjuures 80% annetajaist olid andnud vähem kui dollari. Lõpuks oli aprilliks 1886 alus valmis.
Pjedestaal rajati 1807–1811 ehitatud 11 eendiga kindluse Fort Wood keskele, nii et aerofotodel on näha, et sammas seisab tähekujulise aluse keskel – sümbol seegi. Alus on mitmeastmeline püramiid, kõige alumise ruudu külje pikkus on 27 m ja graniitplaatidega kaetud betoonkihi paksus 6,1 m – sel ajal oli see maailma suurim monoliitbetoonivalu. Aluse täiskõrgus on 46,71 m ehk see on peaaegu võrdne kuju kõrgusega – 46,5 m aluselt tõrviku tipuni. Alusesse oli valatud neli I-ristlõikega terastala, mille külge omakorda ühendati Eiffeli kandekonstruktsioon. Et pjedestaal oli ülevalt sama suur kui kuju alus, siis ei saanud sinna enam tellinguid püstitada. Vaskplekist keredetailid vinnati ettevaatlikult nööride abil üles ja neid kinnitavad töömehed pidid samuti rippuma sageli nööride otsas. Siiski ei toimunud ühtegi õnnetusjuhtumit, kõik sujus ja 28. oktoobri pärastlõunal 1886 võis president G. Cleveland kuulutada kuju avatuks.

Lõpetuseks
Kõike kujuga seonduvat ei õnnestu kuidagi pakkida ühte loosse. Meie arvates on vast tähtsam lisada, et kujule on tehtud palju hooldus- ja renoveerimistöid – kuju loomisel ei osatud kõike ette näha ega olnud võtta ka vastavaid kogemusi, samuti tõi aeg tõhusamaid tehnoloogilisi lahendusi. Näiteks hakkas kuju pärast püstitamist kattuma paatinaga (loomulik oksüdeerumisprotsess). Kongressi liikmed arvasid aga, et tegu on korrosiooniga, mis võib kuju hävitada, ja eraldasid isegi 62 800 tolleaegset dollarit, et värvida kuju seest ja väljast. Rahvas protesteeris ägedalt ja õnneks seda võeti kuulda ning kuju värviti vaid seest. Seda korrati aegade jooksul veel mitu korda, kuni leiti, et värv ei kaitse, vaid hoopis varjab võimalikke vigaseid kohti, sh ka roostetamise.
Kõige ulatuslikum renoveerimine leidis aset aastail 1984–1986, millal eemaldati seest ka mõttetud värvikihid. Tähtsam oli, et paljud roostetanud raud- ja terasdetailid asendati roostevabadega, asendati toestikku ning plekk-katet ühendanud vaskplaadid, ka 2% katteplekkidest tuli välja vahetada. Tugevdati käe ja õla kinnitusi, peapärja üks kiir pandi natuke teise nurga alla, kuna see oli kulutanud käekattesse augu, paigaldati lisatoestus peale, tehti uus tõrvik (originaal sai kannatada 1916, kui naabersaarel lasid sakslastest sabotöörid õhku lõhkeainetehase).
Ameerika vabadussammas on seisnud 125 aastat ja jääbki seisma. Meie vabadussammas…
***
Selle aasta lõpus suletakse jälle pääs kujusse üheksaks kuuks – kuju sisse ehitatakse teine trepp, et ohu korral saaksid külastajad sealt kiiremini lahkuda. Küllap kardetakse, et vabaduse sümbol on terroristidele ahvatlev sihtmärk.

Sarnased artiklid