Uusklassikuga läbi Euroopa
Mauri Salo
01.09.2007

Mõned motoriseeritud liikurid tekitavad inimestes antipaatiat, viha või kadedust, mõned seevastu toovad naeratuse näole. Black’n’Roll ei ole kindlasti parim nimi vana võrriklassiku uuele põlvkonnale, kuid nimele vaatamata tekitab see sõiduk uskumatul määral positiivseid emotsioone.

Seekordse loo tagamaad ulatuvad enam kui 60 aasta kaugusesse ajalukku, kui Prantsuse firma Solex müüs esimese Velosolex nime kandnud abimootoriga jalgratta. Hiljem siirdus Velosolexide tootmine Magneti Marelli, edasi Renault’, Motobecana ja lõpuks Yamaha kätesse ning kui tootmisele 1988. aastal joon alla tõmmati, ulatus kogu toodangu maht 8 miljonini.
Velosolexide tootmiseks kasutatud tehnoloogia ostis seejärel prantslane Dominique Chaumont, kes müüs selle hiljem Ungarisse. Velosolexe on läbi aegade toodetud ka Hollandis (legaalselt) ja Hiinas (loomulikult illegaalselt!).
Chaumont panustas vanade liinide müügist saadud raha uue Velosolexi loomisse. Põhja-Prantsusmaale asutati uus firma nimega Mopex, mis alustas Velosolexi viimase mudeli S3800 koopiate tootmist. Tänases maailmas pole ime, et rataste komponendid toodetakse tegelikult Hiinas (tootjaks on Hondy – vaevalt et sarnasus Hondaga siin juhuslik on!) ning prantslaste hooleks on vaid toodete kokkupanek. Chaumont üritas kätt peale panna ka Magneti Marellile kuulunud Velosolexi kaubamärgile, kuid selle eest küsitud 200 000 eurot käis talle üle jõu. Nii tuligi kasutusele võtta uus nimi Black’n’Roll.
Täna toodab Mopex juba S3800 edasiarendatud versiooni S4800 – mootori töömahuks 49 cm3, võimsust 0,83 hj. Sellise sääreväristajaga Prantsusmaalt Soome? Aga miks ka mitte?

Hull idee sai teoks
Mullu levis kuulus, et Dominique Chaumont oli valmis saanud esimese hübriidjõuallikaga “võrri”. Siit tärkaski idee – teha sellise keskkonnasõbraliku liikuriga reis Prantsusmaalt Soome (hea küll, jäädes reaalsuse piiridesse, siis tegelikult siiski Saksamaale – viimase lõigu Travemündest Helsingisse plaanisime läbida laeval). Kujutage ette väikest ökonoomset ja keskkonnasõbralikku “sääreväristajat” – esmalt väikesekubatuurilise bensiinimootoriga maanteed mööda linnast linna ja seejärel elektrimootori surinal läbi keskuste!
Idee leidis toetajaid ja lõpuks sai teoks tõeline tähesõit – 8 meest ja saateauto(d). Eeltöö oli põhjalik – lisaks marsruudi planeerimisele ja hotellide broneerimisele võtsime ühendust tee äärde jäävate Velosolexide klubide ja kaupmeestega, hankisime kaks stiilset saateautot (Citroën Camionette’id), kõigile meestele ühesugused sõiduriided, kaks Garmini navigatsiooniseadet ja lisaks veel igale rattale Soome lipud – ühest küljest reklaamiks, aga teisalt ka kaasaliiklejates täiendava tähelepanu äratamiseks ja seega meie oma ohutuse parandamiseks.
Seltskond sai esmakordselt kokku Brüsseli lennuväljal ja seal selgus, et vaid üks meist oli noorem kui 50aastane – tema sai endale seega kohe “poja” tiitli! Nii et ratta sünnilugu ja meie sünniaastaid arvestades igati sobiv kombinatsioon! Mootorrattur polnud meist keegi, vaid kaks omasid mingeid kogemust ka Velosolexi enda või siis Black’n’Rolliga.
Ebameeldiva üllatusena selgus, et hübriidvõrri, millest kogu idee algas, sedapuhku sõitu ei saagi. Tehasesse oli hiljuti sisse murtud ja sellega seoses oli “rändama” läinud mitte ainult tavarattaid, vaid ka osa hübriidrataste detailidest… Et samal ajal toimus ka tehase kolimine uutesse ruumidesse, polnud meile plaanitud ratas valmis saanud ja nii tuli rahulduda tavaratastega. Tõsi, prantslased tunnistasid ka ise, et ega tulemus neid endid ka veel selleks hetkeks 100% ei rahuldanud, nii et ilmselt on lõplik seeriamudel valmis sellesügiseseks Pariisi mootorrattanäituseks.
Nii muutuski hübriidratta esmatest meeleolukaks rühmasõiduks Prantsusmaa, Belgia, Hollandi ja Saksamaa teedel. Ja neis riikides teati, millega tegu on! Oli tavaline, et vahepeatust tehes ei pääsenud me enne minema, kui olime huvilistele seletanud, kes me oleme, kuskohast tuleme ja kuhu läheme ning et tõepoolest on tegu kuus aastakümmet tagasi Lõuna-Euroopat vallutanud Velosolexide taassünniga. Loomulikult kuulus sellesse “paketti” kohustuslikus korras ka põhjalik rataste esitlus. Kuulsime ka kümneid lugusid aastakümnete tagant: “Oi, ma nägin omal ajal Jacques Tati filmi “Minu onu” (“Mon Oncle”) ja armusin Velosolexi!”, “Ma sõitsin 10 aastat Velosolexiga – enne kui kogusin raha auto ostmiseks!”, “Ah neid toodetakse nüüd jälle? Vaevalt küll meie lapselapsi need huvitavad – nemad ajavad ju kiirust ja välimust taga, aga Velosolexil pole kumbagi…” jne.

Kannatab sõita küll!
Siledal ja tasasel asfaltteel liigub Black’n’Roll heal juhul kuni kiirusega 40 km/h. Ülesmäge sõites langeb kiirus alla 30 km/h ning kui tõus järsemaks muutub, tuleb vändates “auru” juurde anda. Keskmiseks kiiruseks kujuneb seega kuskil 25 km/h ehk siis 100 km läbimiseks tuleb varuda 4-5 tundi.
Kiirus on küll tagasihoidlik, kuid sõit ise osutub üllatavalt mugavaks. Püstine sõiduasend on pikaks sõiduks igati sobiv – selg on otse ja juht ei ole oma sõiduki kohal küürus. Mootor põriseb küll häirivalt – täpselt nagu mootorsaanil – kuid et summutitoru ots asub all põlvede kõrgusel, ei sega vähemalt heitgaasid. Ainus häiriv asjaolu on see, et vasak püksisäär kipub tahmaseks saama…
Sellise aeglase kulgemise plussiks on võimalus ümbritsevat loodust ja asulaid nautida. Olen kaugel sellest, et soovitada Black’n’Rolli pikkadeks reisideks, kuid tegu on suurepärase alternatiiviga neile, kes pikalt vändata ei viitsi, kuid ometi rattamatka võlusid nautida tahavad. Black’n’Rolli Hollandi maaletooja sõnul on tema müünud selliseid sõidukeid 10–15 kaupa nt hotellidele – kes neid siis tunniks-paariks klientidele välja üürivad.
Black’n’Rolliga sõitmine eeldab mõningate nüanssidega kohanemist. Vändates on ülekanne suhteliselt kiire ning tasasel maal saab temaga üsna pikki vahemaid läbida (eeldusel, et mootor esirattaga parajasti ühenduses ei ole, muidugi!).
Mootor käivitub nagu võrril ikka – vändates. Esmalt vabastatakse mootor “puhkeasendist” – nii, et väike veoratas mootori raskuse mõjul esirattaga ühendub. Seejärel avatakse kütusekraan, vajutatakse vasema pöidlaga kompressiooniklapp põhja, keeratakse gaasilüliti vasakule ja vändatakse ratas liikuma. Kui ratas juba liigub, vabastatakse kompressiooniklapp ja mootor popsubki käima.
Käike rattal ei ole, nii et kogu kiiruse reguleerimine käib vaid gaasihoova abil. Maanteesõidul ongi see sisuliselt kogu aeg põhjas.
Vedrustusega on lihtne, sest Black’n’Rolli ainsaks vedrustuselemendiks on sadul. Suuremate ebatasasusteni jõudes on tark hoogu maha võtta või vähemalt sadulas püsti tõusta. Mõnevõrra muudavad sõitu sujuvamaks ka ümmargused Michelini rehvid. Pidurid on kah ja nende võimekus on vastavuses ratta dünaamilise võimekusega.
Nõrgaks kohaks osutus tagumine rattarumm, mis andis korduvalt põhjust kirumiseks ning enamgi veel – saateautost varuosakastist uute juppide otsimiseks. Sellest sai ka prantslasi informeeritud, kes lubasid koostöös oma hiinlastest allhankijatega vead kõrvaldada.
Sellist matka, mida meie läbisime abimootoriga ratastel, võib muidugi teha ka tavaliste klassikaliste jalgratastega. Eriti Hollandis ja Saksamaal – seal on suurem osa jalgratastest erinevalt meist, kus valitsevad maastikurattad, just klassikalised rattad, kus istutakse sirge seljaga. Suurem osa teel kohatud jalgratastest olid seejuures uued – käiguvahetite, pori- ja ketikaitsete ning sageli ka ostukorvidega. Seega põhimõtteliselt nagu meilgi – kui mitte arvestada asjaolu, et meie jalavaeva vähendas pisike alla 1 hj mootorihakatis!

Sarnased artiklid