Uued rattad toovad uusi tuuli
Kullo Kabonen
05.01.2006

Ehkki massilisema motikakasutamise ajani on veel mõni kuu aega, on uus motohooaeg juba alanud. Õigemini algab ta enamiku huviliste ja äris osalejate jaoks sügiseste suurte näitustega.

Möödunud sügis oli nii messide-näituste kui tootjate käitumiselt pisut erandlik. Kui seni toimusid Euroopa kõige olulisemateks näitusteks peetavad Müncheni Intermot ja Milaano EICMA üle aasta vaheldumisi ja septembri lõpul, siis järgmisest aastast muutuvad mõlemad iga-aastasteks üritusteks, kusjuures Intermot saab toimuma tavapärasel ajal septembris ja Milaano mess novembris. Kuna selleaastane EICMA Milaanos toimus juba uuel, hilisemal ajal, tõusis tänu varasemale toimumisajale ebatavaliselt tähtsaks ürituseks tavaliselt vähemtähtsaks peetud Pariisi motoshow. Võibolla oli ka see pisuke määramatus põhjuseks, miks ei pidanud päris paljud tootjad kinni senisest praktikast, kus uusi mudeleid esitletakse olulisimal näitusel, vaid kergitasid päris mitmelt uudiselt saladuskatet juba varem. Nii olid juba ette teada näiteks Triumphi, Kawasaki ja Suzuki olulisemad uudised. Yamahagi näitas seoses oma poole sajandi juubeliga paari olulisemat uudist juba septembris.

Yamaha väärikas juubel
Yamaha saab 50! Tehas lubas oma juubeli puhul uute mudelitega konkurentidel elu kibedaks muuta ja tuleb tõdeda, et vaeva on nad näinud korralikult – vaatamise ja kõrva taha panemise väärset leidub igasuguse stiili pooldajale.
Kui lipulaev R1 on kogenud eelkõige kosmeetilisi uuendusi, siis täiesti uus, kolmanda põlvkonna YZF R6 ehk harjumuspäraselt lihtsalt „err-kuus gen3” on kaheldamatult kõvema prooviga uudis. Piisab, kui öelda, et selle 600 cm³ reasneljase maksimaalvõimsus 133 hobujõudu saavutatakse veel hiljuti seeriarattal kujutletamatu 17 500 pöörde juures minutis. Lisaks on nüüd ka kuuesajane väikevend varustatud liitristelt Yamudelt tuntud muutuva ristlõikega väljalaskega (EXUP), mis optimeerib mootori tööd madalatel-keskmistel pööretel.
Ringrajal kiunumisele öiseid tänavaid eelistavale tsiklihuvilisele on Yamahal välja käia 1,9-liitrise töömahuga XV 1900 Midnight Star. 1854 cm³ töömahuga V2 liigutab rasket kruiserit 168 Nm pöördemomendi najal. Tagarattani jõuavad njuutonmeetrid „harrika moel“ ehk hammasrihma vahendusel.
Tähelepanuväärne uudis linnaliiklusse on välimuselt eelmise aasta peategelast, rasket MT-01 meenutav MT-03 – supermoto sugemetega linnaratas. Yamu ühesilindriline 660 cm³ jõuallikas on vana tuttav, ent on pandud vedama veelgi madalamatelt pööretelt. Ratas on meeldejääva disainiga ja mootori küljel paiknev tagavedrustus on omaette vaatamisväärsus – see on lahendus, mida nähti ka MT 01 prototüübil, ent möödunud aastal Yamaha sellega seerias veel riskida ei julgenud.
Uut hingamist on puhutud ka R1-jõuallikal baseeruvale, ent seni kuidagi ilmetuks jäänud Fazeri-harule. Märkimisväärseim on naked-variandi lisandumine. 600-ne naked-Fazer on ammu olemas ja palju teenitud kiitust pälvinud. Tonnised alumiiniumraami ja eriti noortepärase sumbutajajupatsiga suured vennad (valikus leidub nii paljas kui poolgondliga variant + matkaratta vääriline täisgondel ja küljekohvrid lisavarustusena) näevad õnneks kõike muud kui igavad välja ning arendavad seejuures 150 hj. Areng igavavõitu FZS1000-ga võrreldes on juubelit väärt!
Aga vaataks ka mujale.

Bikemaailmas on värskeid tuuli

Kui vahepeal tundus, et supersportmaailma areng seisneb lihtsalt hästituntu ja järeleproovitu kannatlikus ja hoolsas järellihvimises, siis nüüd on õnneks näha ka alternatiivset lähenemist. Otsa tegi omal ajal lahti Kawasaki 600-se Ninja ülemõõduliseks (ehk 636 cm³-ni) kasvatamisega, millele vastas Triumph oma 650 cm³ neljasilindrilise „kuuesajasega“. Nüüdseks on viimatimainitud Inglise tootja aru pähe võtnud ja naasnud talle nii omase isemõtlemise ja kolmepajaste jõuallikate juurde ka selles sektoris. Tuliuus Triumph Daytona 675 rikub tavapärase piire nii oma 75 ülearuse kuubiku, ühe puuduva silindri kui värske väljanägemise poolest. Ja nagu ratast katsetanud Inglise motoajakirjanik Alan Cathcart väidab, on tehasel õnnestunud ühendada kolmesilindrilisele omane hea vääne piisava võimsusega kõrgetel pööretel – tulemuseks on reaalse eluga hästi kontakis püsiv ratas, mille võimeid on ka tegelikkuses võimeline nautima/kasutama suur osa sellega sõitvatest mootorratturitest (ja see polegi tänapäeva bike´de juures sugugi enesestmõistetav).
Kui juba bike´tamiseks läks, ei saa üle ega ümber kahe Suzuki mudeli – uued GSXR-id on ette näidata nii 600-ste kui kolmveerandliitriste klassis. Ja nagu gixxerite puhul ikka, tasub neil sünnipärastel põrgulistel silm peal hoida. Mõlemad meenutavad nüüd gondli poolest eelmise aasta GSX-R1000. Teine silmatorkav detail on seni vaid MotoGP ratastel nähtud alaasetusega lühike väljalase. Sama asja kohtab ka R6 juures, seega on põhjust arvata, et eelmiste aastate moeröögatuse – sadula alla veetud väljalaskega rataste kõrgenenud raskuskeskmest, sadulaaluse panipaiga puudumisest, tagumikualuse kuumenemisest ja lisandunud kaalust polnud päris tuulest tõmmatud. No ja jõudu on LOOMULIKULT enam kui eellastel...

Igameherataste osas läheb huvitavamaks
Vast kõige suuremat hulka motohuvilisi puudutab suhteliselt kättesaadava hinnaga universaalrataste turul toimuv. Ja õnneks on siingi mitmeid uudiseid.
Suzuki puhul tasub kindlasti ära märkida tõsiseltvõetava konkurendi tekkimine Yamaha FZ6-le ja Honda Hornetile – GSR 600 näeb välja moodne ja kasutab samuti 600-se bike´i jõuallikat. Kõigi eelduste kohaselt soodsa hinnaga ja väga võimekas motikas.
Kawasaki ja BMW on mudelivaliku odavamas otsas jõudnud sarnasesse punkti – nii uus Kawasaki ER 6 kui BMW F 800S on reaskahesed. Vahepeal teenimatult vähe kasutatud mootori layout, mis reasneljasega võrreldes on märksa lihtsam, odavam kitsam ja parema pöördemomendiga, on taas pildil. Bemmi kohta sõidumuljeid veel pole, Kawaka kuuesajaviiekümnene „baasratas“ on saanud hulganisti kiitust ja poleks eriline ime, kui soodsa hinnaga sõiduriistast kujuneks müügihitt.

Kõige-kõiged muidugi kah...
Siin pole kahtpidi mõtlemist – fakt, et Suzuki Hayabusa on enamiku jaoks tänaseni „maailma kiireim seeriamootorratas“ (ehkki tegelikult on tonnine MV Agusta ta tänaseks sellelt troonilt tõuganud), pole Kawale aastaid rahu andnud. Esimene katse “hayaka” trooni kõigutada võeti ette ZX 12R-ga. Mootor osutuski võimsamaks, ent Hayabusa parem aerodünaamika ei võimaldanud suurel Ninjal kontrollitud oludes suuremat lõppkiirust kellale saada. Uus katse tehakse ZZR 1400-ga, millel aiste vahel kuuldavasti ligi 190 hj. Lootused on igatahes pandud seeriarattaga USAs ja Briti saartel üliolulise piiri – 200 miili tunnis (ehk 320+ km/h...) alistamisele. Seda, kas järjekordne unelmapiir ka alistatakse, saame kindlasti näha juba kevadel.

Sarnased artiklid