Üks teistmoodi Harley-Davidson
Kullo Kabonen
01.07.2008

Harley-Davidson on midagi muud kui lihtsalt mootorratas. Õigemini hakkas vahepeal tunduma, et HD ongi eelkõige „midagi muud” kui mootorratas (loe: marketingiudu, aksessuaariäri ja rahakatele-kogukatele keskklassi pürjelitele „mässulise bikeri elustiili” müümine). Mis muidugi ei tähenda, et ratastel endil midagi viga oleks olnud – lihtsalt teised tootjad kippusid tehnika poolt vaadates eest ära kaduma.

Esimene tõsiselt uus asi üle mitmekümne aasta oli 2002. aastal tootmisse jõudnud V-Rod. Seni meelekindlalt traditsioone järginud HD jaoks oli uus, tähist VRSC kandev mudel täielik revolutsioon. Sellist nime kandis ka koostöös Porschega välja aretatud täiesti uue põlvkonna mootor: 1130 cm3 töömahtu, kütuse sissepritse, ülaasetusega nukkvõllid ja vesijahutus ning võimsust 115 hj. Ka veermik oli täiesti erinev seninähtust. Tehnilises mõttes tõi VRSC harrikad laksuga tänapäeva ja pani nad ka nende sõitjate radariekraanile, kes seni HD nime peale vaid muigasid. Hardcore-fännidele oli seda kõike selgelt liiga palju, ja nii sai uus mudel vähemalt ida pool hüüdnimeks U-Rod (vene keeles urod – värdjas, ebard)…
Kui esimese põlvkonna rataste disaini suhtes võib eri arvamusel olla, siis Night Rod Speciali kohta pole ka kõige irisemisvalmimal kodanikul põhjust palju vinguda. Pika, madala ja kurjakuulutavalt musta sõiduriista olemusega sobib klassikalistele mudelitele viitav ümmarguse esilaternaga café raceri-stiilis esigondel nagu valatult. Moodsate rehvidega (tagumine lausa 240 mm laiune) valuveljed ja ebaharrikalikult tõsise olemisega pidurid viitavad tänapäevastele sõiduomadustele. Et tegemist pole vaid tühipalja poosetamisega, veenab pilk tehnoandmetele – 1250 cm3-ni kasvanud töömahuga jõuallikast irdub üle 125 hobujõu ja 115 Nm pöördemomenti. Tegemist on kiireima praegu tootmises oleva Harley-Davidsoniga.
Sadul on madal ja ratas tundub selga istudes üüratult pikk. „Käed-jalad-ees” isteasend tähendab, et sellise asendiga harjumatul sõitjal kipuvad jalad otsima tuge jalaraudadest ca 40–50 cm tagantpoolt (korra õnnestus jalg torgata äsja liikuma hakanud 300 kg Rodi ja tänava äärekivi vahele, mis päädis väänatud hüppeliigesega).
Night Rod Speciali vaid 64 cm kõrgume sadul, 300 kg kaalu, 1715 mm telgede vahe, 36kraadine esihargi nurk ja kaugele ette viidud jalatoed annavad kokku komplekti, millega on päris keeruline manööverdada. Ratast väikesel kiirusel kallutades on kogu aeg tunne, et asi „kukub ära” ja kui ka rahalises mõttes kolmesajakilost sõiduriista ei taha ära kraapida, nõuab asi juhilt kindlat kätt ning julgust. Või siis keskmise parkimisplatsi suurust pinda ümberkeeramiseks.
Alul veidrana tundunud isteasend hakkab päris kiiresti OK tunduma, vähemalt sirgel sõites pikakäelised ettesirutatud asendi kohta midagi laitmisväärset ei leia.
Suurim positiivne üllatus on muidugi mootor. Revolution-jõualikas on küll kaotanud kaubamärgiks kujunenud „potato-potato” saundi ja madalalt vedamise pots-ja-postivahe võimekuse, sest alla 3000 pöörde mingit erilist elu ei ole, pigem sureb asi sujuvalt välja. See-eest algab tahhomeetri punane ala alles 9000 pöörde juurest ja (nii uskumatu kui see seni ka ei tundu!) selle ligi kaks ja pool meetrit pika ja madala malaka raami vahel on peidus kõige ehedam sportmootor! Asi kerib hirmuäratava enesekindlusega ennast 6000-7000 pöördeni ja siis õige minek alles algab. Lubatud 115 Nm väänet leidub nimelt vägagi sportlikult alles 7000 pöördel. Ja selline minek jätkub kuni lubatud 9000 pöördeni, mil jõuallikast peaks irduma 126 hobuse ramm. Muidu meeldiv vaikne podin, mis paarissummutajatest kostab, muutub suurtel pööretel arvestatavaks lõrinaks.

Otse ja kiiresti
Night Rodi puhul kujunebki peamiseks probleemiks lubatud kiirustes püsimine – iga pisutki sirgem teelõik provotseerib randmeväände, mis omakorda lõpeb lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega üle 40 kilomeetri tunnis…
Igatahes tundub mustal elukal olevat ükskõik, kas sadulas on sada või kaks korda sada kilogrammi – ka suure kaassõitjaga on 160+ kiirused endiselt vaid gaasinõksu ja loetud sekundite kaugusel. Meie teedel saab piirajaks hoopis ratta madalus. Vähendatud käiguga tagavedrustus ja ülimadala profiiliga 240 mm tagapapu võimekus saab teekonaruste silumisel ühel hetkel otsa. Ka tüüpilised freesitud asfaldiservad tunduvad selle rattaga ohtlikult valusad – isegi suhteliselt tasasel pealesõidul tundub, et esivelg sai nüüd küll kabelimatsu…
Mustapõhjalised hõbedaste osutitega näidikud on Rodil head. Nagu öeldud, algab vasakul asetseva tahhomeetri punane ala 9000 pöörde juurest ja keskel trooniva spidomeetri skaalat jätkub lausa 240 km/h tunnikiiruseni. Muu hulgas selgub LCD-tabloolt ka paagis järgi oleva bensiiniga läbitavate kilomeetrite arv. Väga mugav!
Samas tuletab see number valusalt meelde, mis eriti magusa minekuga kolmesajakilose rattaga kaasneb – kütuseosuti maruline kukkumine. Uuel Rodil on vana 12liitrise asemel küll 19liitrine paak, ent sellestki suutsin suurema osa vähem kui paarisaja kilomeetriga ära sõita. Tehase lubatud kütusekulu 6,9 liitrit sajale linnas näeb küll vaid liigse vaimse pidurduse all kannatav või osaliselt halvatud parema randmega sõitja. Öeldakse ju, et tasuta lõunaid ei ole. „Tasuta” on sõna, mis enam kui 300 000 krooni maksva ratta puhul ka kindlasti pähe ei karga. See-eest on asi ameerikalikult rammus ja maitsev. Mis siis, et ebatervislik.

Sarnased artiklid