Üks nimi, mitu erinevat autot
Martin Meri
04.03.2018

Renault on oma väikekeskklassi autost teinud justkui “laia haardega ärimehe”, kel õige varustus igaks elujuhtumiks. Megane’ide erinevad põlvkonnad pendeldavad väljapaistva kujustusega disainautodest igavate ja ilmetuteni. Tänaseks päevaks on Megane jõudnud juba IV põlvkonnani ja käes paras hetk kiigata eelmist, aastatel 2008-2016 tootmises olnud III põlvkonda.

Megane’i esmakordsel esitlusel, aastal 1995, mil temast sai asendaja menukale Renault 19-le, panustas Renault turvalisusele ja on seda joont jätkanud ka III generatsiooni Megane’idel, mis on EuroNCAP turvatestides samuti saavutanud viis tärni väärt tulemuse. Kui esimesed Megane’id olid lihtsa ja mittemidagiütleva väliskujustusega, siis järgmise põlvkonnaga lõi Renault maailma pahviks. Paljudest keretüüpidest koosnev mudelipalett, kuhu kuulusid 3- ja 5ukseline luukpära, sedaan, universaal, nišitootena klaaskatusega kupeekabriolett ning samale põhjale ehitatud ruumikad mahtuniversaalid Scenic ja Grand Scenic, said eelnevast generatsioonist hoopis teise kujustuse. Eriti panid kulme kergitama luukpärad – sedavõrd radikaalset disainilahendust polnud seeriaautodel kasutatud oma kümmekond aastat.

Aastad möödusid ja Renault’ disainerite-inseneride meeltes toimus ilmselt teatav rahunemine. Sensatsiooniline II põlvkonna Megane sai 2008. aasta lõpus III generatsiooni näol hoopis vaoshoituma (ja ilmetuma) järeltulija. Alul pakuti 3- ja 5ukselist luukpära, aasta hiljem lisandus 5ukseline universaal Megane Sport Tourer ja veel aasta hiljem kupeekabriolett.

Eelmisest generatsioonist tuttav sedaan järeltulijat ei saanud, seda asendas Renault Fluence. 2012. aastal läbis kogu Megane’i perekond esimese uuenduskuuri, mille käigus kõpitseti väljanägemist ning tutvustati uusi ja moodsamaid jõuallikaid. 2014. aasta möödus taas uuenduste tähe all ning Megane III välimus viidi vastavusse Renault’ teiste mudelite omaga. 2016. aastal toodi turule IV põlvkond.

Mahukas, aga mööndustega
Megane on väikekeskklassi auto, mille konkurentideks muuhulgas Ford Focus ja Volkswagen Golf. Huvitaval kombel on Megane’i luukpära ja universaali puhul panus tehtud pakiruumi mahule, aga seda paraku tagumisel real istujate arvelt. Seega on pagasiruum justkui suurem kui konkurentidel, aga reisijad tunnevad end jällegi kitsamalt.

Megane’i varustus on hinnaklassile vastav. Järelturul on saada nii olematu varustusega (puuduvad isegi istmesoojendused) kui väga hea varustusega eksemplare. Salongi materjalid ja koostekvaliteet on rahuldavalt heal tasemel, mõned norimised odavavõitu plastiku kohta tuleb andeks anda, sest seegi on hinnale vastav. Samas on üldine kvaliteet auto sihtgruppi ja hinda arvestades korralik.

Mõned naginad-loginad käivad asja juurde, eriti kui tegu vanema ja suurema läbisõiduga autoga. Kiita tuleb mürasummutust, eriti just viimase mudeliuuenduse (2014 ja edasi) läbinud eksemplaridel. Sõidumugavusest rääkides on Megane mugav, sportlikuma sõidu otsijad peaksid vaatama kupee ja RS-i poole – esimene on jäigem ja konkreetsem, teisel lisandub eelnevale ka võimas mootor koos sellega kaasaskäiva sportliku häälega.

Jõuallikaid igale maitsele
Mootorivalik on Megane’i puhul tõesti lai. Kogu tootmistsükli ajal pakuti kokku 13 erinevat bensiini- ja 9 diiselmootorit, mille võimsusvahemik ulatus tagasihoidlikust 63 kW-st kuni tõelise raketina mõjuva 202 kW jõuallikani. Käigukastid on suuremalt jaolt manuaalid (5- ja 6käigulised), klassikalist automaati ei pakutudki ja selle rolli täitsid CVT-nimeline variaatorkast ja topeltsiduriga DCT-robotkast.

Üldjuhul võiks eelistada manuaalkasti, sest automaadid on veaaltimad – põhjuseks jupsiv elektroonika. Kes otsib ökonoomset mootorit, siis tasuks kindlasti kiigata 1,5liitrise dCi-mootori poole.

Olenevalt sellest, millist mudelit täpselt soovitakse, tuleb kasutatud Megane’i ostma minnes tähelepanu pöörata erinevatele aspektidele. Kupeekabrioleti puhul tuleks esmalt vaadata katusemehhanismi: kas katus avaneb ja sulgub korrektselt ja kriginateta-naginateta, alles seejärel kontrollida veermikku ja jõuallikat.

Samas võiks turbomootoriga võimsa Megane RS-i otsingul uurida esmajoones hooldusajalugu ja kuulata-proovida mootori tööd. Kas turbo toimetab nii nagu peab ja kas mootor veab ühtlaselt? Samuti tuleks veenduda siduri korrasolekus: võimas mootor koos manuaalkastiga teeb siduri kulumisaltiks.

Tüüpilise prantslasena oli ka Megane’il algusaastatel rohkelt lastehaigusi, mis seotud eelkõige jupsiva elektroonikaga. Eesti karmimates oludes sai suuremat valu ka veermik, mis kippus kolisema ja keskmisest kiiremalt kuluma. Tundmatud pole ka vanemate 1,4liitrise bensiinimootorite läbiminevad süütepoolid, ent õnneks on selle mootoriga autosid vähe saada.

Bensiinimootoritest ongi keskmise kasutaja jaoks vast kõige sobilikum muutuva klapiajastusega 1,6liitrine jõuallikas – seda nii dünaamikat kui vastupidavust silmas pidades. Kui võimalused lubavad vaadata uuemaid eksemplare, on hea kompromiss dünaamika ja kütusekulu vahel ka 1,2liitrine turboga bensiinimootor.

Diislitest on enim kiitust ja laitust saanud 1,5liitrine dCi-mootor. Kiidetakse ökonoomsust, laidetakse töökindlust. Kübemefiltriga varustatud diislitel (FAP) on oluline aeg-ajalt auto linnast välja pikemale sõidule viia. Vastasel juhul on tulemuseks ummistunud filter ja sellega kaasnev tujurikkuvalt suur arve (ca 1500 eurot).

Kui autot vajatakse vaid linnasõiduks ja sõidud kipuvad olema lühikesed, siis ei tasu kindlasti kübemefiltriga diislit soetada – olgugi, et tehas annab vahetusvälbaks 200 000 km (seda normaalse maantesõidu ja linnasõidu kombinatsioonis). Lühikeste sõitude tulemusel on olnud juhtumeid, kus filter vajab vahetust vaid 10 000-20 000 kilomeetri läbimisel. Kasutatud diiselauto valikul saabki määravaks kübemefiltri olemasolu ja selle seisukord.

Kõik Megane’i mootorid vajavad 100 000-120 000 km järel rihmavahetust. Näiteks 1,5 dCi rihmavahetus tähendab B-varuosade kasutamisel 650-700 euro, originaalosade kasutamisel ca 900 eurost väljaminekut. Sarnasesse suurusjärku jäävad ka muude mootorite vastavad tööd. Antud mootori (1,5 dCi) puhul on tehase poolt seatud rihmavahetuse intervall küll 160 000 km, aga soovituslik on seda teha 120 000 km läbimisel või viie aasta möödumisel (olenevalt kumb enne täitub).

Kui töid pole tehtud margiesinduses, tasuks veenduda, et rihmavahetuse käigus on vahetatud ka veepump, sest suhteliselt soodsa osa (ca 40 eurot) vahetus on töömahukas (ja seega kallis) ning rihmavahetuse käigus on mõistlik seegi ära teha.

Üks nimi, erinevad mudelid
Megane III on vahva auto – ühe nime taga peitub tegelikult hulk erinevaid autosid nii keretüübilt, mootorilt kui dünaamikalt. Võiks öelda, et igaühele on olemas sobilik Megane või siis vastupidi – Megane kõnetab erinevaid sihtgruppe. Endale sobiliku leiab Megane’ide valikust nii rahulikult kulgeda armastav ja ökonoomsust hindav pereisa (diisel-universaal), teravusi otsiv pulbitseva verega noormees (Megane RS) kui massist eristuda sooviv noor naisterahvas (kupeekabriolett).

Võttes arvesse Megane’i laia haaret, on raske välja tuua seda ühte ja kõige paremat. Ka järelturul on III põlve Megane’sid päris suurel hulgal ja sobiliku leidmine ei tohiks valiku puudumise taha jääda.

Vaata lisa märtsi Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid