Üheotsa pilet Marsile?
Jari Mäkinen

Grupp hollandlasi valmistub projekti Mars One raames inimesi Marsile saatma, varustades neid vaid üheotsapiletiga. Seal peaksid nad esmajoones paljunema ja täitma punase planeedi inimestega – ja teha tuleks seda kõike televisiooni otsesaates. On sellisel ettevõtmisel arunatukest taga?

Unistus inimestest Marsil hakkas elama 1960ndatel, kuid siis ei lubanud tehnika lennata kaugemale kui Kuule. Nüüd ei piiraks reisileminekut muu kui raha ja soov (või soovimatus), et ka Marsi tolmune pind saaks kaetud inimkonna jalajälgedega.
Riiklike kosmoseagentuuride kõrval võivad naaberplaneedile esimesena jõuda hoopis eraalgatuslikud ettevõtted. Näiteks firma Space X asutaja ja juhataja Elon Musk on mitmel korral välja öelnud, et Marsi-lennud on nende pikaaegsetes plaanides omal kohal. Ja siiani on firma teinud teoks kõik, millest Musk on unistanud.
Üheks Space X teenuste kasutajaks võib saada projekt Mars One, mis on hetkel ainuke Marsiga tõsiselt tegelev ettevõtmine. Sellel on praegu ohjata kaks perutavat hobust: püütakse hankida raha, et teha ettevõtmisest võimas meelelahutus, ja leida vahend, kuidas meelitada minejaid leppima vaid üheotsapiletiga. Tagasilennu puudumine vähendab kulusid oluliselt ning lisab üritusele pinget.

Marsile ja meediasse
Mars One on ametlikult Hollandis registreeritud mittetulundusühing, mille lõid hollandlased Bas Lansdorp ja Arno Wielders. Nende ideeks on hankida Marsi-lendude rahastus televisiooniülekannete õiguste müügist, sponsorite käest ning korjanduste teel.
Et televisiooniülekandeid lennuks valmistumisest ja lennust endast soovitaks osta, plaanitakse kogu projektist teha korralik TV-sari. Astronautide valimisest ja koolitamisest saab ülevaate „Ellujääjates”, lendu Marsile ja teerajajate elu ilusat ja mitte nii ilusat osa saab reality show Big Brother kombel vaadata peaaegu otsesaatena maapealsetelt ekraanidelt.
Kui ühing teatas 2013. aastal oma plaanist saata inimesed Marsile, sai see otsekohe peadpööritava tähelepanu osaliseks. Tuhandete soovijate hulgast on nüüd välja valitud 705 isikut (418 meest ja 287 naist), kelle hulgast omakorda valitakse selle suve jooksul esimesed lennuleminejad. Seejärel alustavad kuus neljaliikmelist gruppi väljaõppega Marsi mudelmajas. Koolitus (ning sellega kaasnev tõsieluline TV-šõu) jätkub kuni lennule minekuni. Samal ajal rehitsetakse ebasobivad isikud välja.
Kuna osa väljavalitutest jätab arvatavasti pingelise ettevalmistusperioodi jooksul plaanid katki, siis võetakse uusi vabatahtlikke igal aastal lisaks. Osaliselt aitab see ka pidada ülal jätkuvat huvi projekti vastu, samas saab pikema aja jooksul rahulikumalt valida neid, kes tõesti soovivad lennata ja sobivad nõudlikku retke kaasa tegema.
Rühmadünaamika ja motivatsiooni testimise kõrval on koolituse ajal põhirõhk harjutada tulevasi marslasi toime tulema kitsastes oludes ning suhtlemisega ühtede ja samade inimestega – nii, nagu see saab olema pärast Marsile laskumist.
Samal ajal käib loomulikult tehnika ja elu- ning tööprotsesside katsetamine, et uusasukad saaksid Marsil hakkama. Kõike seda õpitakse tundma süvitsi, detailide ja põhimõteteni. Marsil saab loota vaid iseendale. Kui õppeajal juhtub midagi viltu minema või kellegi mõttekäigud ei sobi teiste omadega kokku, saab vigu kergesti parandada.
Tõenäoliselt saab Marsi-katsekeskuse asukohaks Kanada põhjaosa. Kuigi Nevadas, Austraalias või Tšiilis leiduks maismaal Marsiga sarnanevaid kõrbeid, on arktiline, kõigest kaugele jääv kõrvemaa elamise seisukohalt Marsi tingimustele rohkem vastav.

Auahne ettevõtmine
Praeguse, üpris optimistliku mõttearenduse kohaselt peaks esimene maakuulaja-kulgur Marsile laskuma 2018. aastal. See põhineks paljuski Lockheed Martini poolt valmistatud, 2007. aastal Marsile saadetud Phoenix-kulguril, kuid seekord oleks selle põhitööks mehitatud lendudele mõeldud uurimisaparatuuri katsetamine.
Samal ajal saadetakse ümber Marsi tiirutama väike sidesatelliit, mis hakkaks Marsi pinnalt Maale edastama videoid, fotosid ning mõõtmisandmeid.
Aastal 2020 oleks järg teise kulguri käes, mis läheks esimese poolt väljavalitud ala täpsemalt uurima, et see oleks ikka turvaline ala asustamiseks. Teine kulgur ja koos sellega Marsile saadetud robot-transpordialus peaksid hiljem Marsi pinnalt ühte kohta kokku koguma sinna saabunud veolaevad, sest ohutuse huvides lastakse neil laskuda üksteisest üsna kaugele. Lisaks saadetakse aastal 2020 samale orbiidile, kus Maa tiirleb ümber Päikese, veel teinegi sidesatelliit, kuid see järgneks Maale tema orbiidil Päikeselt vaadatuna umbes 60kraadise nurga all. Probleemiks lendude puhul teistele planeetidele on alati need hetked, mil Päike on vastava planeedi ja Maa vahel, sest siis puuduks igasugune side. Maa lähedal kulgev satelliit peaks selle probleemi lahendama.
Kaks aastat hiljem, aastal 2022, kui Maa ja Marss on oma orbiitidel üksteise lähedal, saadetakse Marsile kuus veolaeva ja ehitusrobot. Need laskuvad automaatselt neid valitud kohas ootava kulguri signaalmajaka järgi. Marsindumise järel läheb kulgur ja toob nad ühte kohta kokku, asetab nad üksteise kõrvale ritta ja laotab laiali neist välja sikutatud õhukesed päikesepaneelkangad.
Ühes saabunud aluses on seadmestik, mis suudab elektrienergia abil toota hapnikku ja vett Marsi pinnasest, mida kulgur käib kaevandamas ja seadmestikku laadimas. Vett ja hapnikku asutakse kohe ka säilitama, et esimeste asukate saabudes ootaks neid ees täispaagid.
Kaevandamisest järele jääv räbu kuhjatakse elamismoodulite peale kiirgusvarjeks. Hingamiseks tarvitatava õhu valmistamiseks võetakse vajalikud lämmastik ning argoon Marsi atmosfäärist.

Marslased saabuvad
Kui kõik sujub plaanide kohaselt, siis peaks aastaks 2024 Marsil olema ootamas robotite poolt kokku pandud jaam, rohkesti varustust, toitu, puhast õhku ja 3000 liitrit vett ning 120 kg hapnikku. Elu kindlustavad süsteemid toodaks kogu aeg lisa.
Siis algaks Maa orbiidil Marsi-lennuks vajaliku laeva kokkuseadmine: algul saadetaks orbiidile see osa, mis edaspidi oleks kosmoselaeva elu- ja tööruum, siis lisaks veel alus, millega esimene meeskond laskuks Marsile; seejärel kaks kütust täis tõukurit.
Orbiidil paneks ehitusmeeskond laeva kokku ning pöörduks tagasi Maale, siis kui Marsi-meeskond on kohale jõudnud. Kui Marsi-laev on valmis ja Marsil ka kõik korras, asub esimene ümberasujate rühm teele.
Kohe nende teelemineku järel saadetakse Marsile järgmise uue rühma jaoks vajalikud tarvikud, toiduained ja varustus. Kui esimesel rühmal oleks kohale jõudes mingisuguseid probleeme, oleks neil vähemalt dubleeritud varud.
Umbes kaheksa kuud kestva lennu järel peaks esimesed asukad kohale jõudma ja Marsile laskuma. Kohe tuleb neil rinda pista väga väsitava Marsi raskusjõuga – mis küll Maa raskusjõust tunduvalt väiksemana mõjub pärast pika lennu jooksul kaalutuses viibimist ometi väga raskena. Nii peab meeskond paar päeva enne kosuma, kui tõmbavad skafandrid selga ja astuvad Marsi pinnale.
Uute tulijate esmaseks ülesandeks on seada laiali lisapäikesepaneele, sest asukate lisandumine tõstab järsult energia tarbimist. Peale selle teevad nad kõiki neid töid, mida robotid ei suutnud. Näiteks kasvuhoonete töölepanek ja ühendustunnelite rajamine veolaevade vahele on kohane vaid inimestele.
Järgmine rühm asuks teele aastal 2026. Neid ootaks samamoodi varustatud jaamale lisaks esimene rühm, kes seisis hea selle eest, et kõik oleks korras.
Põhimõtteliselt võiks uute jaamade ning meeskondade lisamisega siit aina jätkata kaheaastaste intervallidega.

Kolonialism 2020ndatel aastatel
Üritust võib ju ka kritiseerida ja paljud uurijad ja insenerid on juba kirjeldanud, kuidas, millal ja mis põhjusel esimene meeskond sureb. Süüks on hapniku puudu- või ülejääk õhus, inimestevahelised tülid ja muud põhjused.
Ettevõtmist on kritiseeritud ka kui ebaeetilist, sest inimesed ju surevad Marsil. Kui eesmärgiks on seatud kogu ülejäänud elu elada Marsil, siis juhtub see ju varem või hiljem. Vastuargumendiks sellele suremisjutule on isegi öeldud, et Maal saavad vanurid teha igasugu tempe, ilma et keegi neid takistaks.
Üht asja ei ole keegi kriitikuist eitanud: ainuke viis selgusele saada, kas inimesed võivad Marsil elada, on seda tegelikkuses järgi proovida. Ja kuna Mars One testib kõike tarvitatavat tehnikat eelnevalt realistlikes tingimustes Maa pinnal, siis peaks aluspõhi olema tugev.
Igal juhul käituvad marslased väga sarnaselt nendele maadeavastajatele, kes teele minnes ei olnud kindlad oma tagasitulekus. Kuid kui maadeavastajaid võisid ees oodata vaid uued mandrid, siis marslastel tuleb toime tulla kogu planeediga. Eelkõige on selle atmosfäär liiga õhuke ja koostiselt hingamiseks mittesobiv. Vett tuleb ka parimates kohtades sulatada raskesti kättesaadavast pinna alla peitunud jääst, päikesevalgust langeb palju vähem kui Maal ja kosmoseruumi kiirgus pääseb takistuseta planeedi pinnale.
Isegi parima varustustaseme juures oleks elamine Marsil vaevaline, sest kogu elutegevus pöörleks peaasjalikult kitsastes ruumides, alatise ohu tunnetamises. Välja minek tähendab skafandri selgapanemist ning kosmoselüüsi kasutamist. Marsi liiv ja tolm võivad sissehingamisel olla ohtlikud, mistõttu peab tagasituleku järel kogu skafandrit hoolega puhastama. Ja ega toidudki saa olla midagi erilist.
Inimesed on siiski osutunud oludega hästi kohastuvaiks, küllap siis ka marslased õpivad toime tulema kitsastes oludes kõigi raskuste kiuste. Ja lõpuks muutuks Marss uueks koduks, asurkond aina laieneks ning sellest saaks ehk uus Ameerika.
Asja teeb raskeks see, kuidas Mars One suudab lahendada majanduslikud probleemid. Tõsieluline TV-sari saaks olema aga eriti pikaks veninud sari ja seda ei ilmestaks vaatajais huvi äratavad Big Brother’st tuttavad tülid ja riiud, seega on seda vist raske müüa.
Kui kogu projekt ei jõuagi Marsi jaama imiteerimisest kaugemale, on ta siiski teinud suure teene, näidates usutavalt, kuidas Marsi asustamisega alustada. Varem või hiljem tuleb Marsist inimkonna teine kodu.

Sarnased artiklid