Üheksa võimalust kohvinaudinguks
Antti Purhonen
02.12.2006

Kogemused on näidanud, et hea kohvi saamiseks ei ole sugugi tarvis kallist kohvimasinat. Samas on kogemused näidanud ka, et kallis ja kaunis kohviaparaat võib kööki lisada natuke rohkem silmarõõmu, mis hommikul pärast ärkamist pole just tähtsusetu. Aga lihtne küsimus: kas kõik kallid kohvimasinad teevad ka head kohvi?

Bosch Solitaire TKA8SL1
Braun AromaPassion Time Control KF 580E
Kenwood EON CM901
Krups FMD 3 ProAroma
MoccaMaster KB 741
Nordica King Of Coffee 2380
Philips Café Gourmet HD 5410
Rowenta Jasper Morrison CG8002SC
Siemens TC911P2

Iseenesest ei ole kohvi valmistamiseks sugugi vaja spetsiaalset kohvikeetjat. Küllap mõnegi meelest saab parima kohvi pliidil kahisevas tilaga kannus.
Kodus võtab kohvisõber külmikust sobivalt röstitud oad, jahvatab vajaliku hulga ja puistab mõõdetud osa sõela. Siis võtab ta veekannu, kus vesi on viidud peaaegu keemistemperatuurini (umbes 94–96 kraadi), ja valab siis vee läbi sõela klaaskannu. Seejärel segab kohvi kannus ning annab sellel mõne minuti enne tassidesse valamist tõmmata. Kõige tähtsam on seejuures äsjajahvatatud kohvipulbri ning värske vee vahekord.
Mõlemal juhul lisavad kohvikeetmisega kaasnevad toimingud ehk rituaal naudingusse oma osa. Kiirel argihommikul ei ole rituaalideks aega, kuid kaunis keetja ja värske kohvi lõhn annavad kindlasti päevale parema stardi.
Kaunitest kohvivalmistajatest palusime üheksal tuntud brändil valida meile testimiseks nende n-ö parimad filterkohvimasinad, me ei soovinud kohviautomaate ega espressokeetjaid. Testiks kogunes sedaviisi seitse tavalist ja kaks termoskohvimasinat.

Palju tarbetut
TMi ja Kodukolde üheskoos tehtud testile saabusid kõik masinad selgesti arusaadava juhendiga, mistõttu neid ei olnud tarvis võrrelda.
Kohvimasinal on täita vaid üks ülesanne: see peab filtrit kasutades valmistama hea kohvi. Varustuse osas on tähtsad vaid masina põhiosad, lisavarustusest on pigem tüli kui tulu.
Automaatne tilgalukk on reklaamide põhjal masina tähtis osa, kuna tänu sellele võib kannust kohvi valada ka selle valmistamise käigus. Tegelikult saadakse niiviisi tassi mingi keskpärane jook ja rikutakse ka ülejäänu – justkui võetaks sai ahjust välja keset küpsetamist. Lisaks raskendab tilgalukk keetja puhastamist. MoccaMasteri käsitsi seataval tilgalukul on küll natuke teine otstarve – selle abil saab aeglustada vee valgumist läbi kohvipuru, kui keedetakse poolt kannu kohvi.
Muidugi on tilgalukust ka kasu. See takistab kohvivalmistamise järel viimaste kohvitilkade kukkumist kuumale alusplaadile.
Kohvimasinad on üldiselt loodud sellistena, et parim jook sünnib siis, kui kasutatakse võimalikust mahust vähemalt 70%. Kui soovitakse keeta vaid paari tassitäit, oleks parem hankida väike keetja.
Reklaamides tõstetakse teinekord esile ka nn aroomiregulaatorit, mis juhib osa veest filtris olevast kohvipurust mööda. Ka sel viisil kohvi valmistades rikutakse tegelikult lõpptulemus, pealegi lisandub raskesti puhastatavaid kohti. Ainuke ja õige moodus kohvi kangust reguleerida käib ikkagi kohvi ja vee suhte kaudu. Kui soovitakse lahjemat jooki, tuleb kasutada vähem kohvipulbrit.
Mõõtelusikast on abi, aga osa kohvinautijaid on läinud nii kaugele, et kasutavad kohvihulga määramiseks kaalu.
Mõnel kohvimasinal on kannus segamistoru, mille tõttu valmiv kohv kannus seguneb ega jää kanguselt-aroomilt kihiti. Sama segamise saab teha muidugi ka lusikaga.
Automaatne väljalüliti on suurepärane asi, ehkki kohvikeetjatest alguse saanud tulekahjud on äärmiselt harvad. Kui seade lülitab end ise välja, kaovad kahtlused: “Kas ma ikka lülitasin masina välja?”.
Värske kohvi lõhna peale on meeldiv ärgata. Mõnusalt võib ärgata ka üksik inimene, kui kohvimasinal on peal ajasti (taimer). Ja kui keetjal on kell, ega selleski midagi halba ole.

Kohvimasin ei tohi anda maitset
Meie testis keedeti kõigepealt masinatega kaks kannutäit puhast vett, mõõtes sel ajal ka läbi filtri valguva vee temperatuuri ja selleks kuluvat aega. Philipsil oli vee temperatuur suurepärane 94 °C, Rowental ainult 82 °C – kõrgeimad ulatusid 98 °C kanti.
Kolmandal ringil keedeti jällegi vaid vett ja uuriti, kas keetjad annavad veele maitset. Maitset proovinud degustaator avastas tuntava maitsevea Boschi masinast tulnud vees, väheke maitset andsid veel neli keetjat. Hiljem kohvi maitstes leidsid asjatundjad selge maitsemuutuse Boschi keetjas keedetus, kuid nad arvasid, et pärast mitmeid keetmisi see viga kaob. Nelja ülejäänud masina kohvil maitseviga ei täheldatud.
Maitsmistesti puhul on oluline, et maitsjad ei teeks eelistusi oma maitsmismeelest lähtudes, vaid püüaksid leida võimalikud kõrvalmaitsed ja nende põhjustajad. Testi degustaatorid olid kõik selle ala tunnustatud inimesed.
Kohvina kasutati tunnustatud kohviku poolt kasutatavat filterkohvisegu. Jook keedeti liitrist värskest külmast veest ja 65 grammist kohvist. Kui kohv oli läbi filtri valgunud, see segati ja anti seista viis minutit. Siis kallati jook iga maitsja jaoks üheteistkümnesse nummerdatud tassi, kusjuures kahte tassi valati kaks korda sama masina kohvi, ja anti degustaatoritele, kes tegid oma märkmed nii kuuma kui jahtunud kohvi kohta.
Maitsmise tulemus oli hämmastavalt üksmeelne. Parimaks arvati MoccaMasteri, Nordica ja Siemensi keedetud kohvi, mis sai hindeks üheksa. Selgesti saba lõppu jäi Rowenta. Maitsmishinded olid korrelatsioonis mõõtmistulemustega. Ja mainigem nüüd, et kaks degustaatorit kolmest tundsid ära ka eri tassides olnud sama masinaga keedetud kohvi!
Järgnes uus voor, kus värskeltröstitud ubadest valmistati uus segu, mis ideelt pidi olema kange, kuid mitte magu ärritav. Sellel ringil võisid maitsjad oma soovi järgi lisada piima, koort ja suhkrut. Kahetsusväärselt eraldus teistest jällegi Rowenta. Oldi üksmeelsed selles, et kohv on hea siis, kui ta on värskelt valmistatud, vesigi on olnud värske ja masin puhas. Samas tõdeti, et katses tarvitatud kohvioad olid suurepärased.

Puhtus on oluline
Suhtega on ikka nii, et kui hetkeemotsioonid on möödas, vajab selle edasine säilitamine pühendumist ja tööd. Antud juhul mõtleme me seda, et kohvimasinat tuleb hoida hoolsalt ja põhjalikult puhtana. Ja mida lihtsam on kohvimasin, seda kergem on seda teha.
Selles suhtes on võrdluses olnud masinaist täiesti omaette klassist MoccaMaster, mille kõik osad (veepaaki arvesse võtmata) on eraldatavad ja pestavad. Veepaakki on pealt tervenisti avatav ja kergesti puhastatav. Enamikes keetjates on probleemiks masinaga ühes tükis olev filtrikaas, kuhu aja jooksul sadestub kohvist rasvakiht. Teiseks kitsaskohaks on automaatne tilgalukk. Et seda pesemisel puhtaks saada, tuleb selle lukustusvedru kokku suruda nii, et pesuvesi pääseks lukust läbi voolama.
Paljude meelest kaunis ja kasutamisel päris mugav Rowenta on kohvivalmistajana ebaõnnestunud. Keeva vee teekond on nii pikk, et vesi jahtub liiga palju ja pealegi ligi 20% veest aurustub. Ja kuigi osa vett jääb kohvipaksu pidama, tuleb jook lahja. Lisaks on Rowental kaane all sahtlikesi ja filtriruumis avasid, mille puhastamine on praktiliselt võimatu.

Lõpptulemused leiad detsembrikuisest Tehnikamaailmast

Sarnased artiklid