U-2 – 65 aastat teenistuses
Tormi Soorsk
10.10.2010

Maailmas on vähe lennukeid, mida tuntakse tähise järgi. Üks selliseid on U-2. Lennuk, mis alustas lendamist 65 aastat tagasi ja lendab siiani – ka selliseid lennukeid on vähe.

Kümmekond aastat pärast suurt kuuma sõda oli täies hoos teine, mida tuntakse külma sõjana. Kaks tuumarelva omavat üliriiki põrnitsesid teineteist ja relvastusid võidu palavikulise hooga, lootes, et ehk õnnestub just temal saavutada veenev edumaa ja siis lõpuks panna need maailma asjad paika… Nagu nüüd tarkadena teame, läks vastupidi – plahvatavat moona kogunes nii palju, et keegi ei julgenud enam köhatadagi. Aga see teadmine tuli hiljem…
Kui sa tead, et sinu suurim vastane teeb kogu aeg midagi sinu vastu, siis tahad ju täpsemalt teada, mida just, kui palju, kui kaugel jne jne. Iga abinõu on siis teadasaamiseks hea, mõni ainult parem kui teine.

Sünnib Dragon Lady
Juba 1950ndate alguses hakkasid Ameerika õhujõudude inimesed unistama luurelennukist, mis suudaks lennata võõra territooriumi kohal nii kõrgel, et seda ei avastataks. Kõrgus pidi olema selline, et lennukit ei ohustaks vastaspoole hävituslennukid või õhutõrjesuurtükkide tuli – rakettides siis veel tõsist ohtu ei nähtud. Muidugi pidi tal olema selline lennuulatus, et pärast luuret ka omade juurde jõuaks.
Lähteülesanne sellise lennuki loomiseks anti kolmele firmale: Martin Aircraftile, Bell Aircraftile ja Fairchild Engine & Airplane’ile. Kuidagi sai asjast teada ka Lockheed Aircrafti juhtkond ning palus oma inseneril Clarence „Kelly” Johnsonil valmistada ka selline lennuk. Mees oli kahtlemata väga andekas – tema „lapsed” olid ka P-38 Lightning, P-80 ja 1954. aastal esmalennu teinud tipphävitaja F-104. Kere valmistamisel võttiski Johnson eeskujuks F-104, aga tiivad piltlikult öeldes purilennukilt. Valmis katsemudel CL-282, kuid… USA õhujõududele miski selle lennuki juures ei meeldinud ning tellimust ei tulnud. Kuid alati tunneb keegi kedagi, kes tunneb kedagi, kes…, nii jõudis kumu lennukist tollase CIA direktori Allan Dullesini. Ei läinudki kaua aega, kui Lockheedi esindajad kutsuti president Eisenhoweri juurde, kust nad tulid tagasi tellimusega 20 lennuki valmistamiseks.

Kogu lennuk tehti alumiiniumsulamist, mistõttu tuli see väga kerge ja lennuomadustelt esmapilgul – aga vaid esmapilgul – ülihea. Nii hea, et esimesel katselennul 1. augustil 1955 tõusis ta lendu juba kiiruselt 130 km/h ning suurimaks probleemiks sai maandumine – lennuk oleks tahtnud muudkui edasi liuelda…
Hüüdnime Dragon Lady (Aasiast pärit väljend, tähistab võimukat, isepäist naist) sai lennuk pilootidelt üsna ruttu. Seda oli raske lendu viia, raske lennata ja veel raskem maanduda – lennuk kippus tegutsema omatahtsi. Kui tavaliselt on lennukitel kolmnurkselt paiknev telik, siis sellel oli kaalu kokkuhoiu huvides piki keret ühel joonel kaks (paaris)ratast nagu jalgrattal. Lühikerelisele ja pikatiivalisele lennukile pandi enne starti tiibade alla tugirattad, mis õhkutõusmise järel ära kukkusid. Kuna lennuk oli väga pikkade tiibadega, siis kartis ta väga külgtuult, aga maandumisel pidid ju tiivad olema rangelt maapinnaga paralleelselt, et emb-kumb kogemata maad ei kraapaks. Maandumise kergendamiseks sõitis tavaliselt maandumisrajal abiauto, kust lendamisest vaba U-2 piloot juhendas maandumisele tulevat kolleegi. Ikkagi võis tiiva ots kergesti riivata lennurada, seetõttu olid neil titaanist kaitsed. Tiibade kinnitus kere külge oli väga õrn – jällegi kaalu kokkuhoiu huvides.
Piloodid pidid kandma surveskafandrit nagu astronaudid, sest nad lendasid nii kõrgel. Hüpoksia ehk hapnikuvaeguse vältimiseks pidid piloodid sõltuvalt lennuetapist hingama kuni 100% puhast hapnikku. Ka pidi skafander kaitsma kõrguses valitseva külma eest.
Tegu oli luurelennukiga ja kui esimestel lennukitel oli põhiliseks tööorganiks aerofotosid teha võimaldav kaamera, siis hilisemate modifikatsioonide täiendused – sensorid, kaamera(d) ja radar – võimaldasid püüda raadiolaineid (jälgida sidet), teha aerofotosid, fikseerida vastase radareid ning võtta õhuproove (mis näitasid, kas on tehtud tuumakatsetusi vms). 1996. aastal said lennukid peale elektro-optilise jälgimissüsteemi SYERS, mis võimaldas territooriumi jälgida nii päeval kui öösel. 2001. aastal lisati ka Raythenoni radarisüsteem ASARS-2A, mis annab kombineeritult väga täpse koondpildi kõigest lennukist kuni 160 km kaugusele jäävast. Andmed edastatakse kohe lennuki sidesüsteemide abil satelliidile, kust nad saadetakse sinna, kuhu vaja.

U-2 alustab
Esimesed neli U-2 toodi lahtivõetuna 1. mail 1956 Inglismaale Douglas C-124 pardal ja pandi seal uuesti kokku. Tegu oli tavapärastest lennukitest väliselt vägagi erinevatega ning inglastel või kellel iganes võisid tekkida küsimused, millega on tegemist. Nõnda lasi CIA uus direktor H. Dryden ringlema teate, et tegu on uute atmosfääriuuringuteks mõeldud lennukitega, ülesandega uurida kosmilisi kiirgusi, Maad ümbritsevat osoonikihti ja õhuvoolude liikumisi atmosfääri ülakihtides, et paremini ilma ennustada. Ehkki Dryden tookord selgelt hämas, oli ta mõneti selgeltnägija, sest mõnikümmend aastat hiljem hakkasidki need lennukid just selliseid uuringuid tegema.
Tol ajal kandsid piloodid skafandri all tsiviilriietust, väljalennul ei olnud neil kaasas mingeid dokumente, lennukil polnud pardanumbreid ega muid tunnuseid – see oli võimaliku sissekukkumise puhuks. Sellest loogikast on küll raske aru saada, sest keda oleksid pidanud venelased sellise lennuki puhul kahtlustama? Vene allikate põhjal olid pilootidel kaasas puss, summutiga püstol, mürgiampull, kaardid, sotsmaade valuuta või rublad (olenevalt sellest, kus lend kulges) ning kellad jm kallihinnaline träni – justkui James Bondid, igaks juhtumiks midagi. Pärastpoole asendati mürgiampullid süstaldega – vist pärast seda, kui üks piloot viskas eksikombel lennu ajal kommi asemel suhu ampulli. Hiljem jutuks tuleval Powersil oli mürk peidetud „talismaniks” olnud hõbedollari sisse.
CIA tahtis luurelendudega alustada otsekohe, aga ilma presidendi loata seda teha ei saanud. Eisenhower kõhkles, sest vahelejäämise korral oleks pahandust olnud palju. Luurajad rõhusid loa saamisel sellele, et Vene lokaatorid-radarid on nii mannetud, et nad ei suuda lennukit avastada. Ometigi olid just sel ajal CIA enda töötajad teinud bossidele ettekande, et Vene radarid võivad lennuki avastada küll…
Juhtus nii, et president sattus haiglasse operatsioonile, tema käealuste kindralite seas aga leidus keegi, kes kinnitas CIA meestele, et no problems, president suhtub pooldavalt.
Vahepeal olid lennukid kolinud Inglismaalt Lääne-Saksamaale ja 20. juunil sai teoks esimene U-2 luurelend Ida-Saksamaa, Tšehhoslovakkia ja Poola kohal. Kuigi need maad olid täis pikitud nõukogude radareid, seniitkahureid ja hävituslennukeid, läks kõik hästi. Et lend sujus probleemideta, tegid kaks lennukit 2. juulil uue tiiru samade maade kohal, lisades Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria – ja jälle ei midagi! Hiljem küll selgus, et radarid midagi fikseerisid, kuid ei suutnud määrata lennu kõrgust ja kaotasid lennuki tihti vaateväljast.
Esimene lend N. Liidu kohal tehti 4. juulil 1956. Ameerika tähistas iseseisvuspäeva ja sel puhul tegi N. Hruštšov esimese visiidi USA saatkonda – väidetavalt tahtis ta külmi suhteid väheke soojendada. Hiljem, kui lend avalikuks tuli, hakkas Nikita (poja Sergei väitel) uskuma, et see korraldati tema isiklikuks solvamiseks. Lennuk lendas üle Ida-Saksamaa, Poola, Valgevene ja N. Liidu territooriumil peamiselt Leningradi ümbruse kohal, pildistades laevaehitustehaseid ja lennuvälju. Esimesi selleks, et leida ehitatavaid tuumaallveelaevu, teisi, et avastada pommituslennukeid M-4.
10. juulil toimunud lennul jõudis U-2 ka Moskva kohale. Kuigi ilm oli pilves, osutusid lennuväljadest ja raketibaasidest tehtud fotod tänu kaamera udufiltreile headeks. Hiljem selgus ka, et kohati oli N. Liidu radareil õnnestunud lennuk siiski fikseerida ning tehti isegi katseid hävitajatega U-2 juurde jõuda, nagu näitasid fotod. Kuid katseteks need ka jäid, sest tolleaegsed MiG-15 ja -17 ei suutnud tõusta nii kõrgele. Ameeriklased rõõmustasid – nad võivad lennuki ju avastada, aga alla tulistada ei suuda, seega ei saa nad ka öelda, kes luuras. Siiski esitas N. Liit USAle 16. juulil noodi, et nende „kahemootoriline pommituslennuk” on rikkunud riigipiiri ja tunginud Liidu õhuruumi. Seepeale tuli Ameerikast vastus, et ükski USA sõjalennuväe lennuk nimetatud päevadel (U-2 oli teinud veel teisigi lende) N. Liidu õhuruumi tunginud pole – mis ju väga tähti närides oli õigegi.
Siiski mõjus see venelaste noot niipalju, et lennukit otsustati radarite eest maskeerida. Lennukile kleebiti kate, mis pidi radarilaineid diapasoonis 65–85 MHz neelama, lisaks kaeti lennuki pind ferriitmügarikega, mis pidid radaripilti hägustama, kuid sajaprotsendilist nähtamatust need meetmed ei taganud.

U-2 saab tuntuks üle maailma
Ühtekokku tegid U-2d N. Liidu kohale 24 (mõnel pool öeldakse 30) luurelendu. Nende käigus pildistati 3 370 000 km2 (15% N. Liidu territooriumist), filmilindil oli fotosid ühtekokku 392 000 meetril.
Nüüd jõuame 1. maini 1960 – kõvasti kära tekitanud päevani. Kas mõeldi Ameerika poolel, et sel päeval käib N. Liidus kõva pidu ning kellelgi pole aega taevast valvata, või olid põhjuseks head ilmaolud, kuid varahommikul startis Peshawari baasist Pakistanis U-2, piloodiks Francis Gary Powers. Maanduma pidi lennuk Norras. Pidi küll, aga ei maandunud, sest Sverdlovski linna lähedal tulistati see õhutõrjeraketiga S-75 alla. Väidetavalt tabas juba esimene rakett, kuid kindluse mõttes tulistati neid välja 8 (või 9). Üks neist tõi alla ka U-2-te püüdma saadetud MiG-19, mille piloodiks oli Sergei Safronov. See MiG siiski U-2 lähedale ei ulatanud. Samal ajal saadeti U-2 rammima ka üks äsja relvastusse võetud Su-9 (relvi lennukil veel polnud). Rammimisest ei tulnud aga samuti midagi välja – kui Su-9 luurelennukit märkas, oli ta temast juba suure hooga mööda tuisanud, pealegi oli Su-9 selles kõrguses väga halvasti juhitav. Aga võib-olla ei olnud piloot I. Mentjukov väga suur patrioot…
Powersil õnnestus katapulteeruda, aga lennukit õhkida, nagu see oli selliseks puhuks plaanitud, ei õnnestunud. Seda heideti talle hiljem kodumaal ette. Lennuk kukkus alla vägagi tervena – kuigi ühe külje tiib ja stabilisaator plahvatuse tõttu küljest rebenesid. Ameerika valitsus vastas N. Liidu noodi peale, et alla on tulistatud süütu ilmavaatluslennuk, mis eksis ära, kuna piloodi hapnikusüsteem streikis. Ametnikud ilmselt uskusid, et lennukist pole midagi järel. Alles siis, kui N. Liidu omad saatsid fotod, tuli neil tunnistada, et nojah… Paradoksaalsel kombel oli Eisenhower enne lendu öelnud CIA meestele, et jäägu see viimaseks lennuks. Ega ta nii ei mõelnud, aga täppi läks.
Kõik tollased ajalehed olid kohtuprotsessi kajastusi täis. Powersile mõisteti 10 aastat, neist 3 üksikvangistust, aga 1962. aasta 10. veebruaril vahetati ta Glienicke sillal Berliinis välja FBI-le vahele jäänud KGB polkovniku Rudolf Abeli vastu välja. Ameerika võttis Powersi vastu väga külmalt – miks sa lennukit ei õhkinud, miks sa ennast ei mürgitanud jne. Alles pärast Senati komisjoni otsust, mis kinnitas, et mees täitis täpselt juhtnööre ja tegi, mida temalt taheti ja teha jõudis, ega reetnud midagi olulist, sai Powers rahu ja asus tööle Lockheedis testpiloodina. Kõik oleks justkui korras olnud, aga 1970. ilmus mälestusteraamat, milles Powers osales kui kaasautor. Midagi selles raamatus ei meeldinud Lockheedi juhtkonnale ja ta sai firmast kinga. Edasi proovis ta kätt helikopteril lendava liiklus- ja telereporterina. Ta hukkus 1977. aastal, kui andis ülevaadet metsatulekahjust ja ei pannud tähele, et kulutas kütust ülemäära, ning tagasilennul kukkus alla.

Aktiivne pensionär
Pärast juhtumit Powersiga, mis pingestas kahe hiiu suhteid üsna tuntavalt, tundus U-2 karjääriga olevat ühel pool. Aga ei, rutem kui ehk oodata osatigi, pidid need lennukid jälle tööle ruttama. Just nendelt tehtud fotod tõestasid vastuvaidlematult, et Kuuba kriisiks nimetatud ajal (eriti pingeliseks läks 1962 oktoobris) ei olnud N. Liidu laevadel ja saare pinnal mitte hiiglaslikud sigarid, vaid pesuehtsad raketid. Üks U-2 tulistati seal 27. oktoobril vene raketiga ka alla. Kuuba taevas oli samuti kohaks, kus U-2 ulatusid kimbutama uued N. Liidu hävitajad MiG-21, kuigi nende lennulagi oli veel 18 km ja sellel kõrgusel ei olnud nad eriti juhitavad. Siiski pärast seda, kui üks MiG avas kahurist U-2 suunas tule (U-2 siiski pääses), varustati nad jälgimisseadmetega Sugar Scoop, mis pidid avastama nende suunas välja tulistatud rakettide infrapunajälje. Kui palju sellest tulu tõusis, ei tea, aga mõneti oldi hiljaks jäädud. Sest ega lennukiga U-2 ei lennanud ainult ameeriklased. Näiteks 1960ndate alguses käisid Taiwani U-2d massiliselt luuramas Hiina kohal ja neid tulistati seal alla tervelt üheksa tükki.
Luurelennukitel oli kõigis kriisikolletes tööd palju, seetõttu täiustati neid ka pidevalt ja aastate jooksul tekkis U-2st tervelt 15 modifikatsiooni (nt U-2C lendas kiirusega kuni 850 km/h, aga U-2R lennulagi oli 27 km). Kui palju neid kokku on toodetud, ei õnnestunud tuvastada – eks ikka ole number salastatud, kuid ca 80–100 peaks neid olema. Üks modifikatsioonidest, seni ka viimane, ehk siis ER-2 (Earth Resources-2, 1981) on puhtalt rahuotstarbeline ja tehtud NASA tellimusel, et teostada atmosfäärivaatlusi – nagu H. Dryden kord välja pakkus. Kui hakkas purskama Islandi vulkaan ning oli vaja jälgida, kuhu tuhapilved suunduvad, oli ER-2 just see uurimislennuk, mis käis olukorda kaardistamas. Kuna lennuk lendab praktiliselt atmosfääri piiril ja tunduvalt rahulikumas tempos kui satelliit või kosmiline uurimisaparaat, siis on ta väga sobiv just kosmilise kiirguse, universumi vms uurimiseks.
Siiski tundub, et U-2 karjäär hakkab lõppema – kui ER-2 kõrvale jätta. USA kaitseministeerium on öelnud, et võtab viimased lennukid teenistusest maha 2011. aastal, kuid õhujõudude juhtkond on selle vastu. Nad tahavad U-2 teenistust pikendada 2014. aastani, et anda rohkem aega üleminekuks mehitamata luurelennukitele Global Hawk. Pealegi on U-2d teinud head tööd käimasolevas Afganistani konfliktis. Nii et praegu võib U-2 käidud teega rahul olla. Üks CIA direktoreist, Richard Helms, on öelnud, et U-2 ehitamine oli parim, mida nende luure on kunagi teinud, ja kogutud andmestik aastasaja saak.

U-2S põhinäitajad (teised mudelid on lähedased)
tabel

 

Sarnased artiklid