Tuntud tundmatu ufo
Hannu Tanskanen, Tormi Soorsk
24.04.2006

Juulis 1947 kukkus Ühendriikide väikelinna Roswelli lähedal alla tundmatu lendav objekt. Või kas ikka kukkus? Igal juhul sai sealtmaalt alguse ufousk, millele aastakümnete jooksul on lisandunud aina uusi ja fantastilisemaid teooriaid ja seiku. Nüüd on osa siiamaani salastatud arhiividest uurijaile lõpuks avatud ja Roswelli mõistatus hakkab lahenema. Või kas hakkab?

Ajaloost on tuntud, kuid seletamatud nii mõnedki episoodid salapärastest taevastest lennuvahenditest ja külalistest: piibli prohveti Hesekieli “tulivankrid” on innustanud paljusid kirjamehi ja Egiptuse püramiidid või Peruu Nasca hiidjoonised on paljude uurijate jaoks vastuvaidlemist mittekannatavateks tõestusteks maaväliste külaliste käikudest ja tegemistest.
Ametlikuks ufo-saagade lähtepunktiks sai 7. jaanuar 1948, kui USA rahvuskaardi lendur Thomas J. Mantell ja tema lennuki F-51 Mustang tükid pudenesid taevast alla hetk pärast seda, kui lennuk oli sööstnud jälitama nii radarite kui pealtnägijate märgatud “lendavat taldrikut” Kentucky kohal.
Selle sündmusega heitsid ufod (Unidentified Flying Objects) ehk identifitseerimata lendavad objektid inimkonnale väljakutseks kinda. Kuid möödunud poolsada aastat ei ole andnud raudkindlaid tõendeid nende olemasolu kohta ja seda enam oodati Roswelli arhiivide avanemist. Roswelli juhtumi kohta on armee arhiivis toimikuid 11 suurt kastitäit. Kas siis sattus – või ei sattunud – seal avariisse ja kukkus alla kosmoses ringi lennanud, kahte servapidi kokkupandud taldrikut meenutav lennuvahend, milles oli kolmeliikmeline suuresilmsetest olenditest ufomeeskond?
Vähe on valdkondi, kus lähtematerjali on nii palju, et sellesse võib uppuda, ja see hulk kasvab kohutava kiirusega. Kui Google’i otsingumootoris andis otsing “ufo” 2005. aasta kevadel 4,5 miljonit vastet, siis selle aasta veebruaris juba üle 11 miljoni. Mitu eluiga oleks vaja ainult selle materjali läbilugemiseks?

Ametlikud uuringud löövad ufod nokauti

Kui ufodele pühendatud lood hakkasid 1950- ja 1960ndatel üha enam lehepinda täitma, otsustasid Ühendriikide õhujõud teha ses suhtes põhjaliku uurimuse. Selleks palkasid nad sellekohast projekti “Blue Book” juhtima astronoomiaprofessori J. Allen Hyneki. Professor pidi eeskätt otsustama, kas arvukad ufo-teated pole mitte seotud näiteks planeediga Veenus või sabatähtedega või muu loomuliku nähtusega.
Hynek oli igatahes alguses ufode suhtes väga skeptiline ja pole ime, et 1969. aastal töö lõpetatigi ilma mingite selgete tõenditeta ufode olemasolu kohta. Kuid olles uurinud aastate jooksul tuhandeid ja tuhandeid kirjeldusi ning fotosid küllaltki usaldusväärsetelt isikutelt, hakkas professor oma algsetes seisukohtades niivõrd kahtlema, et lõi 1973. aastal uurimisrühma Center for UFO Studies, mida ta juhatas kuni oma surmani 1986. a. Tähelepanuväärne on, et juba 1972. a avaldas ta nüüd ufodesse uskujate jaoks piibliks kujunenud raamatu “The UFO Experience: Scientific Study”, millega tegi paljuski pihuks ja põrmuks oma töö projekti “Blue Book” juures.
Umbes samaks ajaks oli ufodest saanud laia üldsuse jaoks selline hitt, et Ühendriikide õhujõud võtsid ufode uurimise jällegi ette, sedakorda koostöös Colorado ülikooliga. Uurimistööde etteotsa nimetati doktor Edward U. Condon.
See erilisele põhjalikkusele pretendeerinud uurimus käis läbi kõik vanad ja tuhanded uued teated ja ülesvõtted ning jõudis nn Condoni raportis ufodesse uskujate jaoks masendava lõppjärelduseni: ei ole leitud mingeid tõsist teaduslikku uurimist kannatavaid tõendeid ufode olemasolust.
Kirjeldused ja fotod taandusid lähemal uurimisel lennukeiks, õhupallideks, sabatähtedeks või mingiteks ilmastikunähtusteks. Ja ka Veenus ning Kuu olid nimekirja eesotsas tõsiseltvõetavate ufo-kandidaatidena. Osa “avastustest” pärines muidugi üldsuse tähelepanu otsivatelt kodanikelt, mistõttu uurimuse üks haru käsitleski ufosid kui psühholoogilist nähtust. Fotod osutusid järjestikku kas montaa_iks või oli siis neil kujutatu loomulik loodusnähtus, millel polnud kübetki pistmist sellest maailmast väljapoole jääva materiaalsusega.
Kuid see lõpptulemus, imelik küll, ei viinud ufousku inimesi sugugi kurvameelsusse: tõestused olevat valitsustele ustavate ringkondade poolt peidetud sügavale ja kaugele. Tõtt varjasid nende arvates ühtviisi nii armee, CIA kui kommunistid ja kusagil usuti olevat suur laegas pealdisega “X-Files”.

Ufod jätsid New Yorgi pimedusse?

Kaelamurdvalt suur hulk ufode olemasolu eitusi ähvardas ufofännidest teha Punase raamatu looduskaitsealuse liigi, aga siis leidus keegi, kes ütles: ametimeeste seletustes on auk! Seal on öeldud, et enamik avastusi olid seletatavad kui loomulikud loodusnähtused – kuid mitte kõik!
Ülisuurest tähelepanekute hulgast olid korvi põhja jäänud kuus juhtumit, millele teadlased olid löönud seletamatuse pitseri. Sellest piisas, et need juhtumid tõusid uue sugupõlve ufodesse uskujate katekismuseks. Neile kuuele nähtusele oli ühine see, et mitte ühtki neist ei saanud või ei julgenud asjatundjad nimetada võltsinguks. Need pärinesid väga usaldusväärsetelt vaatlejatelt, kellel puudus väljamõeldisteks igasugune majanduslik vms huvi (Trindade, Bentwaters).
Lisaks said ufousulised märkimisväärset toetust nii mõneltki kõrgelt isikult. John Podesta, keda teame kui Clintoni personaliülemat, käis kaitseministeeriumile peale, et see lõpuks avaldaks salajased ufo-rapordid, mida tunti nimetuste “Moon Dust” ja “Blue Fly” all. President Jimmy Carter on rääkinud, kuidas ta koos mitme tuttavaga oli pikalt jälginud “Kuusuurust ja värve vahetanud ufot”.
Ufode osa nähti nii mõneski kummalises sündmuses, näiteks New Yorgi tohutus elektrikatkestuses augustis 2003, seda enam, et linna kohal oli nähtud ka suuri valgustatud objekte. Osa inimesi kahtlustas muidugi terroriste. Nende nii ilusate teooriate taustal paistab liiga armetuna ametlik seletus energiakompanii First Energy Ohio võrgu kokkukukkumisest.

CIA ja ufod

Kurikuulus CIA tegeles samuti ufoteemaga, Ameerika ja N. Liidu vastasseisu tõttu. Kardeti, et N. Liidu kurikaelad võivad ameeriklaste hulgas kergesti tekitada hüsteeriat ja käivitada massipsühhoose ainuüksi kuuldustega salapärastest “tulevad-röövivad” lennuaparaatidest. Kui siis oleks lisatud midagi tegelikult lendavat, kas või kummalise kuju ja värviga õhupallid, oleks paanikas inimesed õhuruumi valvavad radarijaamad üle ujutanud kontrollimist vajavate teadetega ja need poleks enam toime tulnud oma põhitööga – võimalike vaenulike rakettide avastamisega.
Samas toitsid ufomelu aeg-ajalt ametiasutused ise, eriti siis, kui oli vaja tähelepanu kõrvale juhtida parajasti katsetatavatelt uutelt luurelennukitelt SR-71 ja selle eelkäijalt A-12 – see, mida sa nägid, pole see, mida sa nägid. SR-71 tellijaks oli CIA.
Üldine ettekujutus luurelennukeist on selline, et need libisevad meist üle hääletult ja nähtamatult ning võtavad filmilindile kõik, mis golfipallist suurem. Täiskiirusega lendaval SR-71-l oleks märkamatuks jääda sama raske kui lehmal, kel kell kaelas. See lennuk on õhuvaatlusradarite jaoks vägagi märgatav. Põhjuseks järelpõlemisleegi suur kuumus ja sellest tekkiv jälg.
Üle kolmekordse helikiirusega ligi 30 km kõrgusel lendav SR-71, mida rohkem tuntakse kui Black Bird, pidi asendama ajale jalgu jäänud pikatiivalist eelkäijat U-2, mille N. Liit suutis 1960. a töörahva pühal Sverdlovski lähedal alla lasta.
Ühes väga sageli esinevas ufode kirjelduste liigis hakkab värve vahetav tundmatu objekt vaatlejate silmis ühtäkki otsejoones taevasse tõusma ja kaob meeletu kiirusega silmist. See on täpselt see juhtum, kus SR-71 teeb maalt vaadates nn dipsy doodle’i manöövri.
Lennuk tõuseb järelpõletite jõul peaaegu püstloodis umbes 10 kilomeetri kõrgusele ja kui ta on saavutanud kiiruse Mach 0,95 ehk tsipa alla helikiiruse, pöörab piloot lennuki ümber laskumisele umbes 30kraadise nurga all, mille järel lennuk hakkab kaotama kõrgust kilomeeter minutis. Umbes 10–20 sekundit kestnud langemise järel tõmbab piloot mootoritele jälle täistuurid peale ja kaob taevasse kui kurjast vaimust vaevatu rohkem kui kahekordsel helikiirusel.
Selle kiiruskogumismanöövriga käib kaasas üks “aga”: SR-71 kütus on eriti kõrge süttimistemperatuuriga lennukipetrool, et see ei süttiks mootori kuumuse tõttu iseeneslikult enne õiget aega ja kohta. Eespool kirjeldatud manöövrit tehes sureb mootor sageli välja. Et seiskunud mootor kindlasti käivituks, pritsitakse põlemiskambrisse kemikaali, mis õhuhapnikuga kokku puutudes iseeneslikult plahvatab, põledes rohelise leegiga. Siit siis viide ufode värvivahetusele.
Taolisi keemilisi “startereid” kasutatakse ka kosmosesüstikute mootorites, et kindlustada mootorite töölehakkamine kosmose külmuses. Leegi roheline värvus viitab õhuga kokkupuutumisel iseeneslikult süttivale boororgaanilisele ühendile.

Roswelli ufo – kõigi salaliiduteooriate ema

Ühendriikides New Mexico piirkonnas paiknev Roswell oli 1947. a juulikuus pealtnäha vaikusesse uppunud unine väikelinn. Seal legendi kohaselt alla kukkunud ufost on kirjutatud palju raamatuid ja vändatud filme, tehtud isegi terve TV-sari.
Avarii olevat tabanud taldrikukujulist maavälist lennuvahendit miskipärast ei kusagil mujal kui tollal maailma ainukese aatomipommidega ringi lendava õhulaevastiku garnisoni läheduses. Maasse tormanud masina seest leiti kolmeliikmeline mees(?)kond – kasvult umbes meetrised ja silmatorkavalt suuresilmsed. Armee eraldas piirkonna kibekiiresti muust maailmast ja lõi häirekorras jalule kohaliku haigla kirurgid. Need asusid kohe opereerima veel elumärke ilmutanud olendit, kuid kõigist püüdlustest hoolimata jäädi temast kui elusolendist üsna kohe ilma. Olekski vast ime olnud, kui kirurgid oleksid osanud ufonaudiga midagi tarka teha. Kaks ülejäänut olid hukkunud maaga kokkupõrkumise hetkel.
Paljud pealtnägijad on tulnukatega seoses rääkinud hirmsast hingematvast haisust (küllap haiseksid maalasedki sellise avarii järel), aga rohkem tähelepanu sai sealt leitud seninägematu alumiiniumfooliumit meenutav metallkile, mis ka känkraks kokkukortsutatuna mõne hetke pärast taas siledana ja veatuna vastu helkis.
Armee tõi inimestele asja selgitamiseks kohale meteoroloogilisteks uuringuteks kasutatava õhupalli ja ohvitseri, kelle ülesanne oli lehemehi veenda, et häire põhjustas taoline õhupall. Ah et olendid? Noo-jah, siin katsetati uuetüübilisi, suurest kõrgusest laskunud langevarje, kus inimese asemel oli kumminukk. See ei pea ju nii väga täpselt inimese moodi olema, eks ole?
Selline oli siis kogu seletus. Järgnenud viiekümne aasta jooksul ei voolanud avalikkuse ette enamat kusagilt, kuid see-eest õitsesid kõikvõimalikud salasepitsuste teooriad ning Roswell sai uue tuluallika ufoturistide näol.
Võite vast kujutleda, millised tunded valdasid lehemehi, kui saabus hetk, mil viiskümmend aastat kiivalt varjatud saladused kõigile avanesid. Mappe avati käte värisedes ja südamete pekseldes – kus on need kõige kindlamad tõendid ufodest?
Ei kusagil. Ei midagi, ei kusagil! Politsei, armee, haiglate ja lehtede teadete ja kokkuvõtete põhjal ei juhtunud sel kõneksoleval nädalavahetusel mitte midagi tavalisest erinevat. Ei ühtegi jälge mingist lennuõnnetusest, ei isegi autoavariist – ametimeeste päev oli olnud hall ja igav…
“Oodake…,” hüüavad nüüd kindlasti ufoloogid. Miks siis kõik need ametivõimude selgitused, meteoroloogilised õhupallid ja kumminukud? Kogu lugu on siis algusest peale olnud üks suur meediamull, kõik on välja mõeldud?
Et ufousku inimeste aktsiad teiste silmis nii kolinal kukkusid, siis pidi tahes-tahtmata ilmuma jutt kaheteistkümnendast arhiivikastist, mille CIA on salaja minema viinud!

Tehnika või psühholoogia?

Kui oletada, et ufod on olemas, tekivad kohe uued küsimused: kust nad tulevad ja milline tehnika lubab neil lennata selliseid vahemaid?
Elu võimalikkuse kohta universumis on põhimõtteliselt vaid kaks teooriat: et elu on igal pool, kus füüsika ja keemia seda lubavad, või on meie planeet kogu ääretus kõiksuses see ainuke paik, kus elu oma paljudes vormides on miskipärast käima läinud.
Kui universum lausa kihiseb kõiksugu eluvormidest, siis miks ei ole nad juba siin, metsas ja mäel? Või on neil naabri-Mari välimus, keel ja kombed? Või oleme hoopis meie need väljavalitud, kes lähema paari aastatuhande jooksul vallutavad kogu praeguseks tuntud ilmaruumi? Ehk oleme seda isegi juba kunagi teinud ja mingi avarii tõttu unustanud? Mis siis, kui meist tehniliselt tugevalt ees olevad kunagised esivanemad istuvad oma praegusel koduplaneedil ja vaatavad, kuhu need seal Maal omadega on jõudnud. Meiega suhtlemine rikuks ju nende reality-show ära. Või on mingi ühiskond kusagilt universumist avanud maakeral oma laboratooriumi ja aeg-ajalt käiakse seda salamahti piilumas-putitamas? Jne jne…
Arutleda ufode tehnilise külje üle oleks meie praeguste teadmiste taseme juures arulage ettevõtmine. Kui need olendid suudaksid siia probleemideta lennata valgusaastate kauguselt, sama lihtsalt nagu sõrmega nipsu lasta, siis on nende kasutatav tehnika meile must maagia, arvaku me endist nii hästi kui arvame.
Meeliköitev on nende taevaste asjade juures tabu-teooria võimalus. Ehk on need tulnukad-sidemehed tõesti siin, ainult et me ei tunne neid ära ja tunnistajail on keelatud rääkida? Kunagi kukkus Uus-Guinea vihmametsadesse ja jäi õnnekombel peaaegu terveks lennuk. Sealkandis juhtus elama oma elujärjega enam-vähem kiviaja tasemel olnud inimrühm, kelle meelte ja mõistuse jaoks oli selline asi ilmselgelt võimatu. Et psüühika jäi hätta, siis oli lihtsam kogu juhtum, lennuk sealhulgas, tabuks ehk puutumatuks asjaks kuulutada, millest ei räägita sõnagi.
Ühe versiooni kohaselt on ufod puhtalt meeltekujutluse vili, millel on kas väga nõrk või olematu kate reaalmaailmast. Mõnel inimesel on lausa tarve sündmustevaeses igapäevaelus lasta midagi kujutlustes sündida, fantaasia annab hoo ja tiivad. Palju pole vajagi – normaalne inimene, paigutatuna pimedasse ja hääletusse ruumi, võib poole tunni möödudes näha juba hallutsinatsioone. Või olete ehk isegi pikal autosõidul pimeduses kogenud ärevat tunnet, et auto sõidab viltuses asendis või midagi muud on mäda?
Kes tahab, see näeb. Aastaid tagasi lasid Briti lehed lendu uudise, et Marsil on leitud “Jeesuse nägu”, ufode hiilgeajal 1950/60 nähti Lõuna-Ameerika katoliiklikes maades ristikujulisi ufosid. Veelgi põrutavam, et N. Liidu uskmatud kodanikud suutsid laotusest leida sirbi ja vasara kujulisi lennumasinaid.
Ühes võib aga kindel olla – tulevik toob meile uusi teateid ufodest.

Sarnased artiklid