Tulevik on võimalik
Glen Pilvre
25.06.2014

Olid ajad, ja üldse mitte väga ammu, kui mudelkopterite piloteerimine eeldas tõsist pühendumist. Ja enamasti ka suurt ja veel suuremat rahakotti, sest mitteplaneeritud maandumised olid eksklusiivse hobi lahutamatuks osaks. Aga kahjuks või õnneks võib täna igaüks osta drooni, mis näib olevat kohale lennanud otse tulevikust – nagu DJI Phantom 2 Vision Plus.

Mitme rootoriga kopterid on tegelikult olemas olnud juba aastaid, aga laias laastus jagunesid need kahte kategooriasse – kas väga kallid või väga allakukkumisaltid. Või mõlemat. Parrot AR.Drone oli esimene edukas nn laiatarbedroon, mis ühendas nutitelefoni, WiFi-juhtimise, kaamerad, küllalt lollikindlad lennuomadused ja pakkus kõike seda kättesaadava hinnaga. DJI aga mõistis, et inimesed tahavad tegelikult, maksku mis maksab, eelkõige kõrgemalt pildistada ja filmida. Ning DJI Phantom-seeria tähendas võimsa(ma)id mootoreid, GPSi ja GoPro ühilduvust või FullHD-kaamerat – kohe karbist võttes.

Vaata ka Sander Saare videoülevaadet samal teemal

http://youtu.be/JiQGX4N35pA

Esimese hooga tundub, et mis see õhust filmimine siis ära ei ole – kleebime mõnele odavale kopterile kaamera selga ja tuld. Tegelikkuses on aga asjalood teised – tiivikute keerlemine tekitab vibratsiooni, tuul puhub, kopter ei püsi paigal ja kokkuvõttes jääb videopildist alles kallerdav ja hüplev udukogu. Ja ei tasu unustada, et kõrgel õhus paiknev ilma nutika autopiloodita kopter pole sinna „liimitud”, vaid vajab pidevat juhtimist. Muidugi, kel tahtmist ja finantsvahendeid oli, võis komplekteerida stabiilsemaid lahendusi, aga see nõudis lisaks teadmisi, rääkimata ajast, ja on olnud siiski väheste hobiks.

Kui tinutada ei soovi
DJI Phantom 2 Vision Plus on komplektis koos kaameraga ning esindab Phantomite n-ö teist põlvkonda.
Kaamera, õigemini objektiiv koos sensoriga paikneb drooni kõhu all, stabiliseeritud kinnituse ehk gimbali küljes, kaameraelektroonika koos mälukaardipesaga on selle kohal eraldi õhukeses korpuses. Ausalt öeldes on miniatuurne gimbal ise juba täiesti müstiline insenertehniline saavutus, mida esimest korda lähedalt vaadata on veidi kõhe – kaamerasilm vaatab igal juhul liikumatult „tõtt”, sõltumata drooni liikumisest. Või teisiti sõnastades, objektiiv liigub drooni suhtes täpselt nii palju, et püsida võimalikult liikumatuna. Selle mustkunsti teevad võimalikuks asendi- ja kiirendussensorid, kolm harjavaba mootorit ja kimbuke tehisintellekti.

Phantom baseerub, erinevalt paljudest taolistest lennuaparaatidest, eksoskeletil – mis tähendab, et kõik juhtmed ja elektroonika on peidus korpuse sees ning korpus on ühtlasi drooni raamiks. Ehituskvaliteet ja voolujooneline disain on esmaklassilised. Mootorid on harjavabad ning tiivikud kinnituvad isepingutuva keermega otse mootoritele, ilma ülekandeta. Kolmeelemendine 5200 mAh LiPo aku on intelligentne – kui DJI terminit kasutada. Kogu laadimiseks vajalik elektroonika asub aku korpuses, mitte laadijas, ning aku peal asuvad 4 LED-elementi kuvavad pidevalt laetuse astet.
Pult on samalaadsest valgest tugevast plastist, nagu ka seal küljes asuv WiFi signaalivõimendi (repeater). Kui drooni juhtimiseks on kasutusel raadiosagedus 5,8 GHz, siis WiFi kommunikatsioon toimib 2,4 GHz sagedusel ning repeater venitab nutitelefoni ja drooni vahelise suhtlemiskauguse ideaalis 700 meetrini.

Mobiiliekraanilt näeb lennu ajal kõike – drooni asendit piloodi suhtes, kiirust, kaugust, kõrgust, akude laetust ja muidugi video eelvaadet. Ja loomulikult saab kaamerat juhtida ja seadeid muuta. Kaamera liigutamiseks võib vajutada noolenuppe ekraanil, aga võib ka mobiili kallutada ning kaamerakinnitus liigub vastavalt.
Pole vast vaja lisada, et lennuseadete reguleerimiseks ja püsivara uuendamiseks on Phantomi küljes olemas ka MicroUSB-pesa.

Ilus ilm ja roheline lennuplats
Akud-rakendused laetud, on aeg superomadused päriselt proovile panna. Phantom teatab rõõmus-häälekalt oma sisselülitamisest ning vilgutab erksavärvilisi LEDe oma kõhu all, vastavalt GPSide nähtavusele. GPS-signaalil on eluline osa Phantomi lennutarkuses. Esiteks salvestub satelliitide abil drooni „kodu” ehk õhkutõusmise asukoht – et „spioon” oskaks vajadusel ise tagasi tulla. Teiseks korrigeerib droon õhus paiknemist pidevalt GPSi abil ning suudab näiteks tugevas tuuleski asukohta vähemalt paarimeetrises raadiuses hoida. Kolmandaks aga kontrollib droon koordinaatide põhjal, ega mõnd lennuvälja läheduses pole. Phantom 2 on esimene laiatarbe-lennuseade (õigemini DJI autopiloot nimega Naza), milles olemas n-ö keelatud lennualade andmebaas. Eestis on „mustas” nimekirjas kaks lennuvälja – Ülemiste Tallinnas ja Raadi Tartus. Kui A-liiki keeluala keskpunkt on vähem kui 2,5 km kaugusel, siis ei hakka tiivikud pöörlemagi. Sealt kaugemal saab küll tõusta õhku, aga mitte kõrgemale kui 10 meetrit, mis muutub sujuvalt 120ks meetriks 8 km kaugusel. Kaugemal enam mingeid piiranguid droonil pole, aga jälgima peab seadusandlikke norme. Phantomiga saab lennata ka GPSivabas režiimis, mis aga ei tähenda, et keelualasid ei jälgitaks. Nii et kindlasti on arukas enne starti veenduda, et droon on saanud kõik oma nn eeltoimetamised GPSiga maa peal ära teha, mitte ei avasta lennu ajal, et suuremad lennuvahendid on samas kõrval maa peal või halvemal juhul õhus – see avastus ei pruugi hästi lõppeda.

Tühikäigul sahisevad tiivikud hääletult, aga õhku sööstes sumisevad nagu neli ülekaalulist kimalast. Nagu arvata oligi, mingit draamat Phantomi õhushoidmine ei eelda. Kui kangid lahti lasta, jääb droon lihtsalt õhku ootama, GPS-režiimi välja lülitades aga triivib koos tuulega. Igatahes võib, kui julgust on, lennumasina kohe „täpiks” lasta ja pilti hoopis mobiiliekraanilt vaadata. Sest juba 100 meetri kaugusel kipub valge miniatuurne rist silmist kaduma, rääkimata asendist – olgugi et põhja all säravad värvilised LEDid on igati kirkad. Kaamerapilt on väga abiks asukoha hindamisel ja monitoorida saab kuva VGA või QVGA resolutsioonis 15–30 kaadrit sekundis. Ja viive on tõepoolest lühike – kitsamates oludes vast päris pildi järgi ei lendaks, aga tegelikult on see täiesti võimalik.

Traditsioonilise skeemi kohaselt on juhtkangi kaldesuunad seotud õhusõiduki teljega, aga Phantomil on võimalik valida ka kaks täiendavad režiimi – Course Lock ja Home Lock. Esimene „lukustab” kaldesuunad drooni asendi suhtes stardiplatsil, teine aga piloodi asukoha suhtes. Kui enam tõepoolest aru ei saa, mispidi droon õhus paikneb, siis nt Home Locki režiimis toob parema kangi käik tagasi drooni alati kodu suunas, sõltumata nina asendist. Kui side puldiga katkeb – mis juhtub maksimaalselt 800 meetri kaugusel (kui drooni enam ammugi ei paista), või siis lihtsalt pulti välja lülitades, rakendub režiim Failsafe – droon suundub kodu poole ja kui side ei taastu, siis laskub stardikohal hõljudes kõigepealt 20 meetri kõrgusele, ootab ja siis maandub. Proovisime väiksematel kaugustel – ja täpselt nii ka juhtus. Tasub aga mainida, et takistusi droon ei „näe” ning mõne kõrge objekti vastu lendamine pole automaatrežiimis välistatud. Ja muidugi peab ikka jätkuma akut piisavalt sujuvaks maandumiseks. Phantomi teoreetiliseks suurimaks lennukiiruseks on umbes 60 km/h, nii et päris tormituultega ei tasu jõudu katsuma minna.

Kes aga tahab drooni võimed õhuakrobaatikas proovile panna, võib valida Manual-režiimi – siis annab droon piloodile peaaegu vabad käed. Usalduse kuritarvitamine lõpeb aga paremal juhul majandusliku kaotusega, halvemal juhul aga hoopis kurvemalt, sest erinevalt AR. Dronest Phantom oma tiivikuid vabatahtlikult (näiteks kellegi või millegi pihta lennates) seisma ei jäta, vaid püüab päästa mis päästa annab, iseenda õhusviibimist prioriteediks seades.
Nagu öeldud, siis kaamerat saab juhtida lennu ajal ning koguni pilte mobiili laadida. Ja iOS-seadme puhul kohe ka maailmaga jagada, ilma et drooni peaks tagasi ootama.

Kokkuvõte
1200 eurot pole peenraha, aga mõned aastad tagasi oleks taoline tänapäevaseid tehnoloogiaid edukalt summeeriv komplekt olnud puhas ulme mis tahes hinna eest. Phantom pole kindlasti mänguasi ning suhtuda tuleb sellesse täie tõsidusega – et need eurod minema ei lendaks, alla või halvemal juhul kellelegi pähe ei kukuks. Ja tasub rõhutada, et Vision+ ei tee kellestki kohe aerokinematograafi – nii nagu digipeegli ostuga ei kaasne fotograafi elukutse. Päris esimeseks kopteriks tasuks vast soovitada midagi odavamat, aga kui tahtmist ja eurosid on, siis tulevik on nüüd valges karbis valmiskujul saadaval.

 

Drooniga Tallinna kohal - autor Sander Saar

http://youtu.be/reXtyoVhMlk

Sarnased artiklid