Tulevane noorklassik
Martin Meri
02.03.2018

Kolmetäheline lühend “AMG” on Mercedesega juba aastakümneid seotud olnud ja selle kombinatsiooniga varustatud mudelid on autoentusiastide seas alati kõrgelt hinnatud. Mida aeg edasi, seda enam väärtustatakse vana ning mida erilisem ja haruldasem see on, seda suuremat väärtust ta endas peidab. Alles mõni aeg tagasi Eesti tänavaid ja taksopeatuseid täitnud “kurvasilmsest” E-klassi Mercedesest hakkab saama noorklassik. Kui tavaversioone on jalaga segada, siis hoopis teine lugu on AMG-mudelitega.

Ei, AMG all ei mõelda siinkohal AMG Line-varustuspaketti, mida tänapäeval pea igale Mercedese mudelile tellida saab, vaid eraldi mudelit ja selle versioone. Mercedesel on olnud tavaks tähtedega (ühe kuni kolme tähega) tähistada mudeli klassi (A, C, E jne), sellele järgneb kolmekohaline arv (200, 220, 500 jne). Aga AMG-mudelite tunnuseks on täht ja sellele järgnev kahekohaline arv (C36, E55, S63 jne), mis vanasti viitas mootori töömahule (tõsi, tänapäevaste mudelite puhul see kahjuks enam paika ei pea).
Et AMG-st ja seda nime kandvatest autodest veid paremat ülevaadet saada, heidame põgusa pilgu ajalukku. Tänapäeval on AMG osa Mercedes-Benzi kontsernist ja kui täpne olla, siis on tegu Daimler AG-le kuuluva ettevõttega.
Selline üks-ühene seos Mercedesega ei ole mitte alati nii olnud, vaid AMG lugu sai alguse 1960. aastatel kahe mehe ettevõttena. Kahe Mercedes-Benzi arendusosakonnas töötanud inseneri – Hans Werner Aufrechti ja Erhard Melcheri ambitsioonid said löögi pärast seda, kui Mercedes otsustas peatada kõik oma võidusõiduga seotud tegevused. Meeste hing hoidis tugevalt võidusõidu poole ja kogu oma vaba aeg pühendati Mercedes-Benz 300 SE mootori ringrajasõiduks ettevalmistamisele. Kui 1965. aastal saavutas nende poolt ettevalmistatud mootoriga auto Saksamaa kereautode ringrajasõidus 10 võitu, oli meeste reputatsioon kõrge.
Peagi asutatigi uus firma AMG (Aufrecht, Melcher, Grossaspach), mis spetsialiseerus võidusõidumootorite arendamisele ja Mercedese seeriaautode parendamisele. Ettevõte kasvas, võimatust sai võimalik ning peagi koliti tootmine ja arendustegevus Affalterbachi nimelisse linnakesse. Edule järgnes veel suurem edu ja tõeliseks tunnustuseks võib lugeda 1990. aastal sõlmitud koostöölepingut Daimler-Benz AG-ga, mille kohaselt said kliendid üle maailma tellida AMG poolt “üle käidud” autosid läbi Mercedese ametlike müügiesinduste. Ka autode müügijärgne hooldus ja teenindus oli võimalik Mercedese esindustes.
Ei läinud kaua aega, mil ilmavalgust nägi esimene nn tehase-AMG: C36 AMG ja peagi veeres AMG Affalterbachi tehase hoovist välja ka praeguse loo kangelane E55 AMG.

W210 E-klass - Mercedese uus disainikeel
1995. aastal tutvustas Mercedes-Benz maailmale oma uut disaini. Juba kümme aastat olid nende autosid ilmestanud suured nelinurksed esituled, mida nüüd oli otsustatud radikaalselt muuta. Disainerite Steve Mattini ja Bruno Sacco eestvedamisel loodi uus E-klassi kavand, kus kandvaks disainielemendiks said neli eraldiseisvat ellipsikujulist ovaalset esituld. Autot pakuti nii sedaani kui universaalina ja jõuallikate valik ulatus reasneljastest kuni V8-ni, põnevaimad neist on just viimased.
Pole sugugi üllatus, et E-klassi Mercedeste üks levinud kasutusala on taksod. Nii oli see tüübikoodi W124 kandnud E-klassiga ja jätkus see ka W210-generatsiooniga. Kui taksod on tagasihoidliku mugavusvarustuse ja mootoririvi alumisse otsa jäävate jõuallikatega, siis mudelirivi tippu kuuluvad AMG-mudelid on eelnevatega risti vastupidised.
Pahaaimamatu taksomersu
Niinimetatud tava E-klassi “rivi lõpus” olid 205 kW arendava V8-ga varustatud E420 ja E430 (seda olenevalt tootmisaastast – algul tehti E 420, mis hiljem asendus E 430-ga), AMG E-klassid seevastu peitsid kapoti all vähemalt 5liitrise töömahuga V8.
W210 AMG lugu algas küll 3,6liitrise E36 AMG-ga, ent neid autosid toodeti väga vähe ja nii kuuluvad nad tänapäeval kõige haruldasemate AMG Mercedeste sekka. Järgnes 5liitrise töömahuga E50 AMG ning siis jäädi pikemalt pidama 5,4liitrise töömahuga, aga indeksit E55 kandva nime peale.
Raske uskuda, et “pahaaimamatu” endisaegse taksomercedese pealtnäha igava kesta all peitub tegelikult 5,4liitrise töömahuga ligi 350 hobujõuline jõuallikas. “Üks-mees-üks-mootor”-põhimõttel käsitsi valmistatud jõuallikad on kõikide AMG Mercedeste südameks. E55 AMG-d on varustatud automaatkastiga, 260 kilovatti kantakse teepinnale läbi tagarataste.
Võtit keerates ärkab kapoti all ellu korralik monstrum ja sõit võib alata. Tegu ei ole mingi sportautoga vaid luksussedaaniga, mis suudab vajadusel olla päris kiire ka tänapäevaseid standardeid arvesse võttes: 100 km/h tuleb kätte 5,4 sekundiga.
Kiirendust saadab V8-mootori mehine jõmin – mitte liiga vali, samas ka mitte liiga kõrvulukustav, sest mürasummutus on Mercedesele omaselt tasemel. Üleüldse on sõit Mercedese roolis nauditav ja etteheiteid teha on keeruline: juhitavus on tasemel, veermik töötab suurepäraselt, kiirendus on tipptasemel. Ku midagi ette heita, siis vaid seda, et kõik on liiga lihvitud ja hea ning emotsiooni ja üllatusmomenti napib.

Ostes jälgi rooste olemasolu
Pole mingi saladus, et üheksakümnendate aastate Mercedeste suurim vaenlane oli ja on rooste, seda eriti W210 puhul. Seega peaks hobiautoks sobilikku eksemplari otsides pöörama peatähelepanu roostele, õigemini selle puudumisele. Kriitilise pilguga tuleks üle vaadata põhi, rattakoobaste servad ja küljekarbid. Kui on plaan autot kasutada Eesti oludes ka talvel (mida sellist klassi hobiauto puhul ei soovitaks), tasuks mõelda tõhusa roostetõrje peale.
Mehaaniliste vigade parandamine on jõukohane ja tehtav, aga kere taastamine võib autohuvilise entusiasmi ära nullida. Kindlasti peaksid autol all olema AMG firmamärgiks olevad Monoblock-valuveljed, nende puudumisel tuleb arvestada kopsaka väljaminekuga. Meeles peab pidama, et tagumised veljed on tolli võrra esimestest laiemad, mahutamaks laiemaid rehve – see on otsene vihje sellele, et tagumised rehvid kipuvad kiiremini kuluma…
Istmed ja interjööri elemendid on suures osas lihtsasti parandatavad või asendatavad, välimised AMG-le iseloomulikud keredetailid peaksid olema terved, sest ka nende asendus on kulukas.
Veermiku ja kuluosade vahetamine iseenesest röögatult kallis pole, samas on piduridetailid tavalise E-klassi omadest oluliselt kallimad – näiteks orignaalsed AMG kirjadega esimesed pidurikettad maksavad ligi 1000 eurot!
Mootor ja käigukast on iseenesest vastupidavad ja “pommikindlad”. Samas arvestades, et tegu on võimsa AMG-ga, võib eeldada, et autot on sihipäraselt kasutatud ning õlilekked ja mõned kulumisest tingitud vead ei ole haruldased.

Perspektiiviga investeering tulevikku
Igasugune piisavalt kõrges vanuses olev MB märki kandev auto on väärtuslik objekt, aga AMG annab sellele veel olulist lisaväärtust juurde. Võttes arvesse tänapäeval populaarset ja peaaegu ainuvaldavat trendi, kus töömahud viiakse alla ja lisatakse turbosid, siis on vaid aja küsimus, mil üks vana hea suure töömahuga vabalthingav AMG Mercedes hinda kerima hakkab.
W210 teeb eriliseks ka tõsiasi, et see on üks viimastest AMG mudelitest, mis ehitati suures osas AMG Affalterbachi tehases.
Kui hobiautot valida, siis võib W210 E55 AMG puhul üsna kindel olla, et nende hinnad enam ei lange. Hetkel on nende näol tegu ühtede soodsaimate AMG märki kandvate Mercedestega, mille hinnad jäävad olenevalt eksemplari seisukorrast 7000 kuni 20 000 euro vahele.
Enamike Euroopas müüdavate alla 10 000 euro jäävate E55 läbisõidud on reeglina juba üle 200 000 kilomeetri. Suur läbisõit annab iseenest tunnustust sellest, et auto on hea ja vastupidav, aga kes sellist läbisõitu paljuks peab, võib pilgu pöörata näiteks Jaapani– jah, lugesite õigesti, Jaapani – poole. Ka Eestis tegutseb mitmeid vahendajad, kel ligipääs Jaapani tohututesse oksjonikeskkondadesse, kus igal nädalal paisatakse müüki kümneid tuhandeid sõidukeid. Meie õnneks võib seal pea iganädalaselt kohata ka vasakpoolse rooliga AMG Mercedeseid ja tõsise ostuhuvi korral saab sealt mõistlike kuludega autogi toodud – just sellise, mida Euroopast vastuvõetava hinnatasemega enam leida ei pruugi.

Sarnased artiklid