Tsushima – Vene soomuslaevade viimnepäev
Sander Kingsepp
27.06.2015

Uue kalendri järgi 11. oktoobril 1904 asus Tallinnast teele kõige võimsam sõjalaevastik, mille tsaaririik oli kunagi välja pannud. Kõigest mõni kuu hiljem lõppes selle teekond enneolematu lüüasaamisega, mida keegi polnud osanud ette näha.

Tsaari-Venemaast oli 20. sajandi alguseks saanud kolmas mereriik kogu maailmas. Suurte sõjalaevade arvult jäi ta alla üksnes Suurbritanniale ja Prantsusmaale, edestades nii Saksamaad, Ameerika Ühendriike kui Jaapanit. Tol ajal hinnati sõjalaevastike tugevust lennukikandjate asemel soomuslaevades ning neid oli venelastel rohkem kui ameeriklastel ja jaapanlastel kokku. Pärast seda, kui tsaaririik sai enda käsutusse jäävaba Port Arthuri sadama, otsustati Vene mereväe põhijõud sinna üle viia, nii et seni suurim Balti laevastik omandas strateegilise reservi staatuse. Kui Vene-Jaapani sõda 1904. aasta veebruaris lahti läks, ei nähtud Peterburis esialgu mingit põhjust kiirustada Vaiksele ookeanile täienduse saatmisega Balti laevastiku näol. Vastav otsus langetati aprillis, kui tulevase 2. Vaikse ookeani eskaadri juhatajaks määrati kontradmiral Zinovi Rožestvenski, tolleaegne mereväe peastaabi juhataja, Vene-Türgi sõja veteran ja kogenud meremees, kes varem oli kaks aastat teeninud laevastikuatašeena Suurbritannias. Navarinist Borodinoni Lõviosa Rožestvenski eskaadrist oli vette lastud viimase paarikümne aasta jooksul. Kui vanem põlvkond kandis veel kümnetolliseid (254 mm) suurtükke, siis uuematel olid juba moodsad 12tollised (305 mm) torud ning vana mitmekihilise komposiitsoomuse asemel kasutati märksa efektiivsemat Harvey või Kruppi soomust. Esimesed avamerel tegutsemiseks mõeldud Vene soomuslaevad olid tegelikult projekteeritud Suurbritannia sõjalaevadega võitlemiseks. Seda koolkonda esindasid 1896. aastal valminud Navarin ja Sissoi Velikii. Navarini eeskujuks oli brittide kuus aastat vanem HMS Trafalgar. Ka välimuselt olid erinevates riikides vettelastud terashiiglased üsnagi sarnased. Nagu enamikul tolleaegsetel soomuslaevadel, oli Navarinil kahes kaheraudses tornis neli 305 mm suurtükki. Väiksemate kaliibrite kahureid oli ligi kümme korda rohkem ning lisaks täiendasid tema relvastust kuus torpeedotoru. Pikka aega kuulus Navarinile ka kõige paremini kaitstud Vene sõjalaeva tiitel, sest tema veeliini kaitsva soomusvöö paksus saavutas 406 mm ning soomuse kogumass moodustas veeväljasurvest peaaegu kolmandiku. Sissoi Velikii veeväljasurve oli küll väiksem, kuid tema relvastusse kuulusid uued pikema rauaga kahurid, mille viskelaengutes kasutati juba võimsamat suitsuta püssirohtu ehk nitrotselluloosi. Kiiruselt jäid mõlemad Vene soomuslaevad alla Jaapani Fujile, millel olid samuti pikema rauaga peakaliibri suurtükid ning mille Harvey süsteemi nikkelterasest soomuse paksus saavutas juba 456 mm. Vene soomuslaevadest sai uue soomuse esimesena Osljabja (1901), 254 mm kahuritega ristleja ja soomuslaeva hübriid, mis oli õigupoolest projekteeritud Inglise kaubalaevade jahtimiseks. Kiiruse suurendamiseks ja manööverdamise parandamiseks oli sel kahe asemel kolm sõukruvi, kusjuures kõiki kasutati üksnes lahingus. Tagasihoidlikust relvastusest hoolimata oli Osljabja vähemalt gabariitide poolest ühtlasi kogu Rožestvenski eskaadri suurim alus. Neli uhiuut Borodino-tüüpi soomuslaeva (Borodino, Imperator Aleksandr III, Knjaz Suvorov ja Orjol) olid algusest peale projekteeritud Vaiksel ookeanil tegutsemiseks ning võeti relvastusse alles 1904. aasta suvel. Nende eeskujuks oli aasta varem Prantsusmaal valminud Tsessarevitš. Borodino oli esimese Vene soomuslaevana kaitstud Kruppi soomusega ning varustatud kodumaise tulejuhtimissüsteemiga, mille kaugusmõõtjad tuli siiski sisse osta Suurbritanniast. Enamiku tehniliste näitajate poolest oli see tüüp võrdne jaapanlaste uusima soomuslaevaga Mikasa (vt TM, 9/2004) või temast koguni parem. Sihtkoht muutub Kui algul kulges uue eskaadri moodustamine teosammul, siis 1904. aasta suveks olid ettevalmistused juba täies hoos. Rožestvenskile pakutud rannakaitse soomuslaevadest ta loobus, väites, et need läheksid avamerele jõudes ise põhja. Lisaks kodumaistele sõjalaevadele otsustati Vaiksele ookeanile saata veel Prantsusmaal ehitatud ristleja Svetlana, mida seni oli kasutatud tsaari onu isikliku jahina. Veel kuus soomusristlejat loodeti osta Argentinast ja Tšiilist, kuid vastavad läbirääkimised jooksid tühja ja nende omanikud ei nõustunud oma laevu loovutama. Pärast vahepeatust Liepajas asus 2. Vaikse ookeani eskaader nüüd juba viitseadmiraliks ülendatud Rožestvenski lipu all teele Kaug-Ida poole. Enne kohalejõudmist liitus temaga 3. Vaikse ookeani eskaader kontradmiral Nikolai Nebogatovi juhtimisel, kuhu kuulusid needsamad alused, millest Rožestvenski oli varem loobunud – Vene soomuslaevade vanemat põlvkonda esindav Imperator Nikolai I ja kolm admiralide järgi nimetatud rannakaitse soomuslaeva, Admiral Senjavin, Admiral Ušakov ja General-admiral Apraksin. 1891. aastal valminud soomuslaev Nikolai I oli relvastatud kahe 305 mm ja nelja 229 mm suurtükiga; rannakaitselaevad olid valminud 1896–1897 ja kandsid 254 mm kahureid. Kuna Port Arthur oli selleks ajaks juba jaapanlaste kätte langenud, sai eskaadri uueks sihtkohaks Vladivostok. Vastasseis Tsushima väinas Kui Vene ja Jaapani laevastikud 27. mail 1905 Tsushima väinas kohtusid, polnud admiral Rožestvenski staabil endiselt põhjust muretsemiseks ja nii mõnegi laeva ohvitserid asusid jaapanlaste lüüasaamist juba eelmisel päeval tähistama. Leidus ka pessimiste, kuid üldise arvamuse kohaselt oli võit niisama hästi kui käes. Admiral Heihachiro Togo nelja soomuslaeva ja kaheksa soomusristleja vastu oli venelastel välja panna üksteist soomuslaeva ja üks soomusristleja. Kõige võimsamaid 305 mm suurtükke oli venelastel kokku 26 ja 254millimeetriseid 17, jaapanlastel vastavalt 16 ja 1. Vene soomuslaevade peakaliibri laskekiirus oli küll veidi väiksem, kuid see puudus oli pigem teoreetilist laadi. Ükski tolleaegne admiral polnud nii rumal, et pikemat aega maksimaalse tempoga tulistada – mürskude arv pardal oli piiratud ning nende käitlemine kujutas endast ränka ja ohtlikku füüsilist tööd, mis võis meeskonna kiiresti välja kurnata. Rožestvenskil oli hoopis rohkem põhjust muretseda oma eskaadri kiiruse pärast, sest selle uuemad alused pidid sammu pidama aeglasemate vana tüüpi laevadega. Ka selles osas näis sõjaõnn olevat venelaste poolel, sest Tsushima väinas oli tol hommikul tihe udu ja keskmine lainetus, mis välistas torpeedode kasutamise. Kõikide seniste merelahingute kogemus kinnitas, et üksnes suurtükitulega pole võimalik moodsat soomuslaeva uputada. Tegelik lahing algas pärastlõunal kella 2 paiku, kui ilm oli veidi selginenud. Admiral Togo eskaader jõudis oma suuremat kiirust kasutades Rožestvenski laevadega paralleelkursile ning mõlemad pooled avasid tule. Jaapanlased olid endiselt vähemuses ja seetõttu otsustas Togo kõigepealt ette võtta vastase uusimad, kõige võimsama relvastusega laevad. Mõlemad eskaadrid liikusid kiiluveekolonnis ning kuna Vene rivi oli märksa pikem, ei saanud selle viimased alused sihtmärgi puudumise tõttu esialgu lahingus kaasa lüüa. Kõigepealt üritasid mõlemad pooled vastase lipulaevu rivist välja lüüa. Esimese veerand tunni jooksul tulistasid neli uhiuut Borodinod ja märksa vanem General-admiral Apraksin Mikasa pihta üle saja soomustläbistava mürsu, millest 19 tabasid märki. Mikasa kaduski tükiks ajaks veesammaste varju, kuid venelaste meelehärmiks polnud ta siiski tõsiselt pihta saanud ja avas omakorda tule. Rožestvenski lipulaeva Knjaz Suvorovi käsi käis hoopis halvemini: kõigest 34 minutit pärast tulevahetuse algust oli ta üleni leekides, kaotas juhitavuse ning kaldus lahingurivist välja. Veelgi hullemas seisus oli kontradmiral Dmitri von Fölkersahmi lippu kandev Osljabja, mida tulistasid vaheldumisi kaks soomuslaeva ja viis soomusristlejat. Suur osa tema pardast oli soomusega kaitsmata ning jaapani fugassmürsud käristasid sinna hiigelsuuri auke. Algul vajus Osljabja vööri suunas kreeni, siis pöördus külili ja läkski põhja. Lahingu algusest oli möödas kõigest kolmveerand tundi. Varsti pärast seda tegi venelaste vanim soomuslaev Imperator Nikolai I kogu eskaadri kõige täpsema lasu, vigastades jaapanlaste vanimat soomuslaeva Fuji. Ahtritorni tabanud 305 mm mürsk süütas seal viskelaengud ja hetkeks rippus kogu laeva saatus juuksekarva otsas. Venelaste õnnetuseks oli seesama mürsk vigastanud ka üht hüdraulikasüsteemi toru ja sealt väljapurskav vesi kustutas tule ära enne, kui see levida jõudis. Enne pimeduse saabumist uputati suurtükitulega Imperator Aleksandr III, mis läks põhja koos kogu meeskonnaga. Varem vigastatud Knjaz Suvorov sai vahepeal mitu tabamust Vene endi alustelt, kes pidasid teda vastase lipulaevaks. Haavatud Rožestvenski ja tema staap olid juba evakueeritud, kui Suvorovit rünnanud torpeedopaadid ta põhja lasksid. Uut lipulaeva Borodino tabas vahepeal remonditud soomuslaevalt Fuji väljalastud 305 mm mürsk, mis tekitas ülivõimsa plahvatuse. Mõni minut hiljem jõudis tuli laskemoonani ning kogu laev lendas õhku. Borodino meeskonnast pääses üksainus madrus. Öösel ründasid Vene eskaadrit taas torpeedopaadid ja uputasid varem vigastatud Navarini. Mõni tund hiljem uppus lekke tagajärjel ka Sissoi Velikii. Viimaseks Tsushima lahingus hukkunud soomuslaevaks jäi Admiral Ušakov, mis jäi suurtükilahingus alla ristlejatele Iwate ja Yakumo. Järelmäng Kui esimesed teated lahingust Venemaale jõudsid, ei tahtnud neid algul keegi uskuda. 23. mail (vkj) 1905 ilmunud Eesti Postimees võttis juhtunu kokku järgmiselt: „Meie uhkus ja lootus, meie laevastik on rusuks löödud – teda ei ole meil mitte enam. Mis meil laevu käepärast oli, seda oleme meie juba Kaug-Idasse saatnud, kus nad haledalt hukka on saanud.” Tsushima lahingu kaotuse põhjuste kohta ilmus Vene erialakirjanduses lühikese aja jooksul hulk teooriaid, mis põhinesid pigem emotsioonidel ja oletustel kui faktidel. Üsna üksmeelselt jõuti järeldusele, et põhiline viga polnud mitte laevades, vaid admiralides, kes neid juhtisid. Ajakiri Morskoi Sbornik kuulutas, et Oslabja viis endaga merepõhja kaasa teda ehitanud laevatehase praagi, millega jäi ta erandiks. Tegelikult oli ka uhiuute Borodino-tüüpi soomuslaevade katsetustel hulgaliselt puudusi avastatud, kuid need jäeti rahumeeli kahe silma vahele. Peterburi admiralide jaoks tundus niisama uskumatuna, et ühtegi suuremat Jaapani laeva ei õnnestunud põhja lasta. Enne sõda relvastusse võetud Brinki süsteemi viitsütikuga soomustläbistavaid mürske peeti Vene laevastiku salarelvaks, mis lühikestel distantsidel oleks pidanud vastase aluste seas puhta vuugi tegema. Tsushima lahingus selgus, et parimal juhul läbistasid 305 mm mürsud kuni 152 mm soomust ning ligi kolmandik neist jäigi sütiku vea tõttu lõhkemata. Hoopis efektiivsemaks osutusid jaapanlaste fugassmürsud, mida Vene madrused tundsid „sumadani” nime all. Meliniittäidisega fugassid plahvatasid kohe pärast sihtmärgi tabamist ning tekitasid hulgaliselt purustusi ja tulekahjusid. Jaapani laevade tulekiirus polnud Vene omadest oluliselt suurem ja tabamistäpsus oli samuti enam-vähem võrdne, kuid iga Jaapani mürsu tabamus tekitas lihtsalt rohkem kahju. Tsushima lahingu peamine õppetund oligi see, et soomuslaeva uputamiseks pole vaja tema soomust läbistada – iga laev kandis oma hukatust laskemoona näol ise kaasas. Vene admiralide seas levinud soomustläbistavate mürskude vaimustus asendus kiiresti fugassmürskude buumiga ning juba kaks aastat pärast sõja lõppu võeti relvastusse uus suurendatud lennuulatusega variant, mille lõhkelaeng kaalus 28,6 kilo. Esimese maailmasõja alguseks oli venelaste käsutuses juba 471kilone „sumadan”, millest tervelt 62 kilo langes lõhkeaine arvele. Kõige iroonilisem oli see, et selleks ajaks polnud tsaaril enam piisavalt laevu, mis oleksid saanud neid lahingus kasutada.

Sarnased artiklid