Trafalgari lahing
Mati Õun
10.06.2011

Merel on lahinguid löödud sellest ajast, mil inimene õppis merd sõitma. Ning tihtipeale on võimule kindlal maal tuldud või see kaotatud just lainetavatel võitlustandritel peetud lahingutes.

Ajaloolane Mati Õun on kaante vahele koondanud ajalugu muutnud merelahingud läbi aegade. Rikkalikult illustreeritud raamat ilmus äsja Tehnikamaailma raamatute sarjas.

Suurte purjelaevade vahelistest merelahingutest on vast arvukaima osavõtjaskonnaga Trafalgari merelahing, mis peeti Napoleoni sõdade käigus 21 oktoobril 1805.
Trafalgari lahingus sai tuntuks 1801. aastal viitseadmiraliks tõusnud Horatio Nelson, kes oli selleks ajaks raskelt vigastatud – 1794. aastal Korsikal Calvi linna piiramisel sai ta parem silm viga ja see jäi pimedaks, 1797. aastal Tenerife saarel Santa Cruzi linna ründamisel kaotas ta aga parema käe. Aastaks 1805 oli 46aastasel Nelsonil lisaks vigastustele ka tervis põhjalikult läbi ning meel kibestunud. Laevastikujuhina oli Nelson enne oma pealahingut võitnud vaid 1.–2. augustil 1798 Egiptuse rannikul prantslaste vastu peetud Abukiri lahingu. Prantslasi, „kuninga tapjaid”, vihkas ta lausa fanaatiliselt, aga ega tal olnud midagi ka oma meeste surma saatmise vastu.
1805. aasta kevadel ja suvel tegi Nelson 15 liinilaeva ja mõne fregatiga retke üle Atlandi Lääne-India saarestikku ja tagasi, ajades taga Prantsuse kontradmirali Pierre-Charles-Jean-Baptiste-Silvestre de Villeneuve’i juhitud laevastikuüksust. De Villeneuve’i ja selle laevu Nelson seekord kätte ei saanud, 15. augustil andis ta oma laevad üle admiral Sir William Cornwallisele ja läks puhkusele.
Nelson puhkas oma kodus Londoni lähedal Mertonis, kus viibis ka ta elu armastus leedi Emma Hamilton. Samas viibis ka Nelsoni ja Emma tütar Horatia. Viimast nimetas silmakirjalik Nelson aga kasutütreks, kuna eostatud oli ta teise mehe, siis veel Sir William Hamiltoni naisega. Sir William suri 6. aprillil 1803, „pärandades” leedi Emma Nelsonile; oma last aga kippus paduusklik admiral veel surma palge eeski maha salgama.
Aga see selleks.
Nelsoni puhkust segas 1805. aasta 2. septembri varahommikul Londonisse sõitev kapten Henry Blackwood, kes tõi teate, et admiral de Villeneuve on oma laevadega saabunud Cádizi sadamasse Hispaania edelanurgal.
Nüüd oli de Villeneuve’i ja ta laevade asukoht vähemalt kindel, sest Cádiz blokeeriti viitseadmiral Cuthbert Collingwoodi juhitud arvuka Briti laevastikuüksuse poolt. Nüüd ei saanud aga viitseadmiral Horatio Nelson sugugi kõrvale jääda, kui oli võimalus Prantsuse laevu põhja lasta ja vihatud prantslasi taevariiki (või otse põrgusse) läkitada!
Veel samal päeval sõitis Nelson Londonisse, läks otse Admiraliteeti ja teatas, et on valmis puhkuse katkestama ning Atlandile sõitma. Admiraliteedi esimene lord Sir Charles Middleton Barham määras Nelsoni Cádizis olevate laevade vastu tegutseva eskaadri juhatajaks ja andis talle õiguse valida endale laevu ja ohvitsere. Seepeale arvas Nelson, et kogu Briti laevastikus on ühesugune vaim ja Cádizi juures olevast 29 liinilaevast piisab vaenlase eskaadri purustamiseks. Ise otsustas ta kohale sõita 104 suurtükiga liinilaeval Victory, mis seisis siis Portsmouthis.
Nii tehtigi. Koos Nelsoniga Lääne-Indiast tulnud Victory remont võttis veel aega ja admiral asus teele 15. septembril. Cádizi blokeeriva inglise laevastikuni jõudis ta 28. septembril. Seal olid otse sadamasuu ees kuus liinilaeva; peajõud, mis koosnesid nüüd 23 liinilaevast, ristlesid aga avaookeanil, umbes 50 miili (92 km) Cádizist eemal. Inglased arvestasid, et Cádizis olevate 36 Prantsusmaa ja selle liitlase Hispaania liinilaeva sadamast väljatulek võtab nii kaua aega, et inglaste peajõud jõuavad õigeks ajaks kohale.
Peale Cádizi oli prantslastel-hispaanlastel veel kuus liinilaeva Hispaania kagurannikul Cartagenas. Et takistada nende ühinemist Cádizis olevate peajõududega, saatis Nelson kuus liinilaeva läbi Gibraltari väina Vahemere läänesoppi, ise sai aga juurde veel neli liinilaeva – seega oli tema käsutuses 27 liinilaeva.
29. septembril kutsus Nelson kokku 15 laevakomandöri ja pidas ookeanilainetel loksudes maha oma 47. sünnipäeva. Kakskümmend päeva hiljem, 19. oktoobril, tõusid Cádizi ees seisvate vahilaevade mastidesse lipusignaalid: „Vaenlane purjetab sadamast välja.”
Olgu öeldud, et Napoleon valmistas sel ajal ette dessanti Inglismaale ja koondas selle kaitseks suuri sõjalaevu Inglise kanali lähisadamaisse. Keisri käsu kohaselt pidanuks sinna minema ka de Villeneuve oma laevadega, kuid Napoleonilt vähese vapruse eest noomida saanud ja seepeale solvunud admiral sõitis hoopis teise kanti. Cádizis sai de Villeneuve käsu sõita kogu oma laevastikuga Vahemerele ja rünnata seal prantsusevaenulikku Napolit. Selleks retkeks ettevalmistusi tehes jõudis aga de Villeneuve’ini teade, et tema asemele on Cádizi laevastikule määratud uus juhataja, kes peatselt ka kohale saabub. Seepeale otsustanudki de Villeneuve kõik põrgusse saata ja Atlandil Nelsoniga kohtudes tõestada, et ka tema on kõva mees.
Prantsuse-Hispaania laevastiku väljasõit kitsast sadamasuust võttis aega 20. oktoobri pärastlõunani, mil Cádizi lahele kogunesid 33 liinilaeva (kolm olid ilmselt remondis), viis fregatti ja kaks prikki; liinilaevadest kuulusid 18 Prantsusmaale ja 15 Hispaaniale. Ühendlaevastiku ülemjuhatajaks oli kontradmiral de Villeneuve (ikkagi tollase nn suure venna Prantsusmaa esindaja!), talle allusid hispaanlasest admiral don Frederico Gravina, viitseadmiral Ignacio de Álava ja siinkirjutajale teadmata täpsema auastmega admiral Cisneros, samuti prantslastest kontradmiralid Dumanoir ja Charles Magon. Cisnerose lipulaevaks oli tollane maailma suurim sõjalaev, samal aastal Kuubal ehitatud 136 suurtükiga varustatud liinilaev Santisima Trinidad. Liitlaslaevastikul oli kokku 2870 suurtükki ja 27 500 meest, Briti laevastikul 2230 suurtükki ja 20 500 meest.
Kui sadamast oli välja saadud, võttis de Villeneuve’i laevastik kursi kagusse, kus Nelsoni peajõud ristlesid Cádizist 45 km lõunakagu pool oleva Trafalgari neeme ja sellest omakorda 45 km lõunakagu pool oleva Sparteli neeme vahel. Trafalgari neem on teadupärast Hispaania rannikul, Spartel aga juba Marokos, Gibraltari väina edelanurgas.
Saanud fregattidelt teateid liitlaslaevastiku liikumise kohta, viis Nelson oma laevad lähenemiskursile, kuid peagi mattusid mõlemad laevastikud ööpimedusse. Üksteist nähti alles 21. oktoobri varahommikul, mil Nelsoni laevastik purjetas põhjakursil, de Villeneuve’i oma aga inglastest 10 miili (18,5 km) ida pool lõunakursil. Kell 6.40 andis Nelson käsu valmistuda lahinguks, 10 minutit hiljem aga pöördus oma laevaväega paremale ja võttis suuna vastasest veidi lõuna poole, silmapiiril paistvatele Trafalgari kaljudele. Ühtlasi jagunes Nelsoni laevastik kaheks kiilveerivis kolonniks, kusjuures vasakpoolset juhtis ta ise oma Victoryl, parempoolset aga admiral Collingwood liinilaeval Royal Sovereign. Liinilaevu oli Nelsoni kolonnis 13 ja Collingwoodil 14, kolonnide vahe oli umbes üks meremiil ehk ligi 2 km. Nelsoni laevadekolonnist poole miili jagu põhja pool liikusid viis Briti fregatti, kusjuures fregatt Afrika viibis kogu sellest sõjaseltskonnast mitmeid miile põhja pool, olles ilmselt üks de Villeneuve’i laevu jälginud luurajaist.
Kui de Villeneuve nägi Nelsoni laevu lähenemas, andis ta oma laevadele käsu pöörduda põhjakursile. Sel päeval puhus nõrk tuul lääneloodest ja raskete 4000–5000tonniste liinilaevade pööramine võttis aega kuni kella 10-ni. Võib arvata, et de Villeneuve lootis uuest kursist endale ees ootavas lahingus kasu – niisama ta seda rasket pööramist ette ei oleks võtnud.
Teatavasti laskis Nelson lahingu eel oma lipulaeval heisata kuulsa signaali „Inglismaa ootab, et iga mees täidab oma kohust.” Vähem teatakse seda, et alul oli tal signaali sõnastuseks planeeritud „Nelson on kindel, et…” ja seejärel „Inglismaa on kindel…”, aga lõpliku variandi sõnastas tegelikult leitnant Pasco. Teist liinilaevade kolonni juhatanud admiral Collingwood olevat seepeale torisenud: „Nelson võiks oma signaliseerimise lõpetada, sest me teame niigi, mis peame tegema.”
Täpselt keskpäeval andis Prantsuse liinilaev Fougneux lähenevate Collingwoodi laevade suunas esimese paugu, et mõõta kaugust vastaseni. Collingwood ei lasknud end sellest segada, vaid avas tule alles siis, kui oli jõudnud liitlaslaevastiku laevaderivi vahele. Nelsoni Victory olevat sel ajal olnud prantslastest veel pooleteise miili (ligi 3 km) kaugusel ja selle vahemaa läbimiseks kulus tal 40 minutit. Seega võime Briti liinilaevade kiiruseks arvestada tol päeval 2,25 sõlme ehk 4,2 km/h. Palju see just ei olnud, aga tuul oli ju vaikne.
Kell oli üks, kui Nelson sõitis sisse prantslaste-hispaanlaste laevaderivisse ja surus end de Villeneuve’i lipulaeva Bucentaure ja sellele järgnenud Redoutable’i vahele. Nüüd andis ka Nelson oma Victorylt esimese kogupaugu ja asus seejärel 74suurtükilise Redoutable’i kõrvale, et sundida see alla andma. Nelsonil oli suurejooneline plaan sundida selles lahingus alistuma 20 vastase laeva ja ega palju teisiti ei läinudki, kuid tema silmad seda enam ei näinud. Kell 13.25 kukkus ta ootamatult tekile põlvili ja seejärel vasakule küljele pikali. Admirali oli tabanud Redoutable’i raal istuva prantsuse täpsusküti püssikuul, mis talle vasakust õlast sisse tungis, kopsu ja selgroo läbis ning seljalihases pidama jäi.
Nelson haarati kätele ja viidi ülateki all olevasse sidumisruumi, kus laevaarst doktor Beatty ta oma hoole alla võttis. Arstil oli kohe selge, et admirali vigastused on surmavad; seda mõistis ka Nelson ise. Kuid admiral olevat jäänud selge mõistuse juurde ja üritanud oma lipulaeva komandöri Hardy kaudu isegi lahingut juhtida.
Aga ega midagi erilist olnudki enam teha. Nagu lahingueelses signaalis kirjas oli, täitsid mehed oma kohust, külvates vastast üle kuulirahega – vastane vastas samaga. Olgu öeldud, et 10 Prantsuse-Hispaania liinilaeva, mis jäid oma äralõigatud kaaslastest ettepoole, jätkasid juhmi järjekindlusega liikumist põhjaloodesse, ega võtnud lahingust osa. Selle seltskonna hulgas oli ka kontradmiral Dumanoir oma lipulaeval Formidable, kuid temalgi ei tulnud pähe oma laevu ümber pöörata. Sest käsku selleks ju ei olnud! Alles kella kahe paiku andis admiral de Villeneuve selleks käsu ja ta avangard-laevastik hakkas aeglaselt tagasikursile pöörama, kuid lahing oli selleks ajaks sisuliselt juba kaotatud. Tegelikkuses oli Nelsoni ja Collingwoodi 27 liinilaeva vastas võidelnud vaid 23 Prantsuse-Hispaania laeva.
Kell 16.30 Nelson suri, pool tundi hiljem lõppes ka lahing. Liitlaslaevastikust alistusid inglastele 17–18 liinilaeva, sealhulgas ka Santisima Trinidad; üks laev põles ära. Loomulikult olid inglasedki kõvasti rappida saanud, kuid laevu nad ei kaotanud. Inglastel sai eri andmetel surma 449–1587, haavatuid oli üle tuhande. Liitlaslaevastikus olnud langenuid 2600, lisaks 4400 haavatut ja vangi. Vange oli vast algul rohkemgi, kuid kohe pärast lahingu lõppu tõusis torm, mis osa vallutatud laevadest rannakaljudele ajas, sest purjed ja taglas olid neil puruks lastud ja laevad olid juhitamatud. Küllap mõned laevad said tormi varjus ka lihtsalt minema hiilida; igatahes jäi inglaste lõplikuks saagiks vaid 4 liinilaeva.
On arvatud, et Trafalgari merelahingul oli koguni maailmaajalooline tähendus, kuna tollane kaotus vähendas oluliselt Napoleon I käsutuses olnud merejõude ja keisri planeeritud dessant Inglismaale jäi seetõttu ära. Võib-olla tõesti.
On teada, et admiral Nelsoni surnukeha pandi piiritusevaati (teistel andmetel koguni konjakivaati) ja toodi kodumaale. Ta maeti pidulikult 9. jaanuaril 1806 St. Pauli katedraali Londonis. Nelsoni lipulaeva Victoryt säilitatakse tänini Portsmouthis.

Admiral de Villeneuve ja veel kolm admirali langesid Trafalgari lahingus inglaste kätte vangi. Admiral de Álava suri haavadesse, de Villeneuve lasti aga peatselt kodumaale, kus Napoleon I ta kohtu alla andis. Kohtuotsust oodates olevat ta 22. aprillil 1806 endale ise otsa peale teinud. De Villeneuve oli tollal 42aastane.
Admiral Nelsonit on läbi kahe järgnenud sajandi ülistatud, kohati peetud koguni kõigi aegade suurimaks laevastikujuhiks. Siinsete ridade kirjutajale on aga jäänud mulje, et Nelsoni kultus on üles puhutud Inglise propaganda poolt. Kuna Inglismaal tollal ei olnud väejuhte, kes oleksid olnud maismaalahinguis võrdväärsed Napoleoniga, loodi temast kõigist kõige võimekama mereväejuhi kuvand.
Lõpetuseks mõni sõna leedi Emmast ja Nelsoni ning Emma tütrest Horatiast. Leedi Emma Hamilton oli mängusõltlane, kes parimatel aegadel mängis kaardimängus maha suure osa nii oma mehe kui ka Nelsoni palgast. Kaotanud oma ülalpidajad, pidi ta oma mängukire rahuldamiseks võlgu võtma ja sattus Londonis võlavanglasse. Ta vabanes sealt 1814. aastal (kuna ta vana sõber härra Smidt oli võlad ära tasunud), kuid hakkas rängalt jooma ja suri 1815. aasta jaanuaris Calais’s vaid 50aastasena.
Nelsoni tütar Horatia abiellus pastoriga ja elas 80aastaseks. Ta suri 1881. aastal. Oma eluajal ei olevat ta tunnistanud admiral Nelsonit oma isaks, nagu isa ei tunnistanud teda oma tütreks.

Sarnased artiklid