Toyota RAV4
10.04.2013

Linnamaasturite klassis tuleb uudiseid tihedamini kui mõne aasta eest ilma teinud väikeste mahtuniversaalide vallast – tänase automaailma tegijad on just Toyota RAV4 sugused „pehme” suuna maasturid, mis on raskuses vaevleval Euroopa autoturul väheseid segmente, kus kasvunumbreid näeb.

Ligi kaks aastakümmet tagasi juhatas linnamaasturite buumi sisse just Toyota RAV4 – ajal, mil VW Tiguanist või Kia Sportage’st veel unistadagi ei osatud. Nüüd on RAV4 jõudnud oma IV põlvkonnani.

Konkurents selles autoklassis pole iial nii tihe olnud, TMiski on tulnud viimase aasta jooksul kirjutada nii Mazda CX-5-st, Honda CR-V-st, Mitsubishi Outlanderist kui Subaru Foresterist (lisaks „numbri võrra” väiksemast Opel Mokkast ja pisut suuremast Hyundai Santa Fe’st).

Eestis võeti eelmisel aastal arvele ligi 300 RAV4. Paraku on teada, et revolutsioon oma lapsi „sööb” ja nüüdseks on kunagisest trendiloojast saanud n-ö üks paljudest. Eesti oludes jääb RAV4 kaugele maha nii CR-V-st kui Sportage’ist ja see ei ole asi, mille üle Toyota siinse turuliidrina leppida võiks.

1994. aasta Genfi autonäitusel esmakordselt Euroopas esitletud I põlve RAV4 oli pisike kolmeukseline punn (5ukseline versioon lisandus aastapäevad hiljem), edasi on iga järgmine auto ikka kasvanud ja kasvanud. Ka nüüd on pikkust lisandunud 205 mm ja laiust 30 mm. Vaid kõrgus on vähenenud 25 mm võrra – tulemuseks voolujoonelisus, mis on näha nii silmaga kui numbrites. Kui seni kiputi RAV4 vahel CR-V taustal pisut alamõõduliseks pidama, siis nüüd on need kaks autot sarnasemad kui kunagi varem. 4,57 m pikkusena on RAV4 oma klassi suurimaid ja nii on ka siseruum hüppeliselt kasvanud. Sama kehtib ka pakiruumi kohta – tavaoludes 547 liitrit, pluss 100 liitrit pakiruumi põhjas asuvas „keldris”. Ja kui tagaistmed kokku panna, kasvab pakiruum 1746 liitrini. Siin ei pääse võrdlusest Eesti selle autoklassi valitseja Honda CR-V-ga – kübekese võrra väiksema autona on CR-V pakiruumi strateegilised numbrid vastavalt 589 ja 1669 liitrit.

Sisekujundus jätkab sama joont uue Aurisega – ka siin valitsevad armatuurlaua kujunduses horisontaalsed jooned, mis mõnes mõttes isegi pisut retrostiilina mõjuvad. Samas on aga materjalivalik (kuni korraliku nahksisuni) ja teostus igati 21. sajandis. Vaid massi-jaapanlastele omased nupud-kangid-sahtlid kipuvad igati korralikku pilti pisut rikkuma. Aga mis teha, ju on laod neid üheksakümnendate aastate nuppe-hoobasid-kellasid ikka veel täis ja enne kui neist lahti pole saadud, pole ka disaineritel alust uusi nõuda.

Ergonoomika on Toyotadel alati hea olnud ja erandiks pole ka RAV4. Armatuurlaua sinine valgustus võib meeldida või mitte, aga hea, et pole kokku kuhjatud erinevat värvi tulesid-vilesid. Keskkonsooli keskel troonib puutetundlik ekraan, paraku on sellele projitseeritud naviseadme infot kehv lugeda, sest küljeaknast tulev valgus kipub täpselt sealt juhile silma peegelduma. Abi oleks paljudel autodel kasutusel olevast võttest, kus operatiivsem teave – nt eelseisva ristmiku joonis – juhi ette näidikuplokki kuvataks.

See-eest on aga autost väljavaade tipptasemel – A-piilarid häirivad vaadet tunduvalt vähem kui selle klassi autodel tavaliselt harjutud kogema ning vaid kojameeste poolt puhastatav ala võiks suurem olla.

Meil vaid nelikveoga Eesti oludes on RAV4 nelikveoline – ehk siis linnamaasturile omaselt isemõtlev, kus veosüsteem koordineerib nii nelikveo, stabiilsuskontrolli (VSC) kui elektrilise roolivõimendi talitlust. Eelmise mudeliga võrreldes on üle käidud nii esi- kui tagavedrustus, modifitseeritud elektrilist roolivõimendit ja värskendatud dünaamilist veosüsteemi koos uhiuue sportrežiimi funktsiooniga.

Mootorivalik on vastavuses peakonkurentide omaga (mõni hobujõud siia-sinna) – meie oludes on RAV4 mootorivalikus 2,0liitrine bensiinimootor (151 hj) ja 2,2liitrine D-4D diiselmootor (150 hj). Bensiinimootor saab endale paariliseks CVT-automaatkasti või 6käigulise manuaali, 2,2liitrine diisel kas 6käigulise manuaali või sama käikude arvuga automaadi. Lisaks on valikus 2liitrine 124 hj diisel, mida erinevalt eespool nimetatutest vaid käsikäigukastiga saab. Huvitav, et ehkki hübriidtehnoloogia on Toyotal nüüdseks koha leidnud isegi Yarisel (rääkimata Aurisest), ei kasutata seda ikka veel RAV4 puhul. Aga arvestades, et jaapanlased on lubanud aastaks 2020 tuua hübriidversioonid igale oma mudeliseeriale, võib arvata, et ega seda puudujääki enam kaua sallita.

Diisli (meie proovisõiduautol oli suurem versioon) ainsa etteheitena saab välja tuua mürataseme – auto ei luba hetkekski unustada, mis jõuallikaga tegu on. Müraisolatsiooni osas on siin selgelt arenguruumi. Hispaania kohati üsna kodustel-konarlikel teedel tuli ka teemüra arvestatavalt sisse. Bensiiniversioon on vähemalt mootorimüra osas tunduvalt kõrvasõbralikum, kuid sel juhul tuleb sõites arvestada, et njuutonmeetreid on diislite 310 või 340 asemel kasutada vaid 195.

Varustusvalik on loomulikult oluliselt täienenud, sisaldades muu hulgas nii automaatseid kaugtulesid, sõidurajalt lahkumise hoiatussüsteemi kui pimeala monitori, mis teavitab juhti kõrvalrajal liikujast küljepeeglil süttiva hoiatuslambiga. Kahjuks teevad autotootjad varustuse osas kõik, et autosid omavahel võimalikult keeruline võrrelda oleks – mingid varustuselemendid on ühel, mingid teisel autol, ühel nimetatakse neid üht- ja teisel teistmoodi. Nii on mitmeid vidinaid, mida võib leida nt Sportage’il, Tiguanil või CR-V-l, kuid ei ole RAV4-l, täpselt samamoodi võib varustustabelist leida asju, mida omakorda on ainult RAV4-l pakkuda.

Esimesed uued RAV4-d jõudsid müügisalongidesse juba märtsis, hinnad algavad 22 520 eurost.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid